Lõunanaabrite suurteos Contra tõlkes
Läti suurteosega „Hingetuisk“ on meie lugemislauale jõudnud lõunanaabrite isamaaline tüvitekst, mis kirjeldab rahvuslike kütiväeosade võitlusteed.
Eelmise aasta 11. novembril ehk lätlastele Lāčplēšise päeval, mil lõunanaabrid austavad riigi iseseisvuse eest võidelnud sõdureid, jõudis see mahukas raamat lõpuks ka eesti lugeja ette.
Paljud on kindlasti näinud sama teose põhjal 2019. aastal vändatud režissöör Dzintars Dreibergsi filmi pealkirjaga „Hingede torm“. See ei tohiks siiski segada raamatu lugemist. Esiteks ei järgi film raamatut kõigis süžeekäikudes ja teiseks lihtsalt tasub vahelduseks kätte võtta üks hea tänapäevane tõlge rahvuslikromantilises laadis patriootilisest teosest, milles leidub seoseid ka Eesti ja eestlastega.
Originaalraamat ilmus aastail 1932–1934. Tõlkija Contra on pikkinud teksti toredaid tolleaegseid sõnu, mida on kasutanud näiteks Tuglas ja Tammsaare. Muu hulgas esineb sõna hingetuisk ülitugeva tuisu tähenduses nii „Tões ja õiguses“ kui ka ühes Juhan Sütiste luuletuses.
Teos, mida meil sageli kõrvutatakse Albert Kivikase raamatuga „Nimed marmortahvlil“ ja August Gailiti „Isade maaga“, viib lugeja koos läti küttidega Esimese maailmasõja lahinguväljadele, kaevikutesse ja tagalasse, hiljem ka Vabadussõtta ja Riia vabastamise võitlusesse.
Nii raamatus kui ka ajaloos ajendas läti vabatahtlike relvile asumist keiserliku Saksamaa vägede tungimine Kuramaale 1915. aastal. Sama aasta mais andis Vene väejuhatus loa moodustada tsaariarmee ridadesse rahvuspataljonid. See tõi Lätis kaasa rahvusliku tõusu laine ning raamatu peategelanegi saadeti Riiast väljaõppepaika puna-valgete lilleõite ja armsama suudlustega kaetuna.
Järgnes karm tegelikkus, kus autori kirjeldusel saavad meeste hauaks küll soomuda ja tihnikud, küll lume alla mattunud külmunud laibavaalud. Paljude lahingute reas kirjeldab raamat 1916. aasta jõulupealetungi, kus läti väeosad suutsid sakslaste kaitseliinist läbi murda, kuid neile järgnema pidanud Vene väeosi ei tulnudki. Kütipolgud jäid üksi ja purustati, kaotused ulatusid 9000 meheni.
Jõululahingust võttis osa ka raamatu autor Aleksandrs Grīns. Pole siis imestada, et kirjeldused sõjaväljast ning noorte ja eakate meeste tunnetest enne lahingusse minekut on ehedad ja mõjuvad universaalsena – relvad oleksid täna teistsugused, kuid samasugused soised, metsased ja talvel jäiselt karmid võitlusolud ootaksid ees ka praegu.
Tigedamalt hakkavad tööle Saksa patareid ja lahingus karastunud mehed aimavad juba pealetungi lähenemist. Veteranide närvi see ei liiguta, aga mõnel teisel, kes esimest korda positsioonidel, hakkavad koos maa rappumisega vastu tahtmist ka jalad võbisema, käed värisema ja enesevalitsusel pole enam võimu näolihaste üle.
Seda ei saa nimetada päris hirmuks – noorte sõdurite võbin tuleb nende alateadvusest, nad tunnevad ennast olevat maaga üks, märkavad tema vappumist, näevad õhku liivaga segunemas, purunevaid mände varisemas ja neile kangastub, et kogu maailma alustalad lagunevad, kohe langevad kõlinal alla tähed, taevas kukub hakitud puutüvedele ja maailma lõpp ongi käes.
Argpükstel valutab kõht ja üheks selliseks on kapten Buriņš, Daugavgrīva kangelaspolgu teise pataljoni ülem. Ta ei tohi oma muldonnist välja ronida ja talle saab ööpotiks omaenda saabas; siis võetakse jalast ka teine, mida tabab sama saatus – ja käskjalg, kes viskab need nina kirtsutades välja, peab sisse vedama liivaga täidetud sapöörikoti.
„Täitsa kasside kombed,“ irvitab seersant Lazda blokhausi sissepääsul seistes ja hetk hiljem ei ole tal enam pead – selle on otsast rebinud mürsukild.
Seda kõike raamib teoses peategelase Artūrsi meheks kujunemise ja armastuse lugu – armastus oma tütarlapse, perekonna, talu ja isamaa vastu. Kättemaks nende eest teda poisikesena sõtta viiski, sest õpetab ju piibelgi: silm silma vastu, hammas hamba vastu.
„Hingetuisk“
Aleksandrs Grīns
Läti keelest tõlkinud Contra
592 lk
Grenader 2025