Koostöö on võidu võti

Kaitseliit, Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred ning mõistagi Kaitsevägi moodustavad Eesti kaitsejõu. See jõud on seda tugevam, mida rohkem tehakse omavahel koostööd. Kaks alljärgnevat lugu ongi näited sellest, kuidas vajadusel üksteise väljaõpet toetatakse – nii, et võidavad kõik.

Rapla naised vastutegevuses: aastaga õppuste püsivastasteks

Kui me esimest korda õppusele läksime, teadsime vaid üht: meie ülesanne on mängida vastast. Kõik muu oli teadmata. Mul puudus igasugune militaarne taust. Ma ei olnud läbinud ajateenistust ega saanud Kaitseliidu väljaõpet ning sõjaline maailm näis kauge ja võõras.

See tundus olevat koht inimestele, kes juba teavad, kuidas metsas liikuda, taktikalisi otsuseid teha ja sõjalist keelt rääkida. Täna tean, et see pole päris nii. Just seepärast jagan oma kogemust, et julgustada ka teisi naisi astuma välja oma mugavustsoonist ja proovima midagi, mis esialgu tundub täiesti hulljulge.

Esimene tuleproov

Esimest korda õppusele minnes saatis mind ebakindlus. Kas ma saan hakkama? Kas ma sobin siia? Lisaks olin veendunud, et olen ainus Rapla naine, kes sellisele üritusele end kirja pani. See arvamus kadus kiiresti, kui kohtusin Jelena Laidoneriga, kellest sai minu lahingupaariline. Sellest hetkest algas teekond, mis on toonud kaasa rohkem kogemusi, kui oleksin osanud ette kujutada.

Sama kehtib ka Jelena kohta, kes kinnitab, et osalemine vastutegevuses on andnud talle teadmisi sellest, kuidas jagu või rühm töötab. Aga mitte ainult teadmisi, vaid ka kogemusi. „Minu enda oskused valida positsiooni, varjuda või valida eemaldumisteed on muutunud aja jooksul paremaks,“ märgib ta.

Esimestel õppustel ei tundnud ma end kuigi ohtliku vastasena. Pigem meenutasin metsa eksinud jänest. Hiljem sain aru, et ka selline vastane on õppusel vajalik. Õppiv üksus/jagu peab märkama, tuvastama ja peatama elusat ning ettearvamatut inimest, mitte liikumatut märklauda, kes seisab põõsa kõrval. Vastutegevuse eesmärk ei ole õppust võita, vaid muuta see võimalikult realistlikuks.

Üsna kiiresti mõistsin, et sõjaline tegevus ei seostu ainult relvadega. Sama tähtsad on planeerimine, suhtlemine, liikumine ja koostöö. Sageli võib üks vale otsus mõjutada kogu olukorda.

Järgmisel päeval tegutsesime vastastena koos Prantsuse liitlassõduritega. Liikusime pealetungil lahingumasina kõrval ning nägime lähedalt, kuidas liitlased ja Eesti üksused koos harjutavad. Sellised hetked aitavad mõista, et Eesti kaitsevõime tugineb lisaks meie endi inimestele ka tugevatele liitlassuhetele.

Kõige ägedam punkt

Kõige õpetlikumaks osutusid siiski linnalahingud. Filmides lihtsana näiv tegevus osutus tegelikkuses märksa keerulisemaks. Iga uks, nurk ja ruum võib peita ohtu ning nõuab tähelepanu.

Üks eredamaid hetki meenub Paikuselt. Olime vastastena paigutanud end hoone sees mitmesse erinevasse kohta. Liikusime ruumide vahel ning püüdsime sissetungijatele võimalikult palju peavalu valmistada.

