Naiste brigaad: mida tähendab 4000 naiskodukaitsjat?

Naiskodukaitses on esimest korda pärast organisatsiooni taasloomist üle 4000 liikme. See on ilus number, aga veel olulisem on küsimus, mida need 4000 naist Eesti jaoks tähendavad.

4000 naist ei mahu ühte saali ega isegi hästi ühele paraadplatsile. Nad on laiali üle Eesti ja kaugemalgi (ka Hamburgis ja Brüsselis on Naiskodukaitse jaoskonnad), kuid igaühel neist on teadmised, oskused ja järjest selgem roll Eesti riigikaitses.

Mõni neist kannab laigulist vormi ja harjutab sõdurioskusi, mõni teab, kuidas korraldada evakuatsioonikoha tööd, anda esmaabi, tagada side või toitlustada sadu inimesi. Mõni õpetab oma kogukonda kriisideks valmistuma. Kõik nad kokku moodustavad võrgustiku, mille tegelik mõju ulatub Naiskodukaitse liikmeskonnast palju kaugemale.

Sajandipikkune lugu

Naiskodukaitse loodi 1927. aastal ning 1930. aastate lõpus oli liikmeid ligi 16 000. Okupatsioon katkestas organisatsiooni tegevuse ja pärast Naiskodukaitse taasloomist 1991. aastal on liikmeskond järjepidevalt uuesti kasvanud. Nüüd, oma 100. aastapäeva eel, ületas Naiskodukaitse esimest korda pärast taasloomist 4000 liikme piiri.

Selle verstapostini jõudsime ajal, mil vajadus vabatahtliku panuse, kriisivalmiduse ja inimeste oskuse järele ise hakkama saada on ühiskonnas ilmselt paremini tajutav kui varem. Julgeolek ei ole enam ammu ainult kaitseväelaste asi. Eesti kaitsmine vajab väga erinevate oskustega inimesi ning Naiskodukaitse üks tugevusi ongi võimalus leida rakendus väga erinevatele teadmistele ja võimetele.

4000 erinevat põhjust

4000 liiget tähendab nelja tuhandet erinevat lugu sellest, miks Naiskodukaitsega liituti. Tuldi õppima esmaabi või omandama sõjalisi oskusi. Tuldi soovist mitte olla kriisis ainult abivajaja, vaid osata ise hakkama saada ning vajadusel ka teisi aidata. Mõni tuli enesearengu, mõni kogukonna pärast, paljud väga selge sooviga Eesti kaitsmisse päriselt panustada.

Tänapäeva Naiskodukaitse ei tähenda ühte kindlat „naiskodukaitsja tüüpi“. Liige võib leida endale sobiva väljundi sõjalises riigikaitses, evakuatsioonis, logistikas, sides, välitoitlustuses, esmaabis või paljudes teistes ülesannetes. Samuti võib liikme roll aastatega muutuda, sest koos inimese enda eluetappide, kogemuste ja oskustega muutub ka see, kuidas ta saab organisatsioonile kõige kasulikum olla.

Just selles peitub suure organisatsiooni tugevus: 4000 inimest ei pea oskama ühte ja sama asja. Oluline on, et nende erinevad oskused moodustaksid kokku toimiva terviku.

Suur arv tähendab suurt vastutust

4000 liiget on suur võime, kuid suuremaks kasvamine toob kaasa ka suurema vastutuse. Seda tundsid vabatahtlikud juhid ja instruktorid kindlasti eriti tugevalt 2022. aastal, mil ühe aasta jooksul liitus organisatsiooniga enam kui tuhat uut liiget ja kõigil oli äkitselt vaja teha vähema ajaga palju rohkem.

Väikeses grupis võivad paljud asjad toimida tänu sellele, et inimesed tunnevad üksteist ning tegutsevad ühise õhinaga puhtalt meie-tundest. Mida rohkem liikmeid, seda rohkem vajame häid vabatahtlikke juhte, toimivaid süsteeme, kvaliteetset väljaõpet ja võimalusi omandatud oskusi päriselt rakendada.

Oma viimases aastapäevakõnes rõhutas Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming, et 4000 liikmega organisatsioon peab toimima ühtse jõuna sõltumata sellest, kas jaoskonnakaaslane on liikme hea sõber või kas liikmed omavahel kõiki oma ringkonna inimesi üldse nimepidi tunnevad.

Kuigi süsteem on aina tugevam, on üha olulisem igaühe enda vastutus ja panus, et vabatahtlike juhtide tegutsemisjaks kaaslaste motiveerimise ja kaasa sikutamise suure koorma all ei kustuks.

„Kutsun üles kõiki vastutama iseenda liikmeksolemise kohustuse täitmise eest, leidma üles võimalused, kus on vajalikud just minu kompetentsid ning kus just mina saan kõige paremini end riigikaitse heaks teostada,“ on Airi Tooming öelnud. Oma kriisirolli leidmine on iga naiskodukaitsja õigus ja võimalus. Just siin muutubki 4000 statistikast ja lihtsalt numbrist tegelikuks võimeks.

Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm kasutas Naiskodukaitse aastapäeva tervituskõnes organisatsiooni suurusest rääkides tabavat kujundit – naiste brigaad. Sõjalises mõttes ei ole Naiskodukaitse muidugi 4000 ühesuguse väljaõppe ja ülesandega inimest, kuid kujund annab hästi aimu organisatsiooni mõõtkavast. Neli tuhat pidevalt ennast arendavat, tegutsevat ja üle Eesti paiknevat vabatahtlikku naist on jõud, millega tuleb arvestada.

Mõju ulatub 4000st kaugemale

Naiskodukaitse väärtust ei saa mõõta ainult liikmete arvuga. Vähemalt sama oluline on üle-eestiline võrgustik, mille kaudu liiguvad edasi nii teadmised, oskused kui ka väärtushinnangud. Naiskodukaitsja viib kriisivalmiduse ja valmisoleku teadmised koju oma pere juurde, töökollektiivi, sõprade ringi ja miks mitte ka suguvõsa kokkutulekule.

Kui üks inimene teab, mida teha elektrikatkestuse korral, kuidas anda esmaabi või millele mõelda evakuatsiooniks valmistudes, mõjutab see sageli ka tema lähedaste valmisolekut. Valmisolekust ja paar sammu ette mõtlemisest saab normaalsus. Veel palju suurema ringini jõuavad naiskodukaitsjad koolituste, avalike ürituste ja elanikkonnakaitse tegevuste kaudu. Ainuüksi käesoleval aastal on Naiskodukaitse kriisivalmiduse teemadel koolitanud enam kui 23 000 inimest üle Eesti.

Seetõttu ei tähenda 4000 naiskodukaitsjat ainult nelja tuhandet Eesti kaitsmiseks valmistuvat inimest. Nende ümber on kümned tuhanded inimesed, kelle teadmised ja valmisolek on tänu neile samuti paremad.

Järgmisel aastal saab Naiskodukaitse 100-aastaseks. Sajanditagune idee, et naistel on Eesti kaitsmisel oma kindel koht, on tänapäeval saanud väga praktilise ja laia tähenduse. Neli tuhat liiget on põhjus rõõmustada, aga see ei ole finišijoon. Tähtsam kui küsimus, kui palju meid on, on küsimus, mida me selle jõuga teha oskame ja kuidas edasi kasvame ning areneme. Kui iga naiskodukaitsja teab oma rolli ja oskab vajadusel tegutseda, ei ole 4000 enam lihtsalt ilus ümmargune number. See on arvestatav võime.