Aasta kodutütre saabastes – sammud, mis vormivad südant ja iseloomu

Oli aprillikuu, veteranipäev, väljakul looklev rahvavoog, telgid ja inimeste sagin ning üks Kodutütarde telk, kus pakuti võimalust teha sõlmi. Kristin Kasemets, toona kümneaastane, astus sellesse telki lihtsalt möödaminnes. Esimesed kaks sõlme tulid välja mängleva kergusega, kolmas paraku ei õnnestunud. Nagu mingi väike nähtamatu proovikivi, mis ei andnud rahu.

Rahutus sellest, et miski jäi saavutamata, kasvas koju jõudes veelgi. Loobuda? Miks? Ta ju tahtis osata, aru saada. Nii sai alguse tõeliste seiklustega läbipunutud teekond. Õige pea helistas Kristini ema ringkonnavanemale ja juhuslikust õhtupoolikust sündis miski, mis jäigi kujundama tüdruku olemust. Sõlme sidumise proovikivi kaudu sattus Kristin Tallinna ringkonda, alguse sai tema teekond Kodutütarde organisatsioonis. Mitte suure pauguga, vaid väikese sõlmega, mis ei mahtunud hinge.

Tantsupõrandalt patrullvõistlustele

Vähesed teavad, et enne metsaradu ja patrullvõistlusi elas Kristin sootuks teistsugust elu. Tantsusaalid, peegelseinad, lakkamatu treeningurütm. Maast madalast võistlustantsu treeninud tüdruk tantsis end Eesti standardtantsijate seas tippu.

Tantsija distsipliin pole aga omadus, mis lihtsalt kaob. See elab edasi igas täpses liigutuses, igas rahulikult hoitud hingetõmbes, olukorras, kus teised kaotavad pea. Kui Kristin astus Kodutütarde ridadesse, muutusid küll kingad ja maastikud, kuid mitte sisemine tasakaal, mida tants oli temas vorminud.

Metsas tuli õppida tuletegemist, orienteerumist ja seda, kuidas hoida suunda pimeduses, kus ainus valgus elab peas, mitte taevas. Ometi tundus kõik kummaliselt loomulik. Justkui oleks elu pakkunud lihtsalt uue tantsupartneri. Selle asemel, et sammuda muusika rütmis, tuli nüüd lugeda loodust ja kompassi. Kristin kuulub nende õnnelike inimeste hulka, kes ei küsi, kas nad saavad hakkama, vaid proovivad ja proovides tavaliselt saavadki hakkama.

Adrenaliinihetked õpetavad

Kristini üks kirgi on esmaabi. Ta on läbinud kõik koolitused, mida üks Kodutütar Kaitseliidu ridades saab ette võtta –nii need, mis on mõeldud noortele, kui ka Naiskodukaitse ja Kaitseliidu esmaabikursused.

Sageli käib ta õppustel ja koolitustel vabatahtlikuks kannatanuks ning loodab tulevikus meditsiiniga siduda ka oma kõrgkooliõpingud.

„Juba lasteaias tahtsin arstiks saada, aga kui sain esimest korda koondusel sidumist proovida, siis tundsin lausa iga ihurakuga, kuidas see mulle meeldis. See oli üks väga oluline äratundmine, mis mõjutas mu edasiste õpingute plaane,“ märgib Kristin, kes sai juba kodutütre tõotuse andmisel kätte erialamärgi, sest oli jõudnud selle nõudmised täita. Jah, Kristin soovib olla see, kes suudab päriselt aidata, oskuse ja südamega.

Aukartustäratav võistluste nimistu

Kristin on osalenud kümnetel võistlustel, igaüks neist oma nägu. Ta loetleb mõned: Talimülgas, Ernake, Laidoneri retk, Lendav Tigu, Athena retk. Raskus ei peleta, raskus kutsub! Ta ütleb, et just nendel radadel hakkab süda peksma ja mõistus selgineb. Seal on tunne, millest ta ei taha loobuda, ja seal on inimesed, kellega jagada nii rasket vaikust kui võidukat naeru.

Kristin on rühmas see, kes paneb ka teisi liikuma. Mitte käsuga, vaid eeskujuga. Ta on vedanud kaasa oma ringkonna kodutütreid ja Lilleküla noorkotkaid. Lihtne on olla tubli üksi, palju raskem ja haruldasem on olla tubli nii, et ka teised sinu kõrval tahaksid pingutada.