Ühel hetkel täitus terve hoone suitsuga. Näha ei olnud praktiliselt midagi. Hingata oli raske ning olukorrast ülevaate saamine muutus peaaegu võimatuks. Segadus oli suur, tekkis tunne, nagu rünnataks meid korraga kahest erinevast suunast. Hiljem selgus, et sellist olukorda poleks pidanud tekkimagi, kuid õppustel juhtub vahel ootamatusi nagu eluski.

Sellest hoolimata otsustasime oma positsioone hoida. Andsime tuld nii kaua, kui vähegi võimalik, ning püüdsime vastupanu osutada viimase hetkeni. Kuni meie kaitse lõpetas õppuse: „granaat“. Hiljem kuulsime osalenud jao tagasisidet, et just see hoone oli olnud üks keerulisemaid ja huvitavamaid vastupanupunkte kogu harjutusel. See oli tunnustus, mis kinnitas, et olime oma rolli hästi täitnud.

Nagu Jelena märgib, on hea näha ja tunda, et oled oodatud nii instruktorite kui rühma liikmete seas, mis tähendab, et sinu panus on oluline ja seda hinnatakse. „On uhke olla väike mutrike meie riigikaitse õnnestumises ning saada teadmisi ja oskust pädevate õppejõudude käest!“

Miks ma tagasi lähen?

Aasta jooksul olen mõistnud, et õppused ei koosne ainult taktikast. Need koosnevad inimestest, koostööst ja usaldusest. Olen näinud, kui palju aega ja tööd pühendavad vabatahtlikud, kaitseliitlased, tegevväelased ja liitlased sellele, et olla valmis olukordadeks, mida loodetavasti kunagi päriselt ette ei tule.

Kõige olulisem õppetund on olnud teadmine, et riigikaitses on koht ka neil, kel puudub varasem sõjaline kogemus. Vastutegevuses osalemine näitas, et iga inimene saab anda oma panuse ning õppida midagi uut.

Kui mõtlen tagasi oma esimesele õppusele, meenub mulle inimene, kes astus tundmatusse maailma suure ebakindlusega. Täna tunnen end selles keskkonnas palju kindlamalt. Ma ei pea ennast sõjanduse eksperdiks, kuid tean, et olen saanud osa millestki olulisest. Ja kui tuleb järgmine kutse, ütlen suure tõenäosusega taas jah. Mitte sellepärast, et minust oleks saanud sõjandushuviline, vaid seetõttu, et õppused näitasid, kui palju sõltub kriisiolukorras inimestest, kes on valmis harjutama enne, kui neid päriselt vaja läheb.

Siinkohal tänan Pärnu ringkonna instruktorit Siret Tammekändu, kes on jaganud neid kutseid teistega ning olnud meile vajadusel igati abiks.

Võib-olla ongi see vastutegevuse juures kõige ägedam, sa ei tea kunagi täpselt, mis sind järgmisel õppusel ees ootab. Aga ühes võid kindel olla – igav juba ei hakka!

Ja muidugi tahame Jelenaga tänada Pärnu maleva mehi sellise võimaluse eest! Et nad kaasavad meid, naisi, õppustele ja mitte ainult suppi tegema ja jagama, vaid annavad meile täiesti uue rolli. Tänu usalduse ja võimaluse eest!

Naised rollimängijateks ajateenijate väljaõppes – miks mitte?
Harju ringkonna naiskodukaitsjatele tehti huvitav pakkumine – mängida ajateenijate väljaõppe raames naisi, kes on jäänud oma külla üksi, kui viimnegi mees on mobiliseeritud, ja kel tuleb omapäi hakkama saada.

Väljaõppe eesmärk oli treenida õppureid lahendama ebastandardseid olukordi. Eks võitleja üks tähtsamaid oskusi olegi suhtlemisoskus – jääda rahulikuks ja leida olukorrale kiire lahendus. Selleks ongi hea harjutada ootamatusi, mis võivad sõja ja kriisi ajal ees oodata.
Olukordade lahendamise tegi noormeestele seekord ilmselgelt keerulisemaks tõsiasi, et nende vastas olid ainult naised, kes võisid vabalt meenutada neile enda ema, vanaema, õde. Jah, olustiku tõetruumaks muutmiseks kaasati naiste sekka ka kodutütreid külalapsi mängima.

