Esimesest kuivtrennist teravmoonani

Et ühel ilusal päeval saaks ohutult pauku teha, kogunesid üheksa vaprat NKK Valga ringkonna naist Valgamaa malevas püstoli baasõppele. Muidugi ei saa mainimata jätta julgeid instruktoreid, kes riskisid oma „eluga“ otse tulejoonel.

Tuli ju koolitada nullist alustavaid naisi, kellest nii mõnigi jõudis alles koolituse käigus arusaamisele, et prillid ei ole siiski pelgalt moeaksessuaar, vaid hädavajalik töövahend.

Õpe pakkus närvikõdi, sest nagu teada, võib ka luuavarrest pauk tulla. Esimese päeva jooksul said selgeks relva käsitsemise põhitõed – sellega tuleb ümber käia hellalt, kuid kindlalt ja mitte relvaga ringi vibutada.

Õpiti relva olematust laskemoonast tühjaks laadima ja sihtima väikest rohelist mehikest betoonseinal ning piiluti ka relva sisemusse. Oma õrnade pehmete kätega tuli naistel läbi teha püstoli lahtivõtmine, kus paratamatult oli vaja kasutada ka toorest mehejõudu.

Kogu relvamaailm tundus korraga põnev, natuke keeruline ja veidi aukartustäratav. Harjutusi tuli teha korduvalt ja korduvalt – kuni need jäävad lihasmällu nii hästi, et vajadusel suudaks neid teha ka pimedas kapis, küüned murtud ja näpud hellad.

Sõrm päästikult!

Instruktorid olid järjepidevad ja väsimatud, korrates ikka ja jälle üht ja sama mantrat: SÕRM PÄÄSTIKULT! Päeva lõpuks reageerisime sellele automaatselt isegi kohvitassi käes hoides. Läbiviijad olid kannatlikud ning jagasid meiega oma teadmisi ja kogemusi, mis aitasid valmistuda järgmiseks päevaks.

Teise päeva alguseks oli meil üks langenu – õnneks mitte meie oskamatu sihtimise tõttu. Langetajaks osutus haigus, mida isegi Glock P80 poleks suutnud hävitada. Soovitame järgmine kord kohe AK-4ga alustada. 

Õpe algas eelmise päeva kordamisega, et selgitada välja, kes kodus põlvitas ja laste Nerfidega harjutas. Instruktorite tase oli väga hea ja nad ei kohkunud isegi kõige loomingulisemate küsimuste peale.

Pärast hommikuvõimlemist püstoliga alustasime takistusraja õppimist ning valmistusime Test 1 läbimiseks. Instruktorid näitasid hoolikalt läbimõeldud rada ja selgitasid põhjalikult, mida seal kohe kindlasti teha ei tohi. Nimekiri oli pikk.

Pärast väikest virgutust värskes õhus algas test. Paar instruktorit olid positsioneerinud end raja eri otstesse, et häirida meie ohutut liikumist relvaga – sest neid me sihtida ei tohtinud.

Iga meie liigutust jälgisid mitmed karmid ja teravad silmapaarid, valmis väiksemagi vea peale hüüdma „Stopp!“. Meie liikusime ettevaatlikult nagu inimesed, kes teavad, et kuskil läheduses on mitu inimest, kes märkavad absoluutselt kõike – eriti seda, kui sa midagi valesti teed. Kriteeriumid olid karmid ning esimesel korral läbis testi vaid kolm naist. Need, kel seekord ei õnnestunud, said võimaluse natuke järele mõelda ja rivi lõppu liikuda – anti veel üks võimalus rada ohutult läbida.

Teise päeva lõpuks sai kergendatult hingata ning kahjuks tuli mõnel tõdeda, et relv ei ole tema jaoks. Kahe päeva jooksul kinnistus pideva harjutamise kaudu ohutu relvakäsitlemine. Isegi kui paari päeva pärast detailid meelest lähevad, võime vähemalt kindlad olla, et vehkima me sellega ei hakka ja võõrast relva ei puutu.

Teravmoon salve

Paar nädalat hiljem, pärast siseruumides toimunud intensiivset õpet, anti soovijatele võimalus oma oskused proovile panna päris lasketiirus. Kohale tulid need, keda ei heidutanud karge ilm – selline, kus kümne minuti pärast ei tunne enam sõrmi ja relva käsitsemine muutub pigem filosoofiliseks harjutuseks kui peenmotoorikaks. Riidekapi ees tuli teha taktikalisi otsuseid – kuidas riietuda nii, et varbad ja sõrmed päris ära ei külmuks.

Saabudes lasketiiru tegime vahetuskaupa – andsime allkirja relva ja moona vastu. Olukord muutus üha reaalsemaks, sest iga naine sai 50 päris padrunit, mis tegid ka päris pauku.

Instruktor oli külma närviga, justkui teeks ta seda iga päev, ning kordas ohutusreeglid taas üle, sest kordamine on tarkuse ema ja vahel ka ohutuse vanaema. Seejärel suundusime positsioonidele viie meetri kaugusele märklauast. See oli oluline, et igaüks näeks, mida ta sihtima hakkab.

Meelde tuli kuivtreening – relva ohutuks tegemine ja kontroll. Laadisime esimesed viis padrunit salve, pingsalt järgmist käsku oodates. Laskma hakkasime ühekaupa, et harjuda paugu tugevusega ja õppida esimestelt laskjatelt, kuidas mitte mööda lasta. Üksteise järel tühjendasime salved ning toimus märklaua esimene kontroll. Tuli tõdeda, et viie meetri kauguselt on üpris keeruline mööda lasta.

Kogemus, mis kestab

Liikusime iga korraga märklauast kaugemale ning laadisime taas viis padrunit salve. Nüüd võisime lasta juba omas tempos. Ilm oli külm, relv oli külm ning saime rakendada kõike õpitut – kellel kukkus salv, kellel ei laadinud relv korralikult ning ka „korsten“ ei olnud enam võõras termin.

Karge ilm ei olnud sihtimisel abiks. Silmad jooksid pingutusest vett, nägemine muutus uduseks ja sõrmed tuimaks. Peast käis läbi mõte, kas on õigem teha lask umbkaudu märklaua suunas ära või langetada relv ja pühkida pisarad. Ohutust silmas pidades sai relv siiski langetatud. Õnnestus näha ka tabamust vastu muldvalli – vähemalt ei läinud ükski kuul kaduma. Padrunid kadusid üllatava kiirusega, hülsid lendasid igas võimalikus suunas ning aeg-ajalt maandus mõni täiesti ootamatus kohas – näiteks otsaesisel. Proovisime erinevaid kaugusi ning viimase seeria tegime taas viie meetri pealt, et saaks märklehel midagi ümmarguste kleepsudega kinni katta ja laskmist siiski eduelamusega lõpetada.

Padrunid otsas ja relvad pakitud, suundusime malevasse neid puhastama. Taas sai meelde tuletatud relva juppideks võtmine ja puhastamine. Pärast laskmist oli see üllatavalt rahustav tegevus ning vintraua poleerimise ajal tekkis tugev ühtekuuluvustunne – me polnud saanud mitte ainult uusi oskusi, vaid ka ühise kogemuse, mida veel kaua meenutada.