Õed Altsaared: kaks teed, ühised väärtused
Kodutütarde Tartu ringkonna noortejuhi Kristel Altsaare ja tema noorema õe Kristini, kel kohe-kohe lõppemas kodutütre aeg, teekond Kodutütarde Tartu ringkonnas on olnud täis saavutusi, tegusid ja uusi rolle.
Kristeli jaoks algas kõik matkast koos noorkotkastest klassivendadega. Pärast poolteist aastat kestnud kotkapõlve sai temast kodutütar: „2008. aasta suvelaagris soovitati mulle, et võiksin vande anda ja kodutütreks saada. Olin siis päris pettunud, et ei saagi noorkotkana jätkata, kõik minu sõbrad olid ju seal!“
Märgiliselt andis ta tõotuse paigas, kus on edaspidi üheksa aasta jooksul ringkonnavanemana kümnete kodutütarde tõotusi vastu võtnud. Kristelist sai aktiivne noorliige, kes käis ka rühmajuhtide koolis ning õpetas kaaslasi.
Täiskasvanuna on ta olnud mitme rühma vanem, kust on kasvanud ka noortejuhte. KT NEG rühm, mis pakub süvendatud väljaõpet ning arendab rohkelt medaleid noppinud Tartu tüdrukuid, on samuti tema töö tulemus. Üleriigiliselt panustab ta Kodutütarde keskjuhatuses ning Kaitseliidu keskkogus.
Alati valmis
Kristini teekond algas eriti varakult: esimest korda osales ta suvelaagris kolmeaastasena. Ka Kristin on käinud rühmajuhtide koolis, kuid tema rühmas said rühmajuhiks vanemad tüdrukud ning tema võttis nautida laagrites, võistlustel, esindusüritustel ja matkadel osalemist.
Võistlemine, mida Kristin on nii ringkonnas, riigis laiemalt kui ka välismaal teinud, sõlmis organisatsioonis õpitava tervikuks: „Kui tulid võistlused, siis oli see nagu kõige lähedasem päriseluline praktika.“
Kuigi arvatakse, et ringkonnavanema õde olla on privileeg, on Kristini sõnul vastupidi. Ta jutustab vabariigi aastapäevast, kus otsustas anda liputoimkonnas olemise võimaluse teistele.
Varahommikul jõudis ta siiski rivistusele, sest üks algse koosseisu liige ei saanud ootamatult tulla ja ringkonnavanema kõrvaltoas maganud kodutütrel tuli olla alati valmis.
Vanem õde lisab, et tunnustused ja üritustele kaasamised, näiteks hoolsusmärk või võimalus esindada riiki Rootsis või Suurbritannias, on Kristinini jõudnud ikka tänu tema enda tegudele.
Vahet ei tee
Ringkonnavanemana ongi Kristeli arvates oluline jälgida, et ta ei kohtleks Kristinit teistest noortest erinevalt. Näiteks hoidis ta end võistluste finišis tagasi ega jooksnud esimesena õe juurde. Ja tänu rohujuure tasandil tegutsemisele ongi ju talle kõik noored armsad. Loomulikult on pereliikmega veidi teistmoodi suhe: teineteisega saab arutada organisatsiooni arengute üle, tuua laagrisse järele koju unustatud asju või jagada varustust. Ette on tulnud naljakaidki hetki, näiteks on Kristinilt küsitud, kas Kristel on ta ema.
Erilised hetked
Kristin nimetab oma silmapaistvaimaks hetkeks Põrgupõhjal finišeerimist 2025. aastal. Kuid nüüd eelistaks ta rahulikult metsas matkamist, mitte vastutegevuse eest jooksmist.
Kristel toob esile oskuste võistlust Narvas, mille võitsid teistest nooremad Tartu tüdrukud. Talle on tähendusrikas, et Kristin asus suvel oma viimasele Ernakesele Alutagusel peaaegu sama võistkonnaga.
Ülevana on Kristelile mõjunud ka Kodutütarde tõotuse vastuvõtmine, seal on tal sageli pisar silmanurgas. „Mäletan, kuidas üks väike tüdruk ütles: „Ma olen nii elevil, et mis nüüd kõik saama hakkab!“ Ja ma vastasin talle: „Mina ka!““
Rasked on seevastu olnud teiste raskused, sest nende kaudu mõistad, kui palju inimesed oma juhti usaldavad. Kristin võistlusmatkajana toob eriti välja pikkade võistluste lõpujooksud.
Kristel mäletab eredalt aastatetagust metsalaagrit, mis oli kuueaastasele Kristinile esimene. Seal hakkas Kristel mõistma, et õest võib päriselt kodutütar saada. Samuti jääb kauaks meelde, kuidas ta viimast korda ringkonnavanemana kirjutas alla just Kristini aasta kodutütre diplomile.
Kristin meenutab aga suve, mil Kristel tõi paraadilt koju võidutule. Tänavu suvel avanes Altsaarte perele taas võimalus süüdata jaanilõke tütre kantud võidutulest, sest nüüd oli tuletoojaks Kristin. Ka Eesti Vabariigi 108. aastapäeva paraad oli perele eriline – Kristel juhtis Kodutütarde kompaniid ja Kristin oli lippur.
Väärtusruum seob
Õdede arvates toob inimesi Kodutütardesse Kaitseliidus olev pereliige või sõber. Kristin lisab, et mõned lõpuklasside noored liituvad soovist riigikaitse valdkonnaga tutvuda. Organisatsiooniga seovad aga väärtusruum, inimesed ja ühine eesmärk.
Kristel leiab, et väiksel riigil on väga jätkusuutlik võimaldada ka noortel riigikaitsesse oma panus anda. Tema privileeg on avada noortele mitmekülgse organisatsiooni kõiki tahke ning suunata neid edasi laiapindsesse riigikaitsesse. Vajalikuks peavad õed ka oskusi, mida organisatsioon pakub. Praktiliste igapäevaoskuste kõrval saab siit selliseid, mille kasu ilmneb alles tulevikus, Kristin mainib näitena ajaplaneerimisoskust.
Tulevikus soovib Kristel luua uue kontseptsiooniga rühma, korraldada väljaõpet ning kogeda tegusid, mille võimalikkusele ei taipa praegu mõeldagi. Kristin aga naudib lõpuni oma kodutütrepõlve.
Lõpetuseks rõhutavad nad, et kuigi tullakse ühest perest, käib kumbki neist organisatsioonis oma rada ja teineteisele ei seata ootusi, kuhu õde peaks välja jõudma.
mina olen mina
palun andke mulle veel
üks rida
luban et meelt ei heida
ja luban teile et see siin
on minu rida
(Kristin Altsaar)