Kodukootud mustlaslaager
Naised tutvusid põhjalikult stsenaariumitega ja ajasid kiiresti kokku vajalikud rekvisiidid. Olukorrad nägid ette, et nad on olnud pikemat aega omapäi. Vaja oli luua metsa alla midagi mustlaslaagri taolist, mida oleks kasutatud juba mõnda aega.
Kui esmaabiõppustel on oluline maskeering – verine nägu, lahtine luumurd ja muu õõvastav –, siis seekord pidi olema leidlik. Oleme tänapäeval ju üsnagi steriilsed ega hoia asju alles nagu meie esivanemad.
Ent kui on vaja, siis on vaja. Nii toodigi maakodudest vanad potid, pannid, punutud korvid. Paksematest mantlitest tehti magamisalused, presentidest valmistati ajutised varjualused. Erinevates määrdunud anumates hoiti joogivett. Igal pool vedelesid tühjaks söödud konservikarbid. Mõned naised olid leidlikult valmistanud enesekaitseks puuroigastest kurikad, mõni oli mehe peidikust kaasa võtnud sinna peidetud relva. Detailsemalt siinkohal kirjeldama ei hakka, võib-olla tuleb ajateenijatel tulevikus väljaõppel sarnaseid olukordi lahendada ja naiskodukaitsjad ootavad ka edaspidi kutset rollimängijateks. Mis üksusele ja kus olukordi mängiti, jäägu samuti saladuseks.

Igapäev ei koge
Margit Veeborn tegi rollimängijana kaasa koos oma kodutütrest tütre Kirsten-Kristin Veeborniga. Kuigi Margit oli alles Naiskodukaitsega liitunud, otsustas ta end õppusele üles anda.
Margiti sõnul oli selle ettevõtmise juures kõige raskem ärgata hommikul enne kella nelja ja panna end rolliks vaimselt valmis. Minna ülesande asukohta ja ehitada varavalges üles laagripaik. Oli isegi hetk, kus nad tütrega teineteisele silma vaatasid: miks end üldse niiviisi piinata?
Kõige emotsionaalsem moment saabus Margitile aga siis, kui päike oli juba pikemat aega lõõmanud, olukord hakkas eskaleeruma ja naine tundis, kuidas emainstinkt sunnib teda oma tütart kaitsma asjaolude eest, mida üks stsenaarium ette nägi. Selliseid tundeid iga päev ei koge. Nii et kui ajateenijad saavad vajaliku kogemuse olukorra lahendamise kohta, siis ka rollimängijad õpivad selle käigus enda kohta midagi uut.

Rõõmuga uuesti
Asjalik ja alati valmis naiskodukaitsja Liina Riismaa osales rollimängijana kõigil kolmel päeval. Esialgu plaanis ta vaid korraks kohale minna, sai aga ruttu aru, et käsil on midagi uut ja põnevat.
Rollidesse elati põhjalikult sisse ja kohati hakkas Liinal ajateenijatest lausa kahju, et nad selliste fruktide otsa olid sattunud. Naised andsid endast parima ning oleksid tahtnud mingil hetkel ise olukordi lõpetada. Siiski pidi läbiviijaga kokku lepitud reeglitest kinni hoidma – kas ajateenijad lahendavad ülesande või ütleb korraldaja enne olukorra eskaleerumist „ENDEX“.
Pärast rollimängu lubasid kõik naised, et Harju ringkond tuleb ka edaspidi Kaitseväele appi ja agaramad neist hakkasid juba ürituse lõppedes plaane pidama, kuidas järgmiseks korraks veel paremaid rekvisiite „toota“. Nagu ikka – naiskodukaitsjad mängivad alati naiselikult üle.