Hex: karvane kangelane Kaitseliidu ridades

Oleme harjunud lugema vapratest meestest või naistest, kes ühel või teisel viisil Eesti riigikaitses osalevad. Palju harvem jõuavad aga rambivalgusse karvased kangelased, kes vormi ei kanna ja auastmeid ei jahi, kuid kelle roll meeskonnavaimu ja moraali hoidmisel on hindamatu. Üks selline neljajalgne kamraad on Tartumaa kaitseliitlane Hex.

Kui legendaarne teleseriaal „Komissar Rex“ kunagi meie ekraanidel jooksis, ei olnud Hex veel ilmavalgust näinud. Kui sündis Eesti Kaitseväe esimene teenistuskoer Bruno, oli Hex endiselt alles tulevikuplaanides. Kuid ajaks, mil auväärne veteran Bruno pidulikult pensionile saadeti, oli Hex Põhja-Tartumaa malevkonna tegemistes juba kogenud staar, kelle teenistusleht sisaldas rohkem seiklusi, kui mõnelgi kahejalgsel oleks ette näidata.

Paljudelt rindefotodelt võime näha, kuidas sõdurid kaevikus või punkris lemmiklooma peavad. Olgu kassipoeg, kutsikas või keegi eksootilisem – lemmiku eest hoolitsemine aitab ebainimlikes tingimustes säilitada killukese inimlikkust. Temaga koos oldud hetked pakuvad võitlejatele vahelduseks õrnust ja südamlikkust ning mõjuvad kaevikudraamadele üllatavalt tasakaalustavalt.

Mitmed teadusuuringudki kinnitavad, et koerad aitavad suurepäraselt meeskondi koos hoida, tugevdada üksuse moraali, ühtekuuluvus- ning turvatunnet ka kõige keerulisematel hetkedel. Samuti näitavad uuringud, et üksuse koer vähendab tuntavalt võitlejate stressi ja maandab koduigatsust. Hexist kõneldes pole vaja tsiteerida ühtki uuringut – piisab ühest sabaliputusest, et seda mõju vahetult kogeda.

Kaitseliidu õppused on alati tõsise loomuga, sest harjutatakse kriitilisi oskusi, testitakse vastupidavust, pannakse proovile meeskonnavaim ja -valmidus. Kuid just selle tõsiduse keskel on ülivahva leida miski, mis muudab kogu õhustikku – keegi, kes ei kanna relva ega anna käsklusi, kuid kelle mõju võitluskaaslastele on siiras ja mõõtmatu.

Kes on Hex?

Staffordshire’i bullterjer täisnimega Hex Sama Frajda sündis 2021. aastal ning jõudis oma peremehe juurde kahekuuselt. Hexi kodusteks ülesanneteks on pererahva meeleolu jälgida ning toimida külmikuukse avanemise alarmina, sest just sinna on alati peidetud hulgim meelehead. 

Et vältida kutsikaeluga kaasnevat kaost ja soovimatuid närimisteste mööblile, läbis Hex varakult vajalikud treeningukavad tuntud koerakoolitaja juures. Arendati viisakust, sõnakuulelikkust ning kõike seda, mida vajab üks tubli koer inimeste maailmas hästi toimetulekuks.

Hexil on omad lemmikmänguasjad ning kui pereliikmetel aega napib, saab ta suurepäraselt ka üksinda mängitud. Samuti on Hexil kindel magamiskoht ja ta allub hästi kodustele reeglitele. Haruharva satub sisse mõni koerustükk, aga need pahanduste statistikas harilikult ei kajastu. Koeraeluks vajalikud igapäevased jalutuskäigud õues on pühad rituaalid, millest ei päästa ei vihm, pori ega isegi peremehe harvaesinev laiskus.

Hex on sõbralik ja hästikasvatatud koer, kes pole kunagi kedagi hammustanud. Takse ja labradore ei pea ta sõbrasuhte sõlmimiseks piisavalt autoriteetseteks. Ka kasse ajab ta taga ülima ettevaatlikkusega, sest kurjas tujus kassilt kunagi saadud käpalöök nina pihta sundis teda kutsikapõlves peremehe sülle varjuma ja on siiani valusalt meeles.

Nüüd, väärika sõjakoerana, ei raiska Hex ilmselt enam oma väärtuslikku aega kassimaailma intriigidele, sest riigi kaitsmine nõuab täielikku pühendumist. Kui peremees oma sõdurivarustust näpib, on Hex silmapilk kohal ning valmis teenistusse tormama, näidates üles kõrgetasemelist valmisolekut.

Nii see algas …

Nagu paljud head lood, algas ka Hexi teenistus puhtast juhusest. Suurõppus Siil 2022 oleks olnud lihtsalt järjekordne väljaõppeüritus, kui olude sunnil poleks Põhja-Tartumaa malevkonna võitleja Koit võtnud sinna kaasa oma neljajalgset pereliiget. Tegemist ei olnud jälje- ega pommikoeraga, kes oleks teenistuskoerana rivvi sobinud – oli lihtsalt sõber, keda polnud parajasti võimalik omapead koju jätta.

