Kaitseliitlik noor on Eestile truu
Eesti noorte seas läbi viidud küsitluse tulemused maalivad põneva, aga kohati ka murettekitava pildi noorte mõttemaailmast – kes peab riigikaitset auasjaks, kes kõhkleb ning kelle usk Eesti kaitsevõimesse on habras.
Kaitseministeeriumi tellimusel läbi viidud küsitlusele vastas 1044 15–19aastast noort (406 Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liiget ja 638 noort, kes nende hulka ei kuulu).
Kui küsida Kaitseliidu noorelt, kas ta tunneb Eestis elamise üle uhkust, siis peaaegu alati tuleb vastuseks kindel „jah“. Lausa 98% liikmetest tunneb selle üle uhkust, neist 71% suisa väga suurt uhkust.
Kuid pilt on teistsugune nende seas, kes Kaitseliitu ei kuulu. Seal ulatub uhkustunne 76 protsendini – ja see näitaja on viimaste aastatega langenud. Eriti silmatorkav on kontrast Kirde-Eestis, kus vaid iga teine venekeelne noor tunneb, et võib Eestit südamerahuga oma kodumaaks nimetada. See on märk sellest, et lõimumise vallas on veel tööd.
Riigikaitseõpetus põhikoolis – kas kohustus või vaba valik?
Riigikaitseõpetus põhikoolis ja ajateenistus on teemad, mis näitavad hästi, kuidas noored näevad oma rolli Eesti julgeolekus.
Kaitseliidu noortel on näiteks selge soov, et riigikaitseõpetus jõuaks kõigi õpilasteni – mitte ainult valikainena, vaid ka kohustusliku osana haridusest. Miks? Sest teadmised loovad kindlustunnet. Mitteliikmete seas on toetus taas väiksem – 73% ütleb, et riigikaitseõpetust peaks põhikoolis õpetama üksnes vabatahtliku ainekava vormis.
Ajateenistus: auasi või ajaraiskamine?
Ajateenistust peetakse üldiselt vajalikuks, eriti Kaitseliidu liikmete seas. Samas on näha, et tulevikku planeerivad noored – eriti need, kes soovivad kohe õppima minna – pelgavad, et ajateenistus võib takistada nende isiklikke eesmärke.
Tüdrukute seas domineerib arusaam, et ajateenistus võiks olla vabatahtlik. Seejuures on vene emakeelega tüdrukute seas eriti tugev vastuseis kohustuslikule ajateenistusele.
Mitteliikmete kõhklused on enamasti seotud muude prioriteetidega: soov alustada kohe töö- või õpiteed, mure sotsiaalse elu ja hobide säilimise pärast, ebakindlus tasustamise osas ning hirm, et ajateenistus võib välja viia täismahus sõjalise rollini.
Sellest võiks järeldada, et kaitsetahte kasvatamisel tuleb arvestada noorte erinevate väärtustega ja pakkuda mitmekesiseid viise, kuidas laiapindsesse riigikaitsesse panustada – olgu siis meditsiini-, pääste-, logistika- või muul alal.
Teadlikkus ja käitumisvalikud kriisis
Kaitseliidu noored teavad üha paremini, mida kriisi korral teha: 68% hindab oma teadlikkust heaks. Usaldusväärse info leidmises ja iseseisvas toimetulekus ollakse kindlad, ebakindlamaks peetakse end varjumises ja evakuatsioonis – neile valdkondadele tasub rohkem keskenduda ka Kaitseliidu noorteorganisatsioonides.
Mitteliikmetest peab end heaks teadjaks vaid 35% ning suurem osa puudujääke ongi praktilistes oskustes (esmaabi, varjumine, evakuatsioon, võimalused panustada).
Mida peavad noored suurimateks ohtudeks?
Noored tajuvad, et maailm on muutunud. Kui varem on suurimaks ohuks peetud sõjalist rünnakut, siis nüüd nimetatakse esimeste ohtudena valeinfot ja küberrünnakuid. See näitab, et noored elavad digiajastus ja oskavad mõelda kriitiliselt – nende jaoks pole ohuks üksnes tank piiri ääres, vaid ka valeinfost pakatav postitus sotsiaalmeedias.
Samal ajal peab ligi kaks kolmandikku noortest siiski võimalikuks, et Eestit võiks tabada ka relvastatud konflikt. Murede palett on veelgi laiem – eestikeelsete noorte seas tõusevad esile mured seoses keskkonna ja kliimaga, vene emakeelega noortel aga majanduslik ja sotsiaalne ebastabiilsus.
Kas jääda või minna?
See on ehk uuringu kõige kõnekam küsimus. Kaitseliidu noorte seas on kaitsetahe muljetavaldav – 86% oleks valmis Eesti eest relva haarama, vaid 7% kaaluks lahkumist. Mitteliikmete seas on pilt aga teine – kaitsetegevusse astuks alla poole (48%) ja ära minemist kaaluks suisa 36%. See muster on kõige silmapaistvam tüdrukute ja vene emakeelega noorte seas Kirde-Eestis.
Tuleviku väljakutse
Uuring toob välja ühe keskse järelduse ja proovikivi: meie seas on palju noori, kes hoolivad ja usuvad Eestisse, kuid seda usku tuleb järjepidevalt kasvatada, toita ja väärtustada. See pole miski, mis tekib või püsib iseenesest.
Kaitseliit ja sellega seotud noorteorganisatsioonid teevad selles vallas hindamatut tööd – nad kasvatavad põlvkonda, kelle jaoks Eesti kaitsmine on kodanikuks olemise loomulik osa. Ent väljakutse peitub seal, kuhu Kaitseliit veel ei ulatu – nende noorte seas on palju selliseid, kes ei tunne seotust, kes on ühiskonnas kõrvaltvaataja rollis või kes ei tunne oma hinges, et Eesti on nende kodu.
Just nende noorteni jõudmine on Eesti riigikaitse järgmine suur eesmärk. Mitte ainult selleks, et nad oskaksid hädaolukorras tegutseda, vaid et nad tunneksid – see on minu maa, minu rahvas, minu vastutus.