Sõdade mõju impeeriumidele. Briti Impeeriumi Sõjamuuseum
Suurbritannias on palju sõjamuuseume, kuid Briti Impeeriumi Sõjamuuseum on ainuke omataoline, mis loodi eesmärgiga vaadelda sõdade mõju impeeriumidele.
Esialgu vaid Esimese ja Teise maailmasõja muuseumina tegutsenud muuseumi seinte vahele on nüüd jõudnud kõik sõjalised konfliktid, milles Suurbritannia või Rahvaste Ühenduse relvajõud on alates 1914. aastast osalenud.
Kaose keerises
Muuseumile pani aluse Briti parlamendi liige Sir Alfred Mond, kes tegi 27. veebruaril 1917 peaministrile ettepaneku luua riiklik sõjamuuseum. Juba 5. märtsil 1917 võttis sõjakabinet positiivse otsuse vastu ning määrates Sir Alfred Mondi selle loomist juhtima. Tema eestvedamisel alustati materjali kogumist valdkonniti: maavägi, merevägi, sõjavarustuse tootmine ning juba tollal ka naiste panus sõdades.
Erinevalt paljudest teiste riikide sõjamuuseumidest on siinsed eksponaadid isikustatud, vältimaks kogude muutumist surnud reliikviateks. Igal eksponaadil on külastajale rääkida oma lugu, mis on kirjas eksponaadi kõrval oleval tahvlil. Muuseumi esimene peadirektor poliitik, geograaf ning kunstiajaloolane Sir Martin Conway ütles, et eksponaadid peavad „elustama panust, mis väljendavad isikute tegevust, kogemusi, vaprust ja vastupidavust“.
Muuseumi esimeseks koduks sai 1851. aastal esimeseks maailmanäituseks püstitatud Kristallpalee, toona maailma suurim klaashoone, mille projekteeris aednik. Muuseumi avas 9. juunil 1920 kuningas George V. Avamisel sõnastas Sir Alfred Mond muuseumi loomise eesmärgi: et igaüks, kes panustas sõja võidusse kasvõi kaudselt, leiaks sealt oma panuse, ja et see ei ole sõjalise uhkuse monument, vaid monument inimeste ohverdusele.
Muuseum on elanud üle kolm kolimist. Vaid neli aastat pärast avamist koliti muuseum Imperial Institute’i hoonesse South Kensingtonis, mis päästis muuseumi 1936. aastal aset leidnud Kristallpalee tulekahjust. Uus asukoht oli küll prestiižne, kui ruumid jäid muuseumile väikeseks. Seega jõuti tänapäevasesse asukohta – endisesse Bethlem Royal Hospitali hullumaja ruumidesse. Selleks säilitati haigla keskosa, kuid ülejäänud osad lammutati. Muuseumi taasavas 7. juulil 1936 Yorki hertsog, hilisem kuningas George VI.
Teine maailmasõda seadis muuseumi katsumuste ette. Relvastuse puudus Suurbritannia relvajõududes sundis kasutama muuseumieksponaate ka sõjas. Nii rekvireeriti muuseumist 18 suurtükki, enamik sihikuid ja optikavahendeid anti territoriaalarmee käsutusse ja paljud jäidki tagastamata. Muuseumis säilisid vaid tõelised reliikviad, nagu sõjalaeva HMS Lance’i suurtükk, mis tegi Suurbritannia poolt esimese lasu Esimeses maailmasõjas.
Teise maailmasõja ajal oli muuseum suletud, hoonet tabas ka Saksamaa õhuväe heidetud pomm, mille tõttu osa muuseumist hävis. Kuid samaaegselt sõjakahjude parandamisega avati muuseum kohe pärast sõda augustis osade kaupa külastajatele.
Sõjajärgsed kakskümmend aastat kujunesid muuseumile kaoseks, sest seda ei kahjustanud üksnes maailmasõda ja Saksamaa pommid, vaid ka fanaatikust patsifist aastal 1968. Talle ei meeldinud, et lapsed külastavad sõjamuuseumi ning saavad sealt positiivse elamuse, mistõttu süütas ta muuseumi põlema. Selle koletu teo tagajärjel hävisid paljud asendamatud eksponaadid.