Nii marssis Hex õppusele ja lõi oma saabumisega üksuse rutiini mõnusalt sassi, sest tal oli erimenüü ja ta soovis uskumatult palju tähelepanu. Vastu pakkus Hex aga elevust ja rõõmu kõikidele, kes temaga kokku trehvasid. Eriti heaks tegi meele, kui karvane sõber keelega üle näo tõmbas ja tunnistas sellega vahetult oma jäägitut truudust uutele võitluskaaslastele.

Alguses oli Hex pisut häbelik, aga uudishimulik, kuid häbelikkus asendus kiiresti kindlustunde ja usaldusega – eriti nende vastu, kes tervitasid uut saabujat pehme silituse või sõbraliku patsutusega. Sõprussuhteid tuli korraga luua nii palju, et esimestel päevadel väsis noor „võitleja“ üsna pea ning keeras end turvaliselt nurka kerra, lubades endale magusa ja väljateenitud puhkuse.

Tubli koerana alustab ta alati ala põhjalikust kontrollist ja märgistamisest, alles seejärel vaadatakse üle isikkoosseis. Kõik lihtsalt peab sellises järjekorras toimuma ning targem on Hexi tema rutiinides mitte häirida.

Vahel tekib tunne, et Hex on õppinud hindama oma väärtust Kaitseliidule, sest iga väljaõppega muutub ta järjest võimukamaks ning kohati isegi nahaalsemaks, teades, et allüksuse karvikule võimaldatakse ja andestatakse kõik koerused – noh, peaaegu kõik.

Nüüd, mitmed aastad hiljem, saame Hexi nimetada juba staažikaks rivikoeraks, kes kaitseliitlaste seas askeldades enam ülearuseid küsimusi ei tekita. Et kutsapoiss üksusesse veelgi paremini passiks, on tal olemas uhked omanimelised lahingurakmed ja maskeerimiskostüüm, mis eranditult täidetud koeraeluks vajaliku sisuga. Seega on malevkonna käpapatrulliteenistus tõusvas trendis ning tüdimuse märke ei paista kusagilt.

Koeravõimu paled

Õppusepäevad algavad alati varakult. Hex tõuseb koos teistega või isegi pisut varem, teeb aladel kontrollringi, tervitab läbi kõik tuttavad ning võtab vastu esimesed hommikupaid. 

Ta on juba õppinud püsima käsu peale oma meeskonna läheduses ning hoidma ümbrusel hoolikalt silma peal. Pärast pikka päeva on ta harilikult esimene, kes puhkama heidab: tihti hoolikalt valitud murulapile, vahel varustuse keskele, mõnikord aga kellegi saabaste kõrvale.

Omaniku lahinguülesannete tõttu saab Hex viibida väga erinevates oludes, nii maastikul, juhtimispunktides kui ka sõidukites. Talle pole võõras ei veoauto kast ega soomuki kõle sisemus. Kõigega on Hex saanud vapralt hakkama, sest käsuliini ta tunneb ning ülematele vastu ei vaidle ega urise.

Juhtimispunktides ja telkides on Hexil omad lemmikkohad ning teadmatud saavad kiiresti tunda kaasvõitlejate pahameelt, kui on nende neljajalgse kamraadi platsi lugupidamatult okupeerinud. 

Hex ei ole lihtne koer, tal on iseloomu, väärikust ja maitset. Loomupäraselt maitsekale koerale omaselt on ta valinud ülevaate hoidmiseks või puhkamiseks endale kõige mugavamad kohad ning seda mõnikord isegi ülemate arvelt. Muidugi ei lasku keegi positsiooni pärast koeraga võitlusesse, pigem tõmmatakse Hexi nimel enda heaolu võimalust mööda koomale.

Aga Hexi tegevused ei baseeru vaid nunnumeetriga mõõdetavatel ülesannetel, vaid ette on tulnud ka praktilisi sooritusi. Näiteks tabas Hex ükskord vastase luure, küll mitte traditsiooniliste vastuluureprotsessidega, vaid lähedalasuva metsatuka vastu elavat huvi üles näidates. Peremees sai ruttu aru, et asjad pole seal päris õiged. Kontrollimisel avastatigi eest vaenlase piilurmeeskond. Tubli koer oli sellega täitnud oma esimese spontaanse lahinguülesande ning teeninud ausalt välja õiguse maiusele.

Staabis viibides on Hexil samuti omad kindlad tegevused – harilikult siblib ta ümber planeerimislaua, nuusutab õhku ja kuulab hoolega arutelu. Tema kohalolek pakub seletamatut kindlustunnet ja tasakaalu ning sabaga hoogsalt piitsutades tuletab Hex seda omal moel pidevalt meelde.

Püssipauku Hex ei karda, digilaigulisi kaitseliitlasi tunneb ta kaugelt ära ning on ööpäevaringses valmisolekus pakkuma võitlejatele tuge kodust kaasa pandud maitseelamuste degusteerimisel. Isu on tal täitmatu ja pakkuja emotsioonide manipuleerimisega saab kutsa igas asendis kadestamisväärselt hästi hakkama. 

Päris lahingukeerisesse Hex õppustel veel sattunud ei ole, aga Kaitseliidus tuleb ootamatustega alati arvestada. Jääb üle loota, et vapper kutsa suudab hakkama saada ka ekstreemsete helidega, sest Hexi senine mürakogemus on piirdunud aastavahetuse ilutulestikuseanssidega. 

Muidugi ei ole Hex omanik Koidu statsionaarne lahingupaariline ja ülesannetele liikudes julgeb peremees järjest rohkem usaldada oma hoolealust kamraadide seltsi. Suurem osa üksusest on nüüdseks kurssi viidud koerahalduse kriteeriumite ja tingimustega ning see teadmine lubab Koidul muretult oma Kaitseliidu tööd teha.

Ega kutsa oma peremehega väga kaasa kipugi, ta eelistab jääda seltskonda, sest siis on peremehe keelud ja käsklused pausil ning vabam võimalus kahejalgsetelt maiustusi nuruda. Nunnutamine meeldib Hexile üleliiagi, seda küsib ta igal võimalusel, mäng ja tagaajamine samuti. Muidugi on õppuse keskel keeruline leida piisavalt ergast võitlejat, kes suudaks Hexi mängulusti rahuldada, aga üritajaid leidub. Sellise duelli võitjat pole keeruline ära arvata: alati lõpeb ettevõtmine kellelegi poriste püksipõlvede või soovimatute marrastustega.

Tõeline kamraad

Tihti uuritakse Koidult, kas koer läheneval õppusel ikka osaleb või mitte. Teades Hexi kohalolust, sokutatakse kodus taskusse meelehead, mida ikka ja jälle püütakse altkäemaksuna kutsani toimetada, et malevkonna lemmikuga suhteid hoida. Tuleb ette, et võitlejad nopivad oma toidupaladest välja kutsale sobilikud koostisosad, jättes enda portsjoni oluliselt kalorivaesemaks. Hexil pole sellise jaotuskava vastu loomulikult midagi, aga kõigesse tuleb suhtuda mõistlikult ja mõistusega.

Peremehel on olnud raskusi, et maiuse pakkujaid taltsutada, sest kalli tõukoera toitumine peab alluma väga rangetele nõuetele. Vahel väljub olukord siiski kontrolli alt ning ebaharilikust toidust alguse saanud kutsa kõhutuuled sunnivad otsima võimalusi värske õhu kätte pääsemiseks. Need koomilised hetked ei devalveeri aga mingil moel suhteid koera ja kaitseliitlaste vahel, pigem soodustab paremat arusaamist täpse koeradieedi vajalikkusest.

Hexiga koos veedetud aastate jooksul on ette tulnud hulgaliselt lustlikke momente, mis on lisanud väljaõppesse kordumatut värvi ja ootamatut särtsu. Kurvad muutuvad rõõmsaks, rõõmsad veel rõõmsamaks ning iga Hexiga jagatud hetke saame asetada kompromissitult emotsionaalsete võitude tabelisse, sest need kohtumised lihtsalt ei saa kunagi miinusmärgiga lõppeda.

Omanik Koit ütleb sedagi, et Hexiga sõbrunemine on äratanud huvi selle koeratõu vastu ning kuuldavasti on juba mitmel kaitseliitlasel kodus sirgumas temasarnane kutsikas. Kas uutest kasvandikest mõned ka Kaitseliidu tegevusteni jõuavad või kas Hex üldse hakkab aktsepteerima enda kõrval konkureerivat lemmikut, seda näitab tulevik.

Hex ei tea ilmselt siiani, mida tähendab Kaitseliidu struktuur või väljaõppe eesmärgid, kuid ta teab järjest paremini, mida tähendab olla truu, alati kohal ja oma kamraadidele toeks. Just see teebki temast õppustel küll kõige väiksema, kuid siiski ühe mõjukaima osaleja. Teatavasti ei piirdu Kaitseliidu tegevused relvade, varustuse ja taktikaga, vaid väga oluline on ka usaldada oma kaaslasi, olgu nad kahe- või neljajalgsed, ning siin oskab eeskuju näidata just malevkonna lemmik.

Väljaõppele saabuvad kaitseliitlased nõuavad üha sagedamini esimese asjana just Hexiga kohtumist. Hexil on aga ka hoolitsev kodu, lähedased ja tähtsad koerakohustused, mistõttu ei saa ta päris kõigil õppustel osaleda. Kuid ühistel hetkedel on sooja sabaliputuse mõõtmatu mõju asendamatuks dopinguks külma, nälja ja väsimuse vastu ning kui selle hinnaks on taskusse poetatud pisike koeramaius või närimiskont, siis on allüksuse investeering end igati õigustanud.