Päris lood, päris inimesed: kuidas sündis noorte värbamisfilm

Tänapäeva noore tähelepanu nimel võistlevad spordiringid, hobid, sotsiaalmeedia ja lõputu ekraaniaeg. Infot on rohkem kui kunagi varem ja iga sõnum peab suutma midagi enamat kui lihtsalt silma jääda.

See peab tekitama tunde, kõnetama nii, et vaataja peatub ja mõtleb. Just sellest arusaamast lähtus Kodutütarde ja Noorte Kotkaste värbamisfilm, mille eesmärk ei olnud lihtsalt nähtavus, vaid päriselt kohale jõudmine.

Projekti eesmärk oli ambitsioonikas: tuua organisatsioonidesse juurde uusi noortejuhte, et kasvatada võimet võtta vastu rohkem noori. Samal ajal oli tähtis rääkida laiemale avalikkusele, millega meie organisatsioonid tegelikult tegelevad. Liiga tihti saadab Kodutütreid ja Noori Kotkaid range ja militaarse distsipliiniga süsteemi kuvand. Tegelikkus on aga palju kihilisem ja inimlikum.

Tunne loeb

Need organisatsioonid on keskkond, kus noored õpivad oskusi, mis ei ole seotud ainult ühe valdkonnaga, vaid eluga tervikuna. Esmaabi, looduses hakkamasaamine, kriisivalmidus, meeskonnatöö, vastutuse võtmine ja enese ületamine. Need on kogemused, mis kujundavad noori inimesteks, kes suudavad hakkama saada igasugustes olukordades ning teha teadlikke otsuseid ka keerulistel hetkedel.

Koostöös produktsioonifirmaga Different Scenario otsustati kohe alguses, et see ei saa olema klassikaline reklaamvideo. Eesmärk oli luua midagi enamat kui loosungite kogum. Miski, mis annaks ehedalt edasi meie olemust. Miski, mis laseb vaatajal ise järeldusteni jõuda. Film, mis ei ütle otse, miks liituda, vaid näitab, mis tunne on olla kõige selle osa.

Loovlahenduse keskmesse tõusis lihtne, kuid võimas arusaam. Noor ei liitu ideega, vaid tundega. Küsimus ei ole ainult selles, mida organisatsioon pakub. Kõige tähtsam on hetk, kui tekib äratundmine. See on minu koht. Need on minu inimesed. Selle tunde edasiandmiseks loobuti lavastatud stseenidest ja kontrollitud dialoogidest. Kaamera viidi päris olukordadesse.

Võttepäevad kestsid läbi suve ja olid intensiivsed. Võttemeeskond liikus noortega kaasas laagrites ja suurüritustel alates Ernakesest ja Mini-Ernast kuni võidupüha paraadini Pärnus ja militaarlaagrini Valgamaal. Kaamera ei olnud kõrvaltvaataja, vaid vaikne kaaslane, mis püüdis kinni hetked, mis muidu jääksid märkamata.

Filmi tugevus peitubki sellistes hetkedes. Hetkedes, kus noor ületab iseennast, kus väsimus asendub uhkusega. Olukordades, kus eksimused muutuvad õppetundideks. Tabamustes, kus tekib sõprus, mis kestab aastaid. Need ei ole lavastatud emotsioonid, vaid päris kogemused. Montaažis anti neile hetkedele ruumi hingata. Kiired ja dünaamilised kaadrid vahelduvad rahulike ja intiimsematega. Vaataja viiakse nii adrenaliinirikastesse tegevustesse kui ka vaiksetesse vestlustesse lõkke ääres. Just see kontrast loob terviku, mis tundub aus ja usutav.

Kogemus kõnetab

Erilist rolli mängib filmis Eesti loodus. Mets ei ole lihtsalt visuaalne taust, vaid osa loost. See on keskkond, mis paneb proovile ja õpetab ning koht, kus noored õpivad usaldama nii ennast kui ka teisi. Võttetiimile oli sel kogemusel ka isiklik tähendus, sest andis võimaluse näha, kui vajalik on side loodusega ja kui palju see mõjutab noorte arengut.

Filmi emotsionaalset kihti süvendavad intervjuud noorte ja juhtidega. Need ei ole formaalsed kommentaarid, vaid siirad mõtted inimestelt, kes seda elu päriselt elavad. Üks juhtidest ütleb, et kõik, mida panustame noortesse, tuleb mitmekordselt tagasi. See lause võtab kokku kogu organisatsiooni mõtte. Noortele tähendab see arengut, kogemust ja kuuluvustunnet. Juhtidele aga tähendust ja panust järgmisse põlvkonda.

Sihtrühmana ei nähtud ainult noori, sama oluline oli kõnetada täiskasvanuid. Lapsevanemaid, kes otsivad oma lapsele turvalist ja arendavat keskkonda. Inimesi, kes võiksid kaaluda noortejuhi rolli. Noortejuht ei ole lihtsalt juhendaja. See on inimene, kes mõjutab otseselt noorte väärtusi, oskusi ja maailmapilti. See on roll, mis nõuab pühendumist, kuid annab vastu midagi väga väärtuslikku.

Meeleolu määrab

Tehnilise poole pealt seati eesmärgiks kõrge kvaliteet. Kasutati Blackmagicu ja RED kaameraid, droone õhust perspektiivi loomiseks ning action-kaameraid, et tuua vaataja tegevusele võimalikult lähedale. Kasutati ka night vision võimet, mis lisas visuaalile erilise tekstuuri ja atmosfääri. 

Samas ei olnud tehnika kunagi eesmärk omaette. Kõige olulisem oli oskus näha lugu. Keskenduti kadreeringule, valgusele ja emotsioonile. Just nende elementide koosmõju loob meeldejääva visuaali. Rõhku pandi värvitöötlusele, mis sidus kõik kaadrid ühtseks tervikuks ja andis filmile iseloomuliku meeleolu.

Projekti viis ellu kompaktne ja paindlik tiim. Randel Pomber juhtis projekti ning vastutas nii operaatoritöö kui järeltöötluse eest. Calvin Kolk ja Mihkel Nota panustasid lisaoperaatoritena, tuues visuaali mitmekesisust ja dünaamikat. Kogu projekti kutsus ellu ja andis sisendi Kaitseliidu noorteorganisatsioonide turunduse- ja kommunikatsioonispetsialist Kerstin Käärik, kes aitas sõnumit täpsemalt sihtida ja organisatsiooni olemust selgemalt avada.

Huvitav lisakiht tekkis sellest, et filmimeeskonnal polnud varem sügavat kokkupuude nende organisatsioonidega. See andis neile võimaluse vaadata kõike värske pilguga. Märgata detaile, mis seesolijale võivad tunduda iseenesestmõistetavad, kuid väljast vaadates on kõige kõnekamad. See tõi filmi siiruse, mida ei saa kunstlikult luua.

Valminud film on rohkem kui lihtsalt värbamisvideo. See on kogemus, mis annab edasi tunde. See ei sunni ega veena agressiivselt. See kutsub avastama, kaasa mõtlema ja võib-olla ka esimest sammu astuma. 

Selles loos avaneb kogukond, milles kasvavad inimesed, kes hoolivad, oskavad koostööd teha ja ei karda vastutust. Inimesed, kes on valmis panustama nii iseendasse kui ka teistesse. See on kogukond, mis ei loo ainult oskusi, vaid kujundab väärtusi. 

Võib-olla ongi selle filmi kõige olulisem sõnum lihtne. Igaüks otsib oma kohta. Kohta, kus olla päriselt kohal, kus olla vajalik ja osa millestki suuremast. Mõnele meist võib see koht olla just siin.