1992. aastal otsustasid Ajutise Iiri Vabariikliku Armee terrorirühmituse liikmed rünnata Londoni turismiatraktsioone, sealhulgas sõjamuuseumi, kuid töötajate ennastsalgavus päästis muuseumi uuest tulekahjust. See on ka üks põhjusi, miks konflikt Iiri Vabatahtliku Armeega on leidnud kajastamist muuseumi ekspositsioonis.
2022. aastal muuseumi renoveerimistööd lõppesid ning muuseum saavutas praeguse seisukorra.
Esimese maailmasõja galeriid
Briti Impeeriumi Sõjamuuseumi väravast avaneb vaade kunagise haigla kabeli kõrgele roheliseks oksüdeerunud vasktornile ja kahele muuseumit iseloomustavale maamärgile – tohututele laevakahuritele laevadelt, mis teenisid impeeriumi mereväes mõlemas maailmasõjas. Muuseumihoone aatriumis aga ootavad relvad ja tehnika, mida võib nimetada sõja tunnistajateks.
Keset saali kõrgub sakslaste V-2, maailma esimene ballistiline rakett, millega pommitati Suurbritanniat, eriti Londonit. Relval oli elanikkonnale tohutu psühholoogiline mõju, sest raketi ülehelikiiruse tõttu ei olnud võimalik anda õhurünnakuhoiatust: ei selle starti ega ballistilist lendu olnud tolleaegse radaritehnoloogia ja heli abil võimalik tuvastada. Tegemist on kõigi ballistiliste rakettide ja kosmoserakettide esiisaga, mida kopeerisid Teise maailmasõja võitjariigid Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit.
Saali kaunistavad ka kaks autovrakki. Esimene neist meenutab enesetaputerroristi pommirünnakut ning surmasaanud inimesi Bagdadi turul Iraagi operatsiooni ajal aastal 2007. Teine on Reutersi rindeoperaatorite Land Rover, mis jäi Iisraeli relvajõudude tule alla Gaza sektoris.
Saali nurgas seisab ikooniline Nõukogude tank T-34, millel oli suur mõju maailmasõja käigule. Maailmas tuntakse seda kui postamenditanki, sest see kaunistas paljusid punaarmee mälestusmärke, sealhulgas Eestis. Kuid see tank ei ole Nõukogude oma, vaid hoopis Iisraeli kingitus brittidele, mis saadi Yom Kippuri sõja käigus Egiptuselt sõjasaagiks.
Saali lae all tiirutavad kaks lennukit – Spitfire ja Harrier Jet. Ühekohaline hävituslennuk Supermarine Spitfire Mk Ia, mida hakati Suurbritannias tootma 1936. aastal, on ainus autentsena ning koos sõjaaegse kamuflaažiga säilinud eksemplar. Tegemist oli vägagi õnnestunud hävituslennukiga, mis tõestas end Teise maailmasõja õhulahingutes ja hiljemgi, olles kasutusel 33 riigis. Ka sõjaeelse Eesti Vabariigi õhuvägi leidis selle olevat väga sobiva ning 1938. aastal tellis sõjaministeerium 12 lennukit Spitfire Mk 1 (Type 332). Kuna aga Eesti kaotas maailmasõjas iseseisvuse, ei jõudnud tellitud lennukid kohale. Briti vertikaalse stardiga ründelennuk Harrier Jet, mis võeti esmakordselt kasutusele 1985. aastal, teenis britte patrull-lendudel Põhja-Iraagis 1990. aastatel ning ka Afganistani konfliktis.
Lae all püüab pilku UGM-27 Polaris. See on USA kaheastmeline tahkekütusel töötava tuumalõhkepeaga ballistiline raketisüsteem, mida kasutati allveelaevadel. Polaris oli maailma esimene omataoline edukas relv ja sai külma sõja ajal USA ja Suurbritannia tuumaheidutuse alustalaks. Polaris muutis konflikti strateegilist tasakaalu täielikult, sest varjatult ookeanisügavustes patrullivaid allveelaevu oli vastasel võimatu avastada ja ennetava tuumalöögiga hävitada.
Esimesel korrusel asuvad Esimese maailmasõja galeriid. Britid kutsuvad seda sõda ka perekonna veritasuks, sest kõik kolm peategelast, nii Briti kuningas Georg V, Saksa keiser Wilhelm II kui ka Vene tsaar Nikolai II olid omavahel sugulased.