SERE – koht, kus mugavused kaovad

SERE kursus on koht, kus paljud saavad esimest korda teada, kus lõpeb mugavus ja algab tegelikkus. Toitu pole, sooja pole, magada tuleb okstel, ideaalis ei tohi üldse magada, sest iga heli võib olla ohumärk. Vahel tuleb leida lahendusi, mis tunduvad pärinevat seiklusromaanist, mitte elust enesest.

See kogemus muutis Kristini igapäevaelu. Ta õppis nägema voolavas kraanivees luksust, pesemisvõimaluses privileegi, soojas toas kingitust. Samuti mõistis ta seda, mida ei kinnita ükski diplom – et tugevus pole füüsiline, vaid vaimne. See on selgus, mis hoiab õigel rajal isegi siis, kui ümberringi loogika kaob.

Roll, mis kasvab koos vastutusega

Kaitseliidu noorteorganisatsioonidel on mitmesugustel esindusüritustel täita väga suur roll. Viimastel aastatel on Kristin kindlasti üks neid noori, kes on alati valmis Kodutütarde organisatsiooni esindama. Rühmapäevikus on tema nime taga igal aastal kirjas sadu tunde, viimastel aastatel üle tuhande. Selline pühendumus vajab palju laveerimist koduste ja koolikohustuste kõrvalt, aga Kristin ei pea seda koormaks.

2025. aasta kinkis talle hetke, mis jääb kauaks meelde. Esimest korda osalesid Kodutütred Eesti Vabariigi aastapäevaparaadil oma paraadüksusega. Kristinil avanes harukordne võimalus olla eessammuja sel ajalooliselt olulisel hetkel, kuuluda liputoimkonda ja marssida paraadil uhkelt, hoides käes Kodutütarde organisatsiooni lippu. Neiu sõnul on raske seda au ja vastutust sõnadesse panna, sellele mõeldes tuleb kergelt kananahk ihule ja helgushelk silmadesse.

Lõppenud aasta tõi talle ka rohkem juhtimisväljakutseid. Kristin veab eest Lilleküla rühma, õpetab Naiskodukaitses esmaabi, aitab Harju ringkonda ja on Tallinna noortekogu juht – selge visiooniga sellest, kuidas noorte hääl peab organisatsioonis kõlama. Tema loovtööna sündinud Tallinna Reaalitüdrukute rühm töötab edasi ka täna.

Tiitel – üllatus, mis tuli vaikselt

Neiu ise mainib, et ei tee kunagi midagi selleks, et tähelepanu pälvida. Ta ei soovi esile trügida, ei otsi tiitleid ega aplausi, vaid on lihtsalt kohal, teeb oma osa, panustab, toetab ja õpib.

Selles vaikses kohalolus peitubki tema tõeline jõud — see, mis inspireerib teisi, isegi kui seda pole otseselt märgata.

Tallinna ringkonna aasta parima tiitel ei tulnud talle otseselt üllatusena, vaid oli pigem rahulik tunnustus teekonnale, mida ta on läbinud siiralt ja südamega. Mõnikord polegi suurte sõnade taga midagi enamat kui elu ise, mis märkab ja kinnitab, et need sammud, mida sa teed, loevad.

Tänaseks on Kristin olnud aktiivne Tallinna ringkonna kodutütar juba viis aastat ning toonud noortejuhiks ka oma ema: „Kogu aeg rääkisin emale, kui lahe see on ja siis ta lõpuks tuligi,“ muigab ta, meenutades, kuidas tütar emale Kodutütardes teed tegi. Praegu on Kristini ema Merike Tallinna ringkonna vanem ning pälvis tütrega samal aastal ka Kodutütarde Tallinna ringkonna aasta parima noortejuhi tiitli.

Justkui teine perekond

Kodutütarde Lilleküla rühm on tema kodu, tugipunkt, teine pere. Ta soovib olla väiksematele samasugune eeskuju, nagu olid suured kunagi talle. Kodutütarde organisatsioon pole andnud talle ainult oskusi, vaid ka maailmavaate. Kristin teab, et saab hakkama, kui kaob elekter, kui on vaja sooja, kui keegi vajab abi. Ta unistab tulevikust meditsiinis, sest esmaabi pole talle lihtsalt üks oskus paljudest, vaid kutsumus.

Loorberitele puhkama ta jäänud ei ole. Vastupidi, lõppenud aasta tundide arv ületab juba varasema aasta oma ja Kristin oma tegemistel organisatsioonis lõppu ei näe. Alati on midagi planeerida või läbi viia, üritusi, millest osa võtta, koolitusi ja õppusi, kus käia nii ise õppimas kui ka abis teisi õpetamas.

Tema järgmiseks suureks eesmärgiks on saada I järgu kodutütreks ja selle nimel on ta hakanud juba tööd tegema.