Oderi kindlustused. Sest kaubateed peavad olema valla!

Riigile on alati olnud tähtsad kaubateed ja nende kaitse. Kunagi kuulus Pommerimaa, kus voolab Oderi jõgi, väljudes Swine jõe kaudu Läänemerre, Saksamaa koosseisu. Kaitsmaks tähtsat kaubateed, rajati jõe kallastele kindlused, mis nüüd on vabatahtlike poolakate valduses.

Esimesed kindlustused olid ehitatud puidust ja mullast ning hävisid Seitsmeaastases sõjas 1763. aastal. Tänaseni on säilinud enamik Preisi kuninga Friedrich Wilhelm IV rajatud kindlustustest, mis koosnesid neljast kindlusest, kaks jõe läänekaldal ja kaks idakaldal. Nende rajamise põhjustas 1848. aastal Esimeses Schleswigi sõjas Taaniga tekkinud olukord, kus üks Taani fregatt blokeeris mitu kuud Swine jõge, mõjutades katastroofiliselt Pommeri varustatust.

Üks idakalda kindlustest jäi 1970. aastatel kahjuks sadama laiendusele ette ja lammutati. Tänapäevani säilinud osad peegeldavad olukorda pärast Stettini kindlustuste lammutamist 1870. aastal ning Swinemünde kindlustuste moderniseerimist ja laiendamist. Kolmes säilinud kindluses on muuseumid, kohvikud ning turismiatraktsioonid. Need on ühed paremini säilinud Preisi rannikusuurtükiväe kindlustused Euroopas. Kindlustused ei saanud Teise maailmasõja ajal peaaegu üldse kahjustada, kuid ehitusmaterjalide puudus 1960. aastatel tekitas müüritisele suuri kahjustusi. Pärast Punaarmee lahkumist 1961. ja 1992. aastal ei leidnud kindlustused kasutust, kasvasid aeglaselt võssa ja vajusid unustusse. Nende taastamist alustati alles pärast 2000. aastat, sest piiri avamine Saksamaaga muutis need turismile atraktiivseks.

Taastatud hiilgus

Kindlustus I (Werk I) asus jõe idakaldal. Selles hulknurkses kindluses oli ligikaudu 70 suurtükki, kuid kahjuks lammutati see 1970. aastail sadama laienduse käigus. Litograafiatel kujutatuna oli see kahe- kuni kolmekorruseline telliskivihoone, mille välisseinte all asusid suurtükitraaversid ja kasematid meeskondadele ning suurtükivarustusele.

Kindlustuste süda ja vanim ehitis on Gerhardi kindlus, tuntud ka kui Idakindlus või Werk II, mida tänaseni ümbritseb veega täidetud vallikraav. Kindluse nimi tuleb kindralmajor Gerhard Cornelius de Walrawe eesnimest, kes oli tuntud XVII sajandi Preisi kindluste projekteerija ja pioneeriohvitser. Ta oli pikka aega kuninga soosik, kuid tema elupäevade lõpp oli raske, reetmises kahtlustatuna veetis ta oma viimased 25 aastat üksikvangistuses.

Gerhardi kindlus on traditsioonilise viisnurkse plaaniga, et suurtükitulega takistada vaenlaste laevu blokeerimast Swine sissepääsu. Kaitse oli tagatud ka maismaarünnaku korral. Kindlus koosnes kahekorruselisest punastest tellistest reduudist ja oli relvastatud 25 12naelase suurtükiga, mis olid paigutatud hoone mõlemal korrusel asuvatesse suurtükiväe kasemattidesse, olemas olid ka sisehoovi poole suunatud laskeavad. Pärast võidukat Prantsuse sõda alustati 1877. aastal kindlustuste moderniseerimist. Selle peapõhjuseks oli soomuslaevade areng, mis esitas rannakaitsele uued nõudmised.

Kindluse põhirelvastuseks said võimsa tulejõuga kahurid, mis paigutati kahele äsjaehitatud suurtükiväe terrassile. Alumine terrass varustati nelja Kruppi relvatööstuse kindluse- ja piiramiskahuriga Ring Kanone C/7 15 cm (sakslased kasutasid suurtükkide puhul erinevalt teistest mõõtühikuna sentimeetreid), mis vastas patarei ekvivalendile. Need tervitavad külastajat samas kohas, kuhu omal ajal paigutati. Ülemisel terrassidel olid aga seitse RK L/22 21 cm Kruppi kahurit, mis tulistasid 98,25 kg mürskudega.

Reduudihoone merepoolne külg täideti mullaga ja ehitati ümber kasarmuks, seejuures laiendati laskeavasid ja lisati sõdurite mugavuse huvides aknad. Kindlus relvastati välisuurtükiväe ja hiljem kuulipildujatega.

