Lilleküla rühm – kümme aastat kasvu ja vastutust

Nii Tallinna malevas kui ka ringkonnas tegutseb rühm, mis kannab Lilleküla nime. Kahes rühmas kokku tegutseb umbes 40 liiget. Väga aktiivset liiget. Läinud aastal kogus rühm üle kümne tuhande aktiivsustunni, kõige aktiivsematel noortel kogunes neid üle 1500.

Need arvud annavad hea ülevaate rühma tegutsemisest, kuid nende taga on tegelikult palju enamat – ühised laagrid, õppused, ettevõtmised ja hetked, mis on kujundanud meie rühma selliseks, nagu see täna on.

Aastate jooksul on Lilleküla rühmast läbi käinud palju noori, kuid üks asi on jäänud samaks: tunne, et kuulume kokku. Meie rühma lugu ei seisne ainult saavutustes või ürituste arvus, vaid inimestes, kes on üksteiselt õppinud, üksteist toetanud ja samu väärtusi edasi kandnud.

Vastutus ja omaalgatus

Lillekülas ei tähenda aktiivne olemine lihtsalt kohal käimist. See tähendab valmisolekut panustada rühma tegevusse ning võtta vastutus ka suuremate ülesannete eest. Näiteks oleme korraldanud talviseid metsalaagreid, kus just vanemad liikmed planeerivad ülesandeid ja aitavad rühma tegevust juhtida. Sellised olukorrad annavad noortele võimaluse proovida juhtimist ning õppida vastutuse võtmist.

Samuti oleme korraldanud õppepäevi, mille ideed on tulnud noortelt endilt. Üks meeldejäävamaid oli sügisene merepäästelaager Revali merekoolis, kus saime õppida, mida teha merel hätta sattudes.

Oma osa oleme andnud heategevusse. Näiteks oleme aidanud jagada abivajajatele toitu ning osalenud heategevusüritustel. Meie rühmal on tavaks võtta aasta lõpus osa ühest heategevusaktsioonist. Oleme küpsetanud piparkooke ja viinud need koos soojade tervitustega jõululaupäeval hooldekodusse. Viimased kaks aastat oleme teisel jõulupühal andnud oma panuse ka Oleviste kirikus puudustkannatavatele inimestele jõululõuna korraldamisse. Sellised ettevõtmised aitavad mõista, kui oluline on hoolida teistest ning väärtustada seda, mis meil endal olemas on.

Üks kõigi ja kõik ühe eest

Laagrid ja õppused on meie rühma tegevuse tähtis osa. Pikad päevad looduses, ühised valvekorrad, varustuse jagamine ja erinevate ülesannete lahendamine loovad olukorra, kus igaüks peab andma oma osa n ning meeskonnatöö muutub loomulikuks.

Ühes sügislaagris jagati meid teadlikult segarühmadesse, et peaksime tegema koostööd inimestega, kellega tavaliselt nii palju ei suhtle. Alguses tundus see paljudele veidi ebamugav, kuid üsna kiiresti tekkis tugev meeskonnavaim. Laagri lõpus ütlesid mitmed osalejad, et just see kogemus õpetas neid paremini suhtlema erinevate inimestega ja võtma vastutust ka siis, kui see pole kõige mugavam.

Üks meeldejäävamaid hetki oli talvine patrullvõistlus Athena/Salupere, kus pidime läbima öise orienteerumisraja keerulistes ilmastikuoludes. Kõik olid väsinud ja külm oli, kuid jõudsime finišisse täies koosseisus. Meie põhimõte on lihtne: üks kõigi ja kõik ühe eest.

„See võit ei ole meie jaoks lihtsalt karikas riiulil, vaid tõestus sellest, et raske töö ja väljaõpe on toonud rühma rohkem kokku. See on viinud meid ühisele sihile ja aidanud üksteist usaldada,“ märkis rühma liige Tirk.

Lisaks kehalisele vastupidavusele õpetavad laagrid ka ajaplaneerimist, distsipliini ja otsustusjulgust – oskusi, mida läheb vaja nii koolis, kodus kui ka hiljem elus.

Traditsioonid hoiavad koos

Kümne aasta jooksul on Lilleküla rühmas välja kujunenud mitmed tavad. Üks vahvamaid neist on rühma jõulupidu. Seal teeme omavahel loosipakid ning külla tuleb jõuluvana. Kõige erilisem osa sellest traditsioonist on aga kiri iseendale.

Iga rühma liige kirjutab kirja oma eesmärkidest ja mõtetest ning avab selle järgmise aasta detsembris. See on alati huvitav hetk, sest siis saame päriselt võrrelda, kui palju oleme ühe aastaga muutunud.

„Kui ma oma eelmise aasta kirja lugesin, sain aru, et olen teinud rohkem, kui ise arvasin. See hetk oli väga eriline,“ tõi Luisa-Mirell näite.

Möödunud aastal kirjutas üks liige oma kirjas, et soovib osaleda vabariiklikel üritustel. Aasta hiljem oli ta juba üleriigilise sündmuse korraldustiimis. Kui midagi päriselt tahta ja selle nimel tööd teha, siis on võimalik palju saavutada.

Üks väga eriline kogemus paljudele rühmaliikmetele on olnud ka Kalevilaager, mida korraldab Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkond. See on kujunenud üheks oodatuimaks laagriks, kus igal aastal on noortele ette valmistatud mitmekesised tegevused ja proovilepanekud.

Nagu on öelnud malevapealik Tarmo Luhaäär: „Kui asi on kaks korda toimunud, võib seda juba traditsiooniks pidada.“

Rühmavanema roll

Meie rühma arengus on väga suur roll olnud rühmavanem Merike Kasemetsal. Tema juhtimisstiil on alati selline, et noortele antakse päriselt võimalus ise asju teha. Meile usaldatakse vastutus, saame planeerida, proovida ja vajadusel ka eksida. Samas teame alati, et juhendajad on olemas ning valmis nõu või abi andma.

Näiteks anti vanematele liikmetele ülesanne koostada rühma aastaplaan. Täiskasvanud juhendajad aitasid vajadusel, kuid otsused jäeti noorte teha. See andis palju enesekindlust ning pani meid tundma, et meie arvamus loeb.

„Minule on kõige tähtsam, et noored julgeksid ise mõelda ja tegutseda. Just nii kasvavad tulevased juhid,“ kinnitas Kasemets ise. Selline lähenemine on loonud keskkonna, kus rühmas oma arvamuse avaldamine ja uute asjade algatamine on loomulik.

Uus põlvkond astub ette

2026. aasta lõpp toob rühmale muutusi. Mitmed vanemad liikmed kasvavad organisatsioonist välja ning liiguvad edasi järgmisse eluetappi. Nad on olnud salgajuhid ja rühmajuhid, eeskujud ning head sõbrad.

„Kui vaatan täna meie rühmade nooremaid liikmeid, siis näen nendes neid samu väärtusi, mida õppisime meiegi. See annab kindlustunde, et rühm jätkab tugevana,“ võib rühma vanim liige Mattias rahul olla.

Need nooremad liikmed, kes on aastaid vanemaid kõrvalt jälginud, võtavad nüüd ise rohkem vastutust ja juhtrolli. See näitab, et rühm on täitnud oma eesmärgi – kasvatada iseseisvaid ja vastutustundlikke noori.