Naiskodukaitse uus kants Hamburgis

Naiskodukaitsel on nüüd lisaks Brüsseli jaoskonnale veel üks jaoskond väljaspool Eesti piire. Nimelt on juba pool aastat tublisti toimetanud Hamburgi jaoskond.

Meie intervjuupartner on uue jaoskonna esinaine Laura Balzer, kes on elanud Saksamaal üle 30 aasta ning olnud neist enam kui 20 seotud Hamburgi eestlaskonna ettevõtmiste algatamise ja eestvedamisega – Eesti koolist ja HEA Seltsist kuni rahvatantsurühma, koori ja Hamburgi Eesti Seltsini.

Mis hetkel tekkis mõte, et ka Saksamaal võiks olla Naiskodukaitse jaoskond?

„Kui päris aus olla, siis polnud mul algul üldse plaanis jaoskonda luua, aga läks, nagu kangekaelse tahtmisega sageli. Hea võrdlus on ketšupipudel: raputad mitu korda tulemuseta ja siis on korraga terve taldrik täis.

Viimase aja kriiside ja Ukraina sõja kaudu olen enda kohta õppinud, et mulle üldse ei sobi sellistes situatsioonides käed rüpes muretseda ja oodata, et KEEGI midagi teeks. Tahaksin ise teha midagi riigi- ja kogukonnakaitse ning kriisivalmiduse heaks. Aga oskusi on jäänud vajaka ning üksi üldjuhul ju palju ei liiguta – koos ollakse tugevamad ja targemad. Nii tuligi mõttesse Naiskodukaitse, kus saab omandada tegutsemiseks vajalikud oskused. Sellest olin kuulnud õe kaudu, kes Saue jaoskonna liikmena Naiskodukaitse tegemistest rääkis.

Uurisin tegelikult juba 2022. aastal, kuidas saaksin liikmeks astuda, kuid lasin end formaalsustest ja esialgsest eitavast vastusest liiga kergelt heidutada. Eelmisel aastal nägin juhuslikult sotsiaalmeedias postitust Brüsseli jaoskonna kohta. Mõtlesin: no hästi siis, kui liikmeks saamiseks on vaja luua jaoskond, pole midagi parata – tuleb ära teha.“

Kuidas Hamburgi jaoskonna loomine alguse sai?

„Hamburgi jaoskond ei sündinud tühjale kohale. Selle taga seisab siinsete eestlaste, suuresti naiste, pikaajaline kogukonnatöö ning inimesed, kellele on tähtis eesti keele, kultuuri ja omavahelise sideme elavana hoidmine diasporaas.

Mõned liikmed on olnud minuga koos Hamburgi Eestlaste Akadeemilise Seltsi, Hamburgi Eesti kooli, rahvatantsurühma Hamburgi Pääsuke, koori või Hamburgi Eesti Seltsi algatajate ja eestvedajate seas. Tean kindlalt, et nendega võib luurele minna. Nüüd on sama kogukondlik energia leidnud uue väljundi riigi- ja kogukonnakaitses.

Tegin Hamburgi eestlaste grupis postituse väikese tutvustusega Naiskodukaitse kohta ning uurisin, kas oleks naisi, kes sooviksid kampa lüüa. Küsimusi oli palju: kas see on kaugelt tehtav, kuidas sobitub see Saksamaa ettevaatliku suhtumisega paramilitaarsetesse organisatsioonidesse, kas saame Naiskodukaitse ülesannetest ja liikmete kohustustest õigesti aru või kuidas saada vajalikke Eesti arstitõendeid, kui pole lähikuudel plaanis kodumaale lennata.

Toetust tuli õnneks mitmelt poolt – Eesti kaitseatašeelt, Tallinna ringkonna juhtidelt, instruktoritelt ja Brüsseli jaoskonnalt. Algul ei tahtnud asjad kuidagi edasi liikuda, kuid nüüd tuleb infot ja ülesandeid uksest ja aknast ning peame õppima, kuidas neid oma tehniliste võimalustega kõige paremini struktureerida ja jagada.“

Milline võiks sinu arvates olla diasporaa roll Eesti kriisivalmiduses ja ühiskondlikus vastupanuvõimes?

