Sada kilomeetrit vaikust ja võidutahet

Kui sammuda Põlva metsade vahel, on lihtne mõista, miks just selles kandis kasvab noori, kelle julgus ja sihikindlus paistavad silma nii oma malevas kui kõigi Kaitseliidu noorteorganisatsioonide seas. Üks neist on Karel Kets, noormees, kelle nimi on jäänud kõlama eeskätt seoses vastupidavuse ja pikkade distantside läbimisega, kuid kelle tegevusväli on palju avaram.

Karel tutvustab end kui jutukat ja tegusat noort, kelles on varasem kokkupuude orienteerumisega kujundanud sügava austuse kaardi, kompassi ja looduses liikumise vastu. Seetõttu pole üllatav, et Kaitseliidu noorteorganisatsioonis hindab ta kõige enam võimalust osaleda rännakuil. Samal ajal panustab ta Põlva malevas noortekogu aseesimehena, andes oma häält ja energiat edasi ka teistele noortele.

Teekond, mis algas kodust ja viis rajale

Noorte Kotkasteni jõudis Karel 2021. aastal pereliikmete eeskujul. Tema õde liitus organisatsiooniga juba varem ning kodus kõlanud seiklusjutud tekitasid temas uudishimu, mida ei olnud võimalik enam eirata.

Juba esimene rännak kinnitas, et see maailm sobib talle. Orienteerumisoskused andsid talle rajal enesekindluse, mille najal ta edasi liikus ja mis viis teda lõpuks rännakusarja ÖÖrännak loomiseni. Selles projektis pääsevad nii noorkotkad kui kodutütred pimeduses hääletult liikuma, kogedes midagi, mida päevasel ajal pole näha ega kuulda.

Mini Erna – võit, mis muutis kõike

Senini peab Karel oma noorkotkatee kõige pöördelisemaks hetkeks Mini-Ernat aastal 2024. Ta läks tiimiga rajale eesmärgiga kogemust saada, mitte poodiumile tõusta.

Ometi hakkas juba rännaku keskel tunduma, et kõik kulgeb erakordses rütmis. Punktist punkti jõuti täpselt ja sooritused õnnestusid. Võit, mis lõpuks käes oli, tuli küll ootamatult, ent mitte teenimatult.

Ta kirjeldab eredalt varahommikust pilti, mil tiim liikus läbi märja metsa tagasi laagrisse, kaasas vastase laost hangitud miin. See oli hetk, mille reaalsus ja pingestatus jäävad meelde kogu eluks. Võit avas tee Rootsi Kodukaitse kompleksvõistlusele, kust naasti lausa kahe võiduga.

Saja kilomeetri vaikne rütm

Kõige suurem individuaalne katsumus saabus aga Tartu kestusrännakul. See oli sajast kilomeetrist koosnev dialoog iseendaga. Esimesel korral osutus Karel ainsaks noorkotkaks, kes jõudis rännaku lõpuni. Teisel korral parandas ta oma aega ligi viiskümmend minutit. Selle edu taga ei olnud erakordne treening, vaid täpne plaan ja detailne enesetundmine. Varustus oli kaalutletud, sokke vahetas ta kindla süsteemi järgi, tempot hoidis stabiilsena. Oluliseks sai ka liikumise rütm ilma ülearuste pauside ja kõhklusteta.

Kõige erilisemaks kujunes hetk seitsmekümnendal kilomeetril, kui kontrollpunktis pakuti pannkooke ja näidati filmi „Kõnd“. Pärast mitmekümnekilomeetrist üksindust kõlasid inimhääled kõrvus kui muusika.

Kõige raskemaks kujunes aga kaheksakümne viienda kilomeetri piir. Kui tuli tunne, et jõud hakkab raugema, võttis ta taskust viimase trumbi ja helistas perele. Teadmine, et nad ootavad teda finišis, muutus nähtamatuks toeks, mis lubas astuda järgmise sammu ja selle järel järgmise.

Valu, mis kasvatab iseloomu

Karel on veendunud, et pikal rännakul ei anna alla kõigepealt jalad, vaid mõistus. Valust läbi minek tähendab tema jaoks, et on vaja hetkeks peatuda ja olla iseendaga. See on paik, kus keha ütleb ei, kuid tahe vastab jah. Tahe tõstab jalad uuesti liikumisse. Rännakutel kogetud katsumused kanduvad üle ka igapäevaellu. Karel ütleb, et on õppinud lõpetama kõike, mida on kord alustanud, ning jääma ka pingelistes olukordades rahulikuks.

Mitte ainult rännakud ja topograafia

Lisaks Noorte Kotkaste tegevustele harrastab Karel talvel kergejõustikku ja kevadest sügiseni sõidab Põlva Wakepargis veelauaga. Just seal veedetud esimene töösuvi süütas temas uue kire. Kahe hooaja jooksul on areng olnud märkimisväärne ja uue suve ootust on tunda juba varakevadel.

Noormehe igapäevaelus täidab kindlat rolli ka Nõo Reaalgümnaasium, mida ta nimetab oma tavapäraseks saja kilomeetri projektiks. Väikeste sammudega, kuid järjekindlalt loodab ta kolme aasta pärast jõuda lõpp-punkti sama väärikalt nagu rännaku finišisse.

Sõnum tulevikku ja side organisatsiooniga

Karel rõhutab, et Noortesse Kotkastesse kuulumine on investeering tulevikku. Siin saadud kogemused, sõprussuhted ja oskused jäävad inimesega kaasa pikaks ajaks. Need aitavad toime tulla nii keeruliste olukordadega kui ka uute võimalustega.

Pärast noorkotka staatuse ja gümnaasiumi lõppu kavatseb ta läbida ajateenistuse. Edasi näeb ta end kas Tartu Ülikoolis või Kaitseväe Akadeemias. Kuigi ta pole veel kindel, kas soovib tulevikus tegutseda noortejuhina, tunnetab ta organisatsiooniga sidet, mis ei kahane. Ta ütleb, et teda kõnetab võimalus kogukonda panustada ning see võib vabalt viia ta ühel päeval tagasi noorte kõrvale, juhendaja rolli.

Kareli üks juhtmõtteid kõlab nii: enam hullemaks minna ei saa. See ei ole küüniline, vaid jõudu andev lause. See on mõte, millega ta asub teele nii öisesse metsa kui ka tulevaste eluetappide poole.