Drooninaised: julgus proovida ja valmisolek õppida

Inimestele üldjuhul meeldib, kui info on korras ja ette teada. Tead, kuhu lähed, mida tegema hakkad, kes sind ees ootab ja millised tingimused ootavad sind kohapeal. Siis saab otsuse läbi mõelda ja tegutsema asuda. Drooninaiste puhul see päris nii ei käi.

„Augustis toimub Lätis õppus. Droonide üksus läheb välja. Kes tuleb?“ Sellisele küsimusele ei järgne pikka infopaketti, detailset ajakava ega nimekirja sellest, mis täpselt ees ootab. Teada võib olla kuupäev ja heal juhul kellaaeg. Ülejäänu selgub kohapeal. Ometi vastas seekord kuus Naiskodukaitse Harju ringkonna naist: „Mina tulen!“

Kõike ei saa ette teada

Kaitsevaldkonna õppustega kaasnebki paratamatult pidev teadmatus. Infot jagatakse vajaduspõhiselt ning piiratud mahus. Enne õppusele minekut ei saa guugeldada, kui tunnustatud on instruktor, kui palju tuleb teha praktilisi ülesandeid või kui suur osa päevast möödub klassiruumis. Samuti ei pruugi teada olla, kus ja mis tingimustel ööbitakse, mida süüakse või kui palju on võimalik telefoniga lähedastega ühendust võtta.

Seetõttu kehtib üks lihtne põhimõte: parem eeldada kehvemat varianti. Siis ei tule tegelikkus üllatusena.

Kuue naise puhul oli oluline ka see, et keegi neist ei pidanud kõike oskama. Neljal neist on läbitud mehitamata õhusõiduki II kategooria kursus ehk MÕS 2 ning vajalik ohutusväljaõpe. Kolm on läbinud sõdurioskuste kursuse ja kaks neist on kogenud staabiassistendid. Oluline on, et meeskonnana saaks vajalik tarkus kokku ja töö toimub vahetustega.

Lahinguvälja vaatlejad ekraanide taga

Drooninaiste ülesandeks on õppustel olnud katta drooniüksuse juhtimispunkti ehk TOCi tegevusi. Kui droonimeeskonnad tegutsevad maastikul, siis juhtimispunktis vaadatakse toimuvat suurema pildi kaudu.

Arvutiekraanidele jõuab droonidelt info, meeskondadega suheldakse, jälgitakse nende tegevust ning vahendatakse korraldusi ja infot. Kõige olulisem on hoida ülevaadet sellest, mis toimub, ning toetada droonimeeskondi nende ülesannete täitmisel.

Droonidega kogutav info võib olla väga mitmesugune. Luuredroonid aitavad saada ülevaadet maastikul toimuvast ning vajadusel saab saadud info põhjal kavandada järgmisi tegevusi. Samal ajal tuleb jälgida, et vastane ei segaks droonide tegevust.

Drooninaiste töö seisnebki suuresti info kokku kogumises, mõtestamises ja õigel ajal õigesse kohta edastamises. See tähendab palju ekraane, suhtlust, kaardipilti, aruandeid ja programme. Ja palju lühendeid.

„Suhtluses on kasutusel väga-väga palju igasuguseid lühendeid ja termineid,“ naeravad naised. „Kõik see teadmine on tulnud õppe käigus, aga ka julgelt küsides ja huvi tundes.“

Kui side katkeb, muutub kõik keerulisemaks

Õppuse reaalsus on see, et metsas ei pruugi side alati toimida nii, nagu sooviks. Häired ja ühenduse katkemised on tavapärased ning olukorras, kus droonimeeskonnad peavad samal ajal olema mobiilsed ja võimalikult hästi varjatud, muutub info olemasolu eriti oluliseks.

Juhtimispunkt peab teadma, kus meeskonnad viimati paiknesid, milline on nende olukord ja mida nad järgmisena tegema peavad. Igal meeskonnal on oma kutsung ning selle järgi on võimalik erinevaid meeskondi ja nende kohta käivat infot eristada.

Lisaks tuleb kinni pidada kokkulepitud tegevuskorrast ja tähtaegadest ning koguda olukorra aruandeid ja infot näiteks varustuse seisukorra kohta. Vajadusel saab selle põhjal korraldada täienduste saatmist või anda ülematele olukorrast ülevaate.

Kõrvalt vaadates võib tunduda, et droonide puhul on kõige olulisem osata lennata. Tegelikult on see vaid üks osa tervikust.

„Kõik, mis vaja, sai tehtud!“

Üks drooninaistest läks esimesele õppusele kaasa pärast mitut aastat staabiassistendina töötamist.

„Haarasin võimalusest minna drooniüksusega õppusele kaasa. Tegime ära MÕS 1 testi ja nii me läksimegi.“ Õppusel sattus ta TOCi ning avastas üsna kiiresti, et varasemad teadmised staabitööst ei ole sugugi kasutud.

„Kui palju ma juurde õppisin… Alates sõnavarast, näiteks „Frankensteiniga lendamine“, kuni uute töökeskkondade ja drooniüksuse toimimiseni välja.“

Kõige rohkem jäid talle aga meelde inimesed. „Tohutult avaldasid muljet meeste teadmised ja oskused, eriti aga pühendumus ja motivatsioon.“

„Kuigi TeTo lähedusse hoidmise hüved on vana teadmine, pole meid õppustel seni veel rooside ja palaval päeval linnast jäätise toomisega üllatatud,“ lisab ta muigega. Mehed oskavad naisi hoida ja hinnata.

Julgus tuleb enne kogemust

Droonivaldkond võib kõrvalt tunduda tehnilise ja keerulise maailmana. Tegelikult on sinna võimalik sisse kasvada samm-sammult.

Alustavale droonispetsialistile on oluline läbida MÕS I ja II kategooria kursused ning omandada teadmised droonidest, akudest, ilmastikutingimustest ja lennutamise ohutusreeglitest. Valdkonda reguleerivad nii rahvusvahelised kui ka Eesti-sisesed reeglid ja standardid ning nende järgimine ei ole formaalsus – ohutusreeglite eiramisel võivad tagajärjed olla väga tõsised.

Esimesed lennud tehakse kogenud instruktorite järelevalve all. Seejärel saab hakata spetsialiseeruma vastavalt sellele, millised oskused ja huvid inimesel on.

Ja siin on üks oluline sõnum drooninaiste kogemuse põhjal: „Julgust peab olema! Korrakski ei tohi mõelda, et ma ei saa hakkama.“ 

Kõik ei pea olema kohe selge. Õppusel ei eeldata, et uus inimene teab esimesest päevast kõiki lühendeid, programme ja töövõtteid. Oodatakse valmisolekut õppida, küsida, kaasa mõelda ja ülesanne täita. Just see julgus on olnud drooninaiste üks olulisemaid ühisosi.