Seni avastamata paigad meie igapäevateede ääres
Eesti ajalugu on väga rikas sündmustest ja valitsejatest, ent kahjuks mitte kõik sellest pole olnud helge ja tore. Igapäevaelus ja oma tavalisi liikumisteid läbides ei märka ega taju me enamikku sellest kultuurikihist, tänu millele me oleme täna need, kes oleme. Kuna võidupüha paraadi peetakse tänavu Raplas, siis on paslik teha Raplamaal üks ring ja vaadata, mida põnevat jääb nende radade äärde, mida nii paraadile tulijad kui sealt minejad iga päev sammudega mõõdavad, kuid mille „saladused“ on seni jäänud varjule.
Tänuväärse eeltöö on ära teinud nii vabatahtlikud, kes on inventariseerinud pärandkultuuri objekte, mis on nähtavad maa- ja ruumiameti vastavas kaardirakenduses (https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/parandkultuur), kui ka Eesti Sõjamuuseumi rahalisel toel loodud „Eesti sõjaajaloo teejuht“ (https://teejuht.esap.ee/).
Metsavennad ja -õed
Tänasel Raplamaal on meil kasutada kaks peamist kaarti pealkirjadega „Suvesõda 1941 / Metsavendlus“ ja „Kesk-Eesti“. 1941. aasta Suvesõjast on üks seni vähesel määral lahtikirjutatud osa muidugi rinde edasi-tagasi liikumine juulis-augustis, kui näiteks Vigala piirkond jäi n-ö kahe poole vahele. Ametlikult oli keeruline öelda, kes oli tegelikult võimul, kuid arhiivis leiduvatest punavõimu ettekannetest saab lugeda, kuidas nemad pidasid selleks metsavendi, ja selline periood kestis mitmeid nädalaid. Siiski ei puudunud ka lahingud metsavendade ja punaste vahel, millest leiame kivisse raiutud tunnistuse Teenuselt.
Hallil graniitkivil Teenuse pargis on tahvel: Vaenlase vastu võideldes langesid Teenusel 10. VII 1941 lnt. Elmar Orav, Jaan Tosso, Enn Männe, Karl Randmaa, Adolf Jakobson, Vambola Tamm, Arnold Käärmann. Kivi avati 23. juunil 1993.
10. juulil 1941 saadeti Pärnumaa Omakaitse staabi korraldusel Lihula suunas välja kolme- kuni viiemeheline salk omakaitselasi nooremleitnant Elmar Orava juhtimisel. Ülesandeks oli välja selgitada olukord Lihula rajoonis. Lihulas oli kõik rahulik, aga Vigalast tulnud teadetel pidi seal võimutsema suurem NKVD salk. Enne Pärnu omakaitserühma kohalejõudmist olid aga kohalik omakaitse ohu likvideerinud, mistõttu rühm liikus Vigalast Teenusele. Teenuse jõel toimus lühike, kuid raske lahing, kus kaotati seitse meest.
Võidupüha paraadilisel on kõige lihtsam külastada Rapla lahingu ohvrite memoriaali Rapla kalmistul ja Rapla kiriku aias asuvat Raplamaa metsavendade austuskivi, millele on kantud 180 metsavennana langenu nimed. Täpsemate asukohtade ja tausta saamiseks tuleb muidugi harjutada „Eesti sõjaajaloo teejuhi“ kasutamist, sest kõike ei ole võimalik ajakirja veergudele mahutada.
Kuigi Raplamaal kohtab peamiselt paiku, mis on seotud 1941. aasta sõjasuve ning sõjajärgse metsavendlusega, võib siin siiski näha ka esimese ilmasõjaga seotud kohti, mille jälgi muidu naljalt ei leia. Kui, siis ehk ainult kirikuaedadest ja mälestusmärkidelt, mis püstitatud kohalike meeste mälestuseks, kes selles võõras sõjas langesid. Ent Järvakandi-Lokuta tee lähedal (eramaal) on näha Esimese maailmasõja aegseid kaevikuid, kuhu mõnikümmend aastat hiljem rajas oma peidiku üks metsavendki.