„Välismaal elavate eestlaste roll võiks olla üldiselt suurem. Enamasti mõeldakse ainult noorte ajateenistusele. Sel teemal on aga Eesti endale topeltkodakondsuse keelamise ning ajateenistuses keeleõppe lõpetamisega ise piirangud seadnud. Meie laste identiteedi moodustavad enamasti kaks südamelähedast rahvust ja kultuuri. Kes käsib poole sellest hüljata, kaotab suure tõenäosusega terve inimese.

Diasporaast räägime sageli kultuuri, keele ja koduigatsuse võtmes. Kõik see on oluline, aga kriisivalmiduse vaates võiksime mõelda veidi laiemalt. Venemaa ja Iisrael näiteks on oma diasporaad aastakümneid strateegiliselt käsitlenud – mitte ainult romantilise rakukesena välismaal, vaid võrgustikuna, millel on teadmised, kontaktid, positsioon ja mõju. Eesti ei pea neid mudeleid kopeerima (eriti mitte eesmärkide osas), aga me võiksime endalt küsida, kas meie väliskogukondade potentsiaali kasutatakse piisavalt. Kriisiolukorras võib diasporaa kogukondadest, keeleoskusest, kohalikest kontaktidest ja asukohariigi toimimise tundmisest kasu olla – näiteks info vahendamisel, Eesti sõnumite selgitamisel, abipakkumiste koordineerimisel või kohalike partneritega suhtlemisel. Vastava koolituse saanud inimesed saaks toetada ka näiteks teavitus- ja kriisikoolitustöös, küberkaitses ning side- ja staabitöös.

Kriisis muutub eriti tähtsaks, et abivalmidus ei tekitaks lisakaost, vaid oleks korraldatud. Olen kindel, et tõelises hädaolukorras oleks suur osa siinsest kogukonnast valmis aitama. Ent hästi mõeldud, kuid oskamatu abi võib muutuda koormaks. Seepärast oleks hea, kui igas suuremas diasporaa kogukonnas leiduks inimesi, kes on saanud oma kriisiaja rolliks väljaõppe, harjutanud koostööd ning suudavad vajadusel juhendada suuremat hulka abikäsi või toetada riiklikke struktuure. Minu arvates on Naiskodukaitse selleks ideaalne formaat. Jääb muidugi küsimus, kuidas kaasata kaitsetahtelisi mehi, kellel sõjaline väljaõpe puudub või kes muudel põhjustel pole reservis.“

Kuidas on võimalik välismaal Naiskodukaitse väljaõppes ja tegevuses päriselt osaleda?

„Ideaalis tuleks läbida viis baasväljaõppe moodulit, et tekiks realistlik ettekujutus Naiskodukaitse erialadest ja endale sobivast rollist. Enamik neist eeldab praktilist õpet ja seega kohalolu, mis on mõne huvilise ka kõhklema pannud. Õnneks on instruktorid ja arenguspetsialistid olnud paindlikumad, kui loota julgesime.

Nii katsetamegi üheskoos ja learning by doing meetodil uusi hübriidõppe vorme, muu seas koostöös kohalike partneritega. Paralleelselt läbime juba veebis tehtavaid erialaseid koolitusi. Nende puhul on suur tõenäosus, et ka õpitav kriisiroll ei eelda tingimata füüsilist Eestis kohalolu. See võib avada uusi võimalusi diasporaa kaasamiseks ja langetada läve järgmiste välisjaoskondade tekkeks.“

Mida võiks lugeja oma Saksamaal elavale kaitsetahtega sugulasele või tuttavale soovitada?

„Võtku meiega ühendust ([email protected]) ja löögu kampa. Ka mehed saaksid toetajaliikmena õppustest ja üritustest osa võtta ning oma panuse anda.

Meie 15 liiget ei ela ainult Hamburgis, vaid ka lähiliidumaades ja Reinimaal – seega toimuvad töö, kohtumised ja õppused reeglina veebi teel või hübriidvormis. Kui tulevikus tekib näiteks Berliinis, Reinimaal või Münchenis (kus on samuti palju tegusaid naisi) piisav arv huvilisi ja tekib soov luua oma jaoskond, aitaksime hea meelega nõu ja jõuga.“