Oskar Ruut unustusest välja
Kõrgema kunstiharidusega graafiline disainer Heino Prunsvelt on ühtaegu viljaka sõjaajaloolasena avaldanud põhjalikud käsitlused nelja eestlasest Rüütliristi kavaleri kohta.
Oma viimase raamatuga „Oskar Ruut. Maavägede Aulehe kandja. Mälestused, dokumendid, kirjad ja fotod“ toob ta aga esile vähe(m) tuntud sõjasangari.
Oskar Ruudu elukäigust
Ilma liialdamata võib öelda, et Ruudu lühikeseks jäänud eluteest saaks teha hollywoodliku põnevusfilmi, kus tähtsal kohal on ka armastuse liin. Filmi sissejuhatus jääks tavapäraseks: märtsis 1916 Valgas sündinud Oskar Ruut lõpetas seal algkooli ja gümnaasiumi, tema lõputunnistusel oli enamik hindeid koolipoisi kolmed. Järgnes teenistus Valgas 3. üksikus jalaväepataljonis ja Tallinnas Tondil asunud K.Ü.Õ. Sõjakoolis, kus ta sai nooremallohvitseri auastme. Õpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ei kestnud isegi mitte paari kuud, sest õppemaksu tasumiseks polnud raha. Järgnes töö raudteevalitsuse Valga osakonna ekspluatatsiooniametis konduktorina.
Sõda muutis kõike. Ruut osales 1941. aasta Suvesõjas ja läks vabatahtlikuna idarindele. 1942 astus ta Eesti Leegioni ja lõpetas ülemleitnandina Bad Tölzi SS-junkrute kooli. Sõdis Ukrainas ja pööraselt rasketes talveoludes vedas Tšerkassõ piiramisrõngast oma õlgadel välja haavatud sõjakaaslase. Suvel 1944 võitles Narva rindel ja Sinimägedes.
Novembris 1940 tutvus ta Elvi Pahkiga, kellele Oss jäi elu esimeseks ja ainsaks armastuseks. Aknaeesriided, mis Elvi 1941. aasta suvel kudus, sai Oss kätte pool aastat hiljem, mil ta lubati esimest korda puhkusele.
Raamatu tähtsaks allikaks on Oskari kirjad väljavalitule, kus karmi sõjameheelu kõrval peegeldub ka noorte tundemaailm. Nad kihlusid ja määrasid pulmad 23. juunile 1944. Elvil sai valmis pulmakleit. Kapten Ruudule lubati 20 päeva puhkust, ent kriitiline rindeolukord ei võimaldanud seda. Pulmad lükati edasi 23. juulile.
4. juulil 1944 pani Oskar kirja järgmised read: Peabki ootama, millal ööd pimedaks lähevad, sest mesinädalatel tahame neid nautida nagu abielu inimesed ikkagi ja siis ei maksa meil enam kedagi karta.
2. augustil 1944 kirjutas ta oma 98., viimaseks jäänud kirjas: Kallis Elvi! Ei ole Sulle juba kaua aega enam kirjutanud – lihtsalt vanka ei luba.
Päev varem oli Ruut saanud haavata paremast käest, mis seoti rätiga kaenla külge. 3. augustil naasis ta eesliinile, kus nägi vaenlase tankide läbimurret. Ta haaras tankirusikad ja lasi kiiresti puruks kaks tanki. Kolmanda, vaid 25 meetri kaugusel olnud tanki sihtimisel jõuti temast paar sekundit ette ja vapper sõjamees sai tankimürsu kildudest silmapilkselt surma. Ta maeti Toila sõjakalmistule.
Mitte ainult kirjanik
Raamatu lisaväärtuseks on täpne kroonikavorm, ajastutruud kirjad ja ülevaade vähetuntud Saksa Maaväe Aulehest. See asutati suvel 1941, hiljem lisandus aumärgina Maavägede Aulehe-pannal. Tegemist on Rüütliristi tasemele üsna lähedase kõrge aumärgiga, mille ainsa eestlasena on pälvinud, paraku küll postuumselt, veebruaris 1945 Oskar Ruut.
Raamatu autorist Heino Prunsveltist aga tasub teada sedagi, et aastal 1992 kujundas ta taastatud Eesti Kaitseväe vormiriietuse, auastmetunnused ja eraldusmärgid ning 1997 Eesti piirivalve sümboolika.