Vorm selga ja tegutsema – minu aasta Naiskodukaitses

Minust sai Naiskodukaitse Sakala ringkonna tegevliige 2025. aastal. Esimesse aastasse sisenesin kindlate ootusteta. Polnud mul ei varasemat kogemust vabatahtlikuna ega ettekujutust sellest, milliseks kujuneb minu roll.

Teadsin vaid, et Naiskodukaitse on vabatahtlik organisatsioon ja et selle kaudu on võimalik anda oma panus riigikaitsesse. See teadmine oli piisav, et liituda – ülejäänu pidi tulema tegutsemise käigus.

Tagantjärele vaadates oli just ootuste puudumine see, mis lubas kõike avatud meelega vastu võtta. Ma ei tulnud kindla sooviga, vaid olin kõigele avatud.

Vorm seljas, süda uhkust täis

Juba jaanuaris, vahetult pärast liitumist, osalesin Välustes (TAK1 OPFORi õppuse raames) vastutegevuses. See oli esimene kord lähedalt näha, kuidas kontrollpunktis tuleb toime tulla väga erinevate inimestega – umbkeelsete, emotsionaalsete ja haigetega. Olukorrad olid igasugused ja ettearvamatud.

Uhke tunne oli 24. veebruaril, kui kõndisin esimest korda vormis Viljandis pidulikul jalutuskäigul. See oli minu üks esimesi tõsisemaid ja nähtavamaid tegemisi Naiskodukaitses. Tunne oli sel hetkel siiras ja sügav. Vorm andis selgelt märku kuuluvusest ja vastutusest.

Märtsis osalesin värske avalike suhete grupi liikmena kolmepäevasel avalike suhete täiendkoolitusel Saaremaal. Sinna läksin koos Teaga, kes on olnud mulle esimesel aastal suureks toeks ja mentoriks. Selline tugi on uustulnukale hindamatu väärtusega ning kogemus kinnitas, et Naiskodukaitses ei tegutseta üksi – siin aidatakse ja hoitakse üksteist. Koolitus andis teadmisi ja enesekindlust tegutseda.

Panustamine igapäevatöös ja „Sinilill sihikul“

Aprillis, „Anname au!“ kampaaniakuul, aitasin korraldada meie ringkonnas välja töötatud, Google Mapsil põhinevat orienteerumismängu „Sinilill sihikul“. Osalesin kontrollpunktide läbimisel ja koosolekutel ning hoolitsesin selle eest, et asjad toimiksid nii nagu vaja.

11. juunil käisin Tallinnas Miinisadamas „Anname au!“ tänuüritusel. Sellisesse kohta poleks ma muidu kunagi sattunud. Oli põnev näha mereväe sadamas seisvaid laevu ning neid tutvustati väga huvitavalt.

Koostööüritusi oli palju. Sakala ringkonna naiskodukaitsjatega käisime Ahja jõel matkal – see oli suurepärane võimalus suhelda, nautida kaunist Eesti loodust ning teha ühtlasi veidi füüsilist trenni.

Karksi jaoskonna naiskodukaitsjatega saime kokku Kagu-Eestis. Ööbisime Võrumaa maleva kompleksis, kohtusime Räpina jaoskonna naiskodukaitsjatega, käisime matkamas Suur-Taevaskojas, Vastseliina piiskopilinnuses ja Hinni kanjonis ning külastasime Pesapuud. Need ühised kogemused lõid sidemeid, mida on hiljem hea meenutada.

Õppused ja kogukonnatöö

Ereda jälje jättis ka Naiskodukaitse juhtide öörännak – ligikaudu 21 kilomeetrit öist kõndi koos mitmesuguste ülesannetega. See oli tõeline proovikivi, sest ma ei olnud kunagi varem midagi sellist teinud. Et tegu oli meeskonnatööga, polnud pooleli jätta võimalik. Just see teadmine andis jõudu edasi minna.

Septembris osalesin Lõuna maakaitseringkonna evakuatsiooniõppusel „Jõhvikas“, kus sain esmakordselt kogeda evakuatsioonirühma tööd. Kõik oli uus, infot oli palju ja tempo kiire, kuid see kogemus avas väga selgelt kriisivalmiduse tegeliku tähenduse.

Mitmetel üritustel olen tutvustanud „Ole valmis!“ äppi: lastekaitsepäeval, maakaitsepäeval ja Kolga-Jaani koolis toimunud isadepäeva üritusel. Need kohtumised näitasid, kui oluline on lihtne ja arusaadav kriisiteadlikkus igapäevaelus.

Aasta sisse mahtus ka palju meeleolukaid ja südamlikke pidusid: Naiskodukaitse aastapäevaüritus Olustveres, mis oli väga pidulik, kaunis ja hästi korraldatud. Samuti Sakala maleva pidu Karksi-Nuias, Viljandi jaoskonna sünnipäev ning evakuatsioonirühma aastalõpuüritus. Kõigil neil kohtasin südamlikke ja toredaid naisi, kes annavad oma osa vabatahtlikku tegevusse.

2025. aastal läbisin kõik baasväljaõpped. Sain teadmisi esmaabist, väliköögitööst ning ka esimesed kogemused sõduritegevustes. Tegemist on olnud rohkesti – nii vaimselt kui füüsiliselt.

Naiskodukaitses on võimalusi

Kui keegi kaalub Naiskodukaitsega liitumist, kuid kahtleb, siis ütleksin, et vabatahtlik töö on rahuldustpakkuv viis oma aega ja oskusi kasutada. See on mitmekülgne, vajalik ja annab palju rohkem tagasi, kui esialgu oskad oodata. Naiskodukaitses ei pea keegi sobituma ühte kindlasse raami – siin on ruumi väga erinevatele inimestele ja oskustele.

Kui sulle meeldib kirjutada, on võimalus panustada kommunikatsiooni valdkonnas. Kui tunned end köögis kindlalt, saad aidata toitlustamisel. Kui tahad olla valmis abistama kriisiolukorras, on selleks olemas esmaabi- ja evakuatsiooniväljaõpe. Ja kui sind huvitavad sõdurioskused, pakub Naiskodukaitse turvalist ja toetavat keskkonda nendega tutvumiseks. Iga panus loeb ja iga roll on oluline.

Lisaks praktilistele oskustele annab Naiskodukaitse tugeva kogukonnatunde. Siin kohtad inimesi, kes hoolivad, toetavad ja tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Sa ei pea olema valmis ega oskama kõike enne liitumist – piisab tahtmisest panustada ja õppida.

See on võimalus proovida uusi asju ja tunda, et sinu panusel on tähendus. Kui oled kunagi mõelnud, et tahaksid teha midagi vajalikku, siis Naiskodukaitse on koht, kus see mõte saab teoks.

Olen aru saanud, et mida rohkem on tegevust, seda rohkem saab ka tehtud. Naiskodukaitse on andnud mulle võimaluse olla vajalik, õppida, anda ja kuuluda.

Suur tänu kõigile, kes on selle aasta eriliseks teinud! See on olnud erakordne teekond!