Algselt oli suurtükiväelastest ja jalaväelastest koosnevas garnisonis 300 meest. 20. sajandi alguses kindlus elektrifitseeriti ja lisandus telegraafiliin. See tagas, et Esimese maailmasõja eelõhtul oli kindlus sõjaks valmis. Pärast Esimest maailmasõda, Versailles’ rahulepingust lähtudes kindlus osaliselt desarmeeriti ja anti Saksa mereväele toetusülesannete täitmiseks. Pärast Teist maailmasõda kasutas kindlust kuni 1962. aastani Punaarmee. Poola võimudele üle antud hoonet tarvitati esialgu köögivilja- ja puuviljalaona, kuni jäeti lagunema.

2001. aastal otsustasid sõjaajaloo entusiastid mahajäetud ja räämas kindluse rendile võtta, et see kogu hiilguses taastada. Projektijuht elab ise kindluses selle ülemana ja korraldab igapäevast elu. Abiks on Preisi sõjaväe vormis tudengid, kes viivad läbi ekskursioone. Turismiatraktsiooniks on programm, kus külastajad, olles kehastunud Preisi armee kadettide kandidaatideks, läbivad lühendatud sõjaväelise väljaõppe, mis sisaldab rividrilli, kahurilaadimist ja laskmist koos kindluse olulisemate vaatamisväärsuste külastamise ja selle ajalooga tutvumisega. Muuseum on loonud endale ka reservarmee, formeerides 34. Rootsi kuninganna Victoria füsiljeede (tuletatud prantsuse keelest ’ränilukkpüssiga sõdurite’) rügemendi. Ka poolakatel on mälestused vanast heast Rootsi ajast, kui Pommeri alad kuulusid osaliselt Rootsi Kuningriigi koosseisu. Niisiis taaselustati 1720. aastal loodud rügemendi järelkasv. Tegemist on maailma suurima reservüksusega, millega saab liituda iga muuseumi külastaja. Nüüdseks on selle liikmeskond ületanud poole miljoni piiri ja nimekirja kuulub nii imikuid kui ka 102aastane vanaproua.

Hunnik haruldusi

Rannikukaitse muuseumi avamiseni kulus üheksa aastat. Tegemist on Poola suurima eramuuseumiga. Siin on üle 3000 eksponaadi, mis seostuvad kindluse arenguga viimase 300 aasta jooksul. Enamiku eksponaatidest on muuseum ostnud Poola ja välismaistelt kollektsionääridelt, mõned on annetanud või hoiule andnud ka Poola riik. Muuseum paikneb vanas reduudihoones. Sissepääsu kaunistav Preisi väeosa embleem ei ole autentne, vaid järeletehtud ning poolakeelse tekstiga. Sissepääsu lähedal asuvas laes on kaks liftišahti relvade ülakorrusele transportimiseks, samuti väiksem laskemoonalift. Muuseum on jagatud viieks näitusealaks.

Sõjajumala ekspositsioon, mis on pühendatud kahuritele, miinipildujatele ja nende laskemoonale, haarab väli- ja siseala. Muuseumi territooriumile saabuvat külastajat tervitavad Briti tank Esimesest maailmasõjast, suurtükipositsioonil tanki Panzer III torn Teisest maailmasõjast ja kaevikud. Ekspositsioonis on Saksa 7,7 cm FK 16 välikahur Esimesest maailmasõjast (vanim välikahur, mida Saksamaa moderniseerimata kasutas Teises maailmasõjas). Hoovis asub iseliikuva õhutõrjesuurtüki Sd.Kfz. 7/2 alusvrakk, mis leiti Läänemerest Dziwnówi lähedalt. Selle tootmine algas Saksamaal 1942. aastal ning neid valmistati veidi üle 1000 eksemplari.

Üks märkimisväärne eksponaat on õhutõrjekahur M1931, mis on üks neljakümnest maailmas säilinud eksemplarist. Tegemist on juba Weimari Vabariigi ajal alanud Saksamaa ja NSV Liidu sõjalise koostöö tulemiga, kui Rheinmetalli insenerid aitasid arendada Nõukogude Liidu sõjatööstust. Siinse kahuri sai Wehrmacht Punaarmeelt trofeena ning andis kingitusena Soome relvajõududele. Suuremat osa trofeedest kasutati rannikukahuriväes Atlandi vallil, sealhulgas Swinemündes. Soomes rakendati seda rannikukahurväe treeningurelvana kuni 1980. aastateni.

Samuti on kollektsioonis üks kolmest säilinud Saksa 8 cm PAW 600 tankitõrjekahurist, mida toodeti 1943. aastast alates vaid 260 tükki. Kahur töötas uudse süsteemiga (kõrg-madalrõhu laadimine), mis vähendas tunduvalt relva kaalu. Sõda lõppes enne, kui kahur läbis välikatsetused. Selle kahuri mürsk läbistas 750 meetri pealt 140 mm soomuse.

Muuseumis on ka Austrias toodetud 4,7 cm Böhleri tankitõrjekahur, mida Eesti Kaitsevägi hankis mõned eksemplarid, et katsetada selle sobivust loodavatele tankitõrjekompaniidele. Vaadata saab Kriegsmarine haruldust, taas ühte kolmest säilinud 8,8 cm SK C/30 laevakahurist, mida kasutati allveelaevahävitajatel ja korvettidel Teises maailmasõjas. Vitriinides on ka 19. sajandi laskemoonakogu: pliiga kaetud mürsud kaliibriga 8–21 cm, Preisi ja Prantsuse miinipildujagranaatide kollektsioon 18.–19. sajandist ja erinevad kahurikuulid.

Köögist relvalaoni

Köök on alati sõjaväe keskpunkt, sest tagab sõdurite rahulolu. Muuseumis olev köök on taastatud 1913. aasta fotode järgi. See oli põhiolemuselt lihtne, kuid eriliseks tegid selle kaks tollal uuenduslikku keedukatelt. Loomulikult oli kõik puiduküttel.

Haruldane on täiskomplektne Saksa väliköök, mudel 1909, aastast 1916. Välikööki vedasid kaks hobust ning see oli liigendatud kaheks osaks, katlad ja varustus. Meeskonna moodustasid neli sõdurit. See väliköök teenis edukalt ka Teises maailmasõjas. Väliköögid olid sõduritele seltskondlikuks kohtumispaigaks, uudiste vahetamiseks ja kirjade kättesaamiseks, kuid see muutis need ka vaenlase suurtükiväe sihtmärgiks.

Świnoujście ajaloo ekspositsioon hõlmab esemeid alates keskajast. Ekspositsioonis on museaalid Rootsi ja Preisi võimu perioodist, Esimesest ja Teisest maailmasõjast ning Poola Rahvavabariigi ajast. Ekspositsioonis on ka Rootsi-aegsete sõdurite varustus, tollal veel säilinud metallkiivrid ja kürassid. Vitriinis on tuntud Šveitsi graveerija Matthäus Meriani vaskplaat, mis kujutab 17. sajandi hävinud Rootsi kindlustusi Świna jõe suudmes.

Muuseumis on väga ülevaatlik Preisi ja Saksa armee vormiriietuse kollektsioon aastast 1840 kuni Teise maailmasõja lõpuni. See annab ülevaate isegi kindluses teeninud erinevate üksuste pagunite eraldusmärkidest. Ka Saksa Keisririigi mereväe lipp on uhkelt seinal. Samuti on taastatud kindlustuse ülema töötuba koos ümberpaigutatava tualetipotiga, sest ega ülem saanud häda tegema minna koos teistega. Külastada saab ka sõdurite latriini, kuid kasutada seda ei tohi, ikkagi eksponaat. Vaatamiseks on ka sõdurite olmeesemed – nimelised väeosa õllekannud ja muud igapäevased asjad.

Relvaladu haarab endasse üle 200 käsirelva 18. sajandist kuni külma sõja lõpuni. Tähelepanu väärib Kalašnikovi relvade ülevaatlik kollektsioon, kus on esindatud erinevates riikides toodetud mudelid relva loomisest peale.

Üheks rariteediks on Volkssturmgewehr Gustlov (rahvaründerelv), mida on säilinud vaid 52 eksemplari. Relv töötati sõja lõpukuudel välja maakaitseväele. Relv on väga lihtsa ehitusega, sest Saksamaal oli puudus nii materjalist kui tootmisvõimest.

Kurioosumina on vitriinis tankitõrjevintpüss PTRS, mida Teises maailmasõjas kasutas Punaarmee ning mis leidis kasutust nn Donetski Rahvavabariigis sõjas Ukraina vastu. Külma sõda meenutab NSV Liidu leegiheitja LPO-50, millega punased vietkongid teostasid Vietnamis Đắk Sơn külas massimõrva, määrates tulesurma 252 külaelanikku. Ekspositsioonis on Mossin-Naganti kolmeliinilise vintpüssi areng. Seda relva on valmistatud maailmas kokku üle 30 miljoni ja see oli jalaväe põhirelvaks ka meie Vabadussõjas ning Eesti kaitseväes sõdadevahelisel perioodil, mil seda soomlaste eeskujul arendati Arsenali relvatehases.

Sõdade keerises

Läänekaldal asub kