Tõrust tammeks ehk teekond Noorte Kotkaste I järguni
Udune hommik. Laagriplatsi kaskede vahele riputatud kolmnurksest Bivy telgist vaatab otsa tuttav nägu, tukk silmile vajunud. See on Uku Seiler, noorkotkas Rapla malevast, Märjamaa Tõrude rühmast. Loomult vaikne ja tagasihoidlik poiss, kes hoidis keskpõrandalt pigem seina äärde ja jälgis toimuvat eemalt.
Peaaegu alati oli, nii et kui mina vuristasin rääkida ja jagasin ehedaid emotsioone, jäi Uku pigem kuulaja rolli. Mõtlesin, et see poiss ei räägigi või pole tal lihtsalt miskit öelda. Mingil hetkel tekkis meie vahel esimene arutlev dialoog. Kõik mitterääkimisega seotud kõhklused haihtusid. Juba siis oli tema silmis selline teistsugune säde. Paljude temaealiste huvid muutusid, mõni valitud suund soikus, Uku jäi aga kindlalt organisatsioonile truuks.
Üle kümne erialamärgi
Kohtusin Ukuga üheksa aastat tagasi, kui alustasin oma teekonda noortejuhina. Me mõlemad janunesime oskuste, teadmiste, tegutsemise ning info järele. Maleva korraldatud laagrites ahmisimegi mõlemad kõike, mida kogenumad noortejuhid ja instruktorid ette söötsid.
Ühes rühmalaagris ütles Uku mulle, et tal on igav. See pani mul kui rühmajuhil pea kohal lambikese põlema. Mis siis ikka, kiikasin organisatsiooni erialadesse. Hoobilt läks terves rühmas põnevaks! Kirjutasime esimesed projektid, mille raames saime teha huvitavaid väljasõite ning korraldada eri paigus rühmalaagreid. Sepistasime naelu, ehitasime linnupuure, korjasime ravimtaimi, uurisime putukaid, samblikke, määrasime tuule suunda ning pidasime ilmavaatluspäevikut. Mul on alles Uku peensusteni üles joonistatud kodukohakaart, herbaarium, Punase Raamatu põhjal koostatud uurimistöö mustast toonekurest ja palju muud.
Ukul on üle kümne erialamärgi, mida ta pluusivarrukal kannab. Kaks neist on talle eriti südamelähedased. Mükoloog, mida ta ei ole teistel noorkotkastel erialamärgina näinud, ja meremees, mille kättesaamiseks pidi tõsiselt vaeva nägema. Merelaagris õppisin koos Ukuga selgeks esimesed sõlmed. Tol korral kohtusin sealsamas Uku isaga. Ta ütles mulle julgustavad sõnad, et jääksin laste suhtes nõudlikuks, konkreetseks ja ausaks, nii nagu olin ja olen. Muud moodi ei kujuta ma „kasvatusprotsessi sekkumist“ ettegi. Need kolm sõna kirjeldavadki iga rühma kuuluva poisi voolimise tööriistu.
Risti ette ei löö
Olen alati rühma poistele naljatades sõnad peale lugenud, et Ukut ei tohi kiusata. Ta ise võib neid sõnu kinnitada. Julgen ka öelda, kui väga ma rühma poistest hoolin ning et iga tõruke on mulle justkui oma laps. Rühma kodukord on meil kõigile teada: kardinasse ei nuuska, ube ninna ei topi, laua peal ei tantsi ning väljaspool kodu pere marki täis ei tee! Nii oli, on ja jääb! Minu töö noortejuhina on olla eelkõige mõistev, toetav ja suunav. Seda kindlasti ka väljaspool organisatsiooni tegemisi. Tunnen, et nii peab ja nii on õige.
Riburada hakkas tulema patrullvõistlusi, kus Uku osales Rapla maleva esindusvõistkonnas. Siinkohal saan ära mainida, kui hästi klappis poistel omavaheline meeskonnatöö. Iga noor on väljas oma teadmiste, oskuste, sitkuse ja visadusega. Läbitud on kilomeetrite viisi metsaradu, sihte, tõuse, langusi, oksarägastikke. Võideldud on enda tahtejõu ja ilmataadi vingerpussidega. Saatjaks on tihti olnud üüratud sääseparved, ligunevad varbad ja katkised villid. Mul on siiralt hea meel, et poisid julgevad pärast võistluse lõppu helistada ning jagada värskeid ja ehedaid emotsioone.
Matkamisviise on erinevaid. Rühm on rühmajuhi nägu, nii olemegi mitmeid kordi avastanud Saaremaa vaatamisväärsusi autoga. Oleme ratastel vändanud Põrgupõhjale ja väisanud Kihnu saart. Oleme jalgsi läbi konnanud rabad, ületanud sildu ja mänginud lumesõda, istunud lõkke umber. Seltskonna üle pole kunagi olnud põhjust kurta.
Aastad möödusid, iga laagriga avas Uku end üha enam ja nii ongi meist saanud sõbrad, keda usaldada ja kellele loota. Salgapealikuna on ta väga tugev tugi rühmajuhile, ausus ja lugupidamine on vastastikune.
Uku huvi teema vastu kasvas iga tegevusega, iga laagriga ja lõpuks oli see nii suur, et Ukust sai ürituste korraldajate seas asendamatu liige, kes julges võtta vastutust. Olgu rühmalaager, õppepäev, Mini- Põrgupõhja retk või suisa üle-eestiline vabatahtlike noortejuhtide võistlus, Uku risti ette ei löö, vaid teeb ära!
Esimene Tõrude rüütel
Uku on noormees, kes ei ole enda kogutud teadmisi, tarkusi ning kogemusi ainult endale hoidnud, vaid jagab neid lahkelt kõigiga. Uku motiveerib nooremaid. Ta teeb asju ise, teeb hästi ja tulemusega on rahul mõlemad pooled. Noored inimesed oskavad teha õigeid otsuseid ning noortejuhtidel jääb üle ainult rahulolevalt protsessi nautida.
Selle aasta veebruari rühmalaagris toimus meil mõrumagusas meeleolus pidulik koondus. Teadsime kõik, et Ukule jääb see noorkotkana viimaseks laagriks Tõrude seas.
Jah ma olen kurb, et Uku teekond noorkotkana saab läbi, aga ma olen õnnelik, et meil see ühine äge teekond on olnud! Ukust on saanud eeskujulik mees, kes ei jää hätta mitte üheski olukorras. Piduliku koonduse tarbeks koostas Uku oma noorkotkaajast ettekande, kus innustas nooremaid rühmakaaslasi võtma osa kõigest, mida organisatsioon pakub.
Saatsime rühmast lendu noormehe, kes on võtnud organisatsioonist kõik, mida sel pakkuda oli, ja enamgi veel. Uku nii kaugele jõudmise taga on tugev tahe. Endiselt on see väga motiveeriv ka mulle.
Uku saavutas 1. järgu! Rapla malevas on ta teine noormees, kes on jõudnud organisatsiooni kõrgeima järguni. Pidulikul koondusel osales Noorte Kotkaste malevapealik Erik Kosenkranius, kes ohvitserimõõka kasutades Ukule järgu kinnitas. Sama liigutusega löödi Uku ka esimeseks Tõrude Rüütliks. Tõrust on sirgunud tugev noor tamm!
Armas Uku! Kui sa leiad tammetõru, võta see üles! Pista taskusse ja seda vaadates meenuta toredaid aegu noorkotkana! Me ei möödu teineteisest kunagi võõrastena. Meid seob miski, mille kohta ma praegu sõna ei leia. Kuid olen kindel, et see sõna on meie südames.
… Kolmnurkse Bivy telgi rullib ta kokku ning vinnab koos matkavarustusega selga, et minekule asuda. Ees ootavad uued rajad, uued seiklused, uued väljakutsed.