Kaevikuid ja muid kindlustusi rajati Vene riigi poolt Lelle kandis kas 1915. või 1916. aastal. Kaevik on kaevatud kõrgema seljandiku peale ja asub Kõrgema talu maadel. Ehitusse kaasati ka kohalikku rahvast. Näiteks Mihkel Hansen, kes tollal õppis Järvakandi ministeeriumikoolis, oli sügisel isegi kooli hilinenud, sest Vene kroonu maksis head palka. Ehitustööd jäid siiski pooleli ning ehituspaika jäi maha hulk okastraati. Kohalikud elanikud said okastraati osta või lausa tasuta ning siis ehitati kariloomade koplite ümber palju okastraataedu. Neid aedu võib tänapäevalgi sealtkandist leida. Kaevikusse on ehitatud ka metsavenna punker. Sulev Hansen varjas seal ennast 1945. aasta jaanuaris või veebruaris. Taas oli ta sunnitud ennast seal varjama 1948. aastast kuni arreteerimiseni 1949. aasta lõpul.
Mälestusmärk kõikidele lõhutud mälestusmärkidele
Raplamaa ajalugu 1941. aasta suvel ja sellele järgnenud paaril kümnendil on teejuhis kaetud nõnda tihedalt, et kõikide kohtade läbikäimine võtaks päevi. Siiski võiks lõpetuseks välja tuua veel ühe erilise ning ainulaadse koha. Selleks on mälestusmärk kõikidele lõhutud mälestusmärkidele.
Mälestusmärk kõigile Eestimaal lõhutud sammastele valmistati lõhutud Rapla Vabadussõja mälestussamba tükkidest ja avati 26.06.2010. Mälestusmärgi mõte ja saamislugu on kirjas sellele kinnitatud dolomiittahvlitel.
1923. aastal püstitatud Rapla Vabadussammast on selle autor skulptor Jaan Koort ise hinnanud Eesti üheks ilusamaks vabadussambaks. Okupatsioonivõim lasi selle 1940. aastal salaja ära lõhkuda. Kui 1980. aastate lõpus tekkis mõte taastada Rapla Vabadussammas, toodi Alust vana samba tükid, kuid selgus, et neid pole võimalik kasutada, nii et 23. juunil 1989 avati kiriku aias täiesti uus sammas.
Kohalikel meestel tekkis mõte, et vana samba tükkidest tuleks kokku panna mälestusmärk mälestusmärkidele. Selleks asutati seltsing Kivihunta ja tänu Alu mõisahoones tegutsevale Kaitseliidu koolile leiti mälestusmärgile ka sobilik asukoht.
Kaitseliidul ja kaitseliitlastel on alati olnud silmapaistev roll Eesti vabaduse kaitses. Olgu siis Vabadussõjas saavutatud võidus, selle tähistamises, Suvesõjas metsavendadena tegutsedes või sõjajärgse vastupanuliikumise liikmetena.
Kaitseliitlase, naiskodukaitsjate, kodutütarde ja noorte kotkastena võidupüha kuul Raplamaal ringi liikudes tasub korraks pöörata pilk ajas tagasi, külastada neid kohti ja mõelda sellele, kui palju on meie eelkäijate elud, tegemised ja ohverdused andnud meile kaasa tänasesse päeva. Olgem siis nende väärilised ja käitugem nii, nagu nemadki, hoides ja kaitstes Eestit, mille vabaduse on meie rahvas ise välja võidelnud. Tsiteerides 1988. aasta mais esimesena Eestis ennistatud Vabadussõja torn-ausambal olevaid tekstitahvleid: Vabaduseks olete teie kutsutud … nüüd seiske vabaduses!
Head võidupüha ja häid märkamisi põnevatest paikadest, mis palistavad meie igapäevateid.