Igas korralikus sõjamuuseumis on Esimese maailmasõja kaevikusõja meenutusteks rajatud kaeviku koopia, kus näeb lahinguvälja ja kuuleb sõjatandri hääli, periskoobist aga avaneb vaade eikellegimaale. Kaevik näitab ka sõdurite igapäevaelu.
Ekspositsioonis on terve stenditäis isevalmistatud kaevikusõja löögiriistu, mis olid tehtud kättesaadavast materjalist, siin on brittide CG ja sakslaste C märgistusega fosgeenimürsud, aga ka Saksa sinise ristiga pisargaasimürsk. Samuti gaasimaskid, mis piirasid tunduvalt laskuri nägemisulatust. Kaevikute kohal pikeerib originaalne biplaan Sopwith Camel, mis jõudis rindele 1917. aastal ning lasi alla tsepeliini LZ100, mida kasutati Saksa mereväe luureks ja Inglismaa pommitamiseks.
Kaevikutest väljuvaid külastajaid proovib alla ajada tank. Tegemist on Mark V rasketankiga Devil (nr 19), mille meeskonnas teenis kaheksa meest. Neli sellist osales ka Vabadussõjas ning teenis Auto-tanki rügemendis.
Võimalik on vaadata dokumentaal- ja ühtlasi propagandafilmi Somme’i lahingust („The Battle of the Somme“). Linateos valmis 1916. aastal ning seda käis Suurbritannias vaatamas 20 miljonit inimest. Kõige sentimentaalsemad eksponaadid on kiri 9aastaselt poisilt, kes soovis minna oma jalgrattaga rindele käskjalaks, ning sõjaministeeriumi ametlik viisakas äraütlemine.
Muuseumis on oma koha leidnud ka mälestusmoon (remembrance poppy) – esimesed kangast valmistatud lilleõied. Mälestusmooni kantakse lahinguväljal langenute mälestuseks Ameerika Ühendriikides ja Briti impeeriumi riikides. 1920. aastal sai see tava teisel pool ookeani tuule tiibadesse ning jõudis 1921. aastal Suurbritanniasse. Lille valiku tingisid punaseid moone täis tikitud Flandria väljad ning neile pühendatud sõjapoeemid. Meie meenutame veterane sinilillega.
Teise maailmasõja galeriid
Korrus kõrgemal algavad Teise maailmasõja galeriid. See sõda ei läinud Suurbritannial alguses kõige paremini. Prantsusmaale appi saadetud ekspeditsioonikorpus suruti Dunkerque’i all kotti ning sakslased lasid ligikaudu 330 tuhandel britil ja teistel liitlastel evakueeruda. Keset saali vaatab vastu 4,5 meetrine pikkune paat Tamazine. See oli kõige väiksem rekvireeritud pisialustest, mis osalesid Dunkerque’i päästeoperatsioonis. Suurt rõhku on muuseumis pandud mereoperatsioonidele – nii on vitriinis 1940. aastal Narviki all uputatud hävitaja Z18 Hans Lüdemann lahingulipp ning teisigi laevadega seotud esemeid.
Näituse teine raskuspunkt on Suurbritannia, eriti Londoni pommitamisel. Aatriumi lae alla on riputatud lendpomm V-1. Londonit tabas 2420 sellist pommi ehk 23 protsenti kõigist Suurbritanniale suunatuist. Ka Saksa liblikpommi SD 2 (Sprengbombe Dickwandig), mis sisaldas 2 kg lõhkeainet, kasutati Teises maailmasõjas laialdaselt, sealhulgas Suurbritannia linnaelanike vastu alates oktoobrist 1940. Tegu oli esimese tõhusa kobarpommiga, konteineris oli neid 6–100 tükki. Kuna pommid olid erksavärvilised (tihti kollased, mustad või rohelised) ja huvitava kujuga, pidasid tsiviilisikud, eriti lapsed, lõhkemata pomme mänguasjadeks või metallijäätmeteks. Puudutamisel need aga plahvatasid ning sakslased saavutasid tõhusa psühholoogilise terrori.
Loomulikult on muuseumis väga hea vormiriietuse ja relvade kollektsioon. Eriliselt uhked on Saksa sõdurite Idarinde külma vastu valmistatud õlgedest „sussid“, mida kanti saabaste peal. Pärast sõda vajasid kümned tuhanded demobiliseerunud sõdurid tsiviilriideid ning rõivatööstus alustas kolmeosalise odava ülikonna tootmist, et rahuldada turuvajadusi. Seetõttu nägid meesterahvad pärast sõda tihti välja nagu lastekodulapsed – ühtemoodi riides ja sarnaste pehmete, nn trilby kaabudega.
Vaadata saab ka kahurit Smith Gun, mis oli Briti territoriaalüksuste lihtne tankitõrjerelv Teises maailmasõjas. Kahuri improviseeris erumajor William S. Smith. Relv koosnes umbes 1400 mm pikkusest kolmetollisest sileraudsest torust, mis oli paigaldatud vankrile. Relv oli võimeline tulistama nii modifitseeritud kolmetolliseid miinipilduja-, tankitõrje- kui ka jalaväemürske.
Kuna Briti impeerium oli oma Aasia aladel sõdimas Jaapaniga ning Aafrikas sakslaste ja itaallastega, siis kajastatakse ka seda muuseumis küllaltki avaral alal. Suurematest eksponaatidest on vaatamiseks kohaliku autotööstuse tollane luksusauto Humber Super Snipe (6-silindriline ja 3-liitrine mootor), mida kasutas toona tuntuim Briti kindral Montgomery Egiptuse kampaanias. Vaatamiseks on ka Kambodža džunglist leitud Jaapani Mitsubishi A6M Zero lennukikandja hävitaja vrakk.
Igas Teist maailmasõda käsitlevas tänapäeva muuseumis on olemas holokausti osakond. See on ainuke muuseumi osa, mida ei soovitata alla 14aastastele. Holokausti osakonnas on kronoloogiline ülevaade Hitleri võimuletulekust ning tema partei arengutest – SA ja Hitlerjugendi tekkimine. Samuti on ekspositsioonis rassiteaduse meditsiinilised mõõtevahendid, millega „määrati“ inimeste juudi päritolu. Väljas on dokumendid, mille alusel keelati juutidel kindlates ametites töötamine, ja edaspidine plaan juutide hävitamiseks, jõudmaks Lõpplahenduseni (Endlösung). Vaadeldakse ka Suurbritannias varjupaiga leidnud juutide eluolu. Enamik neist töötas teenijatena keskklassi perede juures, mistõttu võib öelda, et õunastruudli retsepti tõid Suurbritanniasse Saksamaalt põgenenud juudid.
Tänasesse päeva koos medalitega
Ülakorrustel on kajastatud külma sõda. Ühes nurgas seisab Ameerika Ühendriikide tuumapommi Little Boy (väike poiss) koopia. Näeb ka Suurbritannia tuumapommi WE 177A käivitamise võtmekomplekti ning Ashfordis Kentis asunud kontrollpunkti varustust, mis pidi tuumarünnaku korral käivitama sireenid 7000 politseijaoskonnas.
Ka Põhja-Iiri konflikt leiab muuseumis kõlapinda. Aastal 1969 lahvatanud konflikt sundis Briti vägesid patrullima Põhja-Iirimaa tänavatel kolmekümne aasta vältel, püüdes hoida korda katoliiklike vabariiklaste ja protestantlike lojalistide vahelise pinge ja vägivalla taustal. Muuseumis peegeldub see Iiri Vabastusarmee lipu ja Ameerika mafioosode poolt kuulsaks tehtud Thomsoni püstolkuulipildujate kaudu, mida kasutasid Iiri võitlejad. Kuna Iiri Vabadusarmee kasutas palju lõhkeseadeldisi, on väljapanekus demineerimisseade Mortax Mark 7.
Lord Ashcrofti galerii on pühendatud 250 mehele ja naisele, keda on autasustatud kas Victoria risti (Victoria Cross; VC) või George’i ristiga (George Cross GC). Victoria rist on Suurbritannia kõrgeim ja prestiižseim riiklik autasu, mida antakse lahinguliste teenete eest lahinguväljal vaenlase tule all Suurbritannia relvajõudude liikmetele. Selle asutas 29. jaanuaril 1856 kuninganna Victoria, et autasustada Briti sõdurite kangelastegusid Krimmi sõjas. Victoria risti on annetatud 1358 korral 1355 sõjaväelasele. George’i rist on Suurbritannia kõrgeim autasu mittelahingulise vapruse eest nii rahu- kui sõjaajal. Briti autasude süsteemis on George’i rist alates selle kasutuselevõtust 1940. aastal olnud samaväärne Victoria ristiga.
