49,7 kilomeetrit Põhja Rajul – ei ühtki lisasammu
„Mitte kunagi enam sellistes tingimustes,“ lubasin ma endale viimati talvisel militaarvõistlusel (Utria dessant 2019) osaledes. Aga siin ma nüüd olen – kolm Rae jaoskonna uut naiskodukaitsjat kutsuvad neljandaks liikmeks jaanuarikuus (ilmselgelt külma ilmaga) toimuvale Põhja Raju võistlusele ja ma pole päris mitu aastat üldse võistelnud …
Otsustasime võistkonna kirja panna Rae Rajuna, sest kõik liikmed – Kristlin Kõrgesaar, Alla Ferman, Merlin Mandel ja Katriin Sirel – on Rae jaoskonnast, esindajaks kutsusime järvaka Arti Kõrgesaare Pitka 2024 võitjatiimist. Siinkohal mainin, et pooled liikmed oleksid vanuse tõttu võinud olla teistele emadeks – nii suur vanusevahe oli meie tiimis.
Seekordne võistlus sattus niivõrd raju ilmaga päevale, et kõik rajale tulnud naised olid minu hinnangul juba stardis võitnud. Kindlasti mõne osaleja huvi võistlemise vastu pigem langes kui tõusis. Aga raskused ongi ületamiseks.
Mida selga, mida jalga?
Juba enne võistlust alustasime varustuse komplekteerimise ja testimisega. Esimene pikem 35kilomeetrine rännak sai tehtud 23. detsembril ümber Ülemiste järve piki Pirita kanalit, alguse ja lõpuga Jürist. Ilm oli krõbedalt jäine, aga lund veel ei olnud.
Tagasi mõeldes ei andnud see rännak meile mingitki ettekujutust, mis meid Rajul tegelikult ees ootas.
Jõulud ja aastavahetus olid puhkamiseks – esindaja käsk oli, et nädal enne võistlust tuleb jalgadele puhkust anda. Ja see oli kõige raskem – pooled meist osalesid Pärnumaa Noorte Kotkaste 95 päeva järjest liikumise väljakutses!
Mitu kihti selga panna, mis toitu rajale kaasa võtta, mis jalanõud – saapad või overboots’id? Küsimusi oli naistel palju ja kõik tuli enne rajaleminekut ka ära testida. Oleme ju kõik erinevad ja mis sobib ühele, ei ole mugav teisele. Tegime päev enne rajale minemist veel ühe kuuekilomeetrise rännaku, et aru saada, kas oleme ikka valmis. Selleks ajaks oli kohal ka lumi ja korralik miinustemperatuur.
Ei ühtki lisasammu!
Mandaadis võeti meid rõõmsalt vastu. Esimene katsumus, kaardi kiletamine, läks ladusalt, sest Alla oli äsja lõpetanud staabiassistendi kursuse. Alla värsked teadmised tulid rajal korduvalt kasuks – esimeses punktis tuli kooditabeli abil lahti murda sõnum. Unustasime kahjuks ärevusega tiimitöö ja jäime ajahätta. Kordasime üle, et edaspidi jaotame kohe rollid ja teeme koostööd.
Üsna ruttu sai selgeks, et meie liikumistempo on punktidevahelise teekonna läbimiseks liiga kiire. Oli siis põhjuseks esimeste seas startimise eelis või see, et mulle meeldib orienteeruda ainult otse – ei ühtegi lisasammu! Igatahes olime iga punkti ootealas peaaegu tund varem kohal. See hakkas ajapikku mängima meie kahjuks, sest temperatuur õues aina langes ja meil said pealiskihid otsa, mida soojenduseks peale panna.
Küll me proovisime aeglasemalt liikuda, teha pause, aga ikka jõudsime ootealale varem. Lõpuks tundus, et olime juba teada-tuntud kiirustajad – „Jälle on number kaks kohal enne esimest tiimi!“ Kord saime ootealalt kätte isegi nulltiimi.
Vaikus, rahu ja droon
Raplamaa metsad olid ülikaunid, lumised ja vaiksed. Kohtasime ainult paar korda kahtlasi mehikesi, kes meilt elud võtsid, ja paari kitse jalutamas. Milline rahu ja vaikus sel võistlustrassil valdas – lummav!
Alati on minu lemmikpunktiks olnud luure. Seekord sain valgetele mehikestele päris ligi. Korra nad vist mind ikkagi märkasid ja saatsid pisikese Neo drooni luurama, aga sellel ei õnnestunud mind leida.
Üleüldse on luurata raskem kui kümme aastat tagasi – droonid tuvastavad su üsna kiirelt ja vastane teab, kustpoolt neile lähened. Väga hea, et ka võistlustel on droonid juba kasutusel – osalejale annab see päris reaalse ohutunnetuse.
Kohvimasin metsas!
Kogu võistlus oli üsna mitmekülgne ja hariv – saime evakuatsioonipunktis generaatorit käivitada, tingmärke selgitada, esemeid läbi koti ära tunda (istudes samal ajal sõitvas GD-s), tuld kustutada, esmaabi anda, relva ohutuks teha, puusuuskade ja vana puukelguga kelgutada jpm. Iseseisvalt tekitasime endale olukorra „Mida teha jääauku kukkumise korral“. Aga see on teine lugu.
Vastu laupäeva hommikut avastasime rajalt automaatse kohvimasina – see oli täpselt õigel ajal õiges kohas, motivatsioon oli külma tõttu juba päris madalale langenud. Oht oli jääda vastutegevusele vahele, kuid ka kiusatus sooja jooki juua oli suur. Tegime kiired ostud – aga vastase autot märgates kohv ja kakao sinnasamasse kraavi lendasidki. Nii palju siis sellest naudingust.
Meie nutikell näitas finišis 49,7 kilomeetrit – korraldajad olidki lubanud, et raja pikkus on kuni 50 kilomeetrit. Järelikult lugesin kaartigi linnulennult. Eesmärgi – lõpetada – saime täidetud! Ja Vändra sprindil näeme!
Lisateave
Põhja Raju esikolmik
Seekord Naiskodukaitse Rapla ringkonna korraldada olnud patrullvõistluse Põhja Raju eesmärk on arendada naiskodukaitsjate füüsilisi, vaimseid ja oskuste baasil põhinevaid võimeid sõjalis-sportliku võistluse kaudu, tekitada tegevliikmetes huvi patrullvõistluste ja matkade vastu ning rikastada naiskodukaitsjate teadmisi ja oskusi.
I koht: Harju Rajud koosseisus Johanna Rebane (Saue jsk), Marge Nõmm (Saue jsk), Triin Mölder (Saue jsk) ja Elina Kutti (Nissi jsk). Esindaja Pille Põder (Saue jsk).
II koht: Paneme LõPõNõ, Vä? koosseisus Ingrid Nielsen (Lõuna), Ilona Nurk (Nõmme), Kerstin Sillaots (Lõuna) ja Pille-Triin Borgmann (Lõuna). Esindaja Maria-Ann Muru (Vägeva).
III koht: Tupsununnud koosseisus Kärt Koolmann (Kalevi jsk), Birgit Kuusk-Rosenberg (Kalevi jsk), Sirje Vainu (Lõuna jsk) ja Evelin Kern. Esindaja Liina Heinmaa (Kalevi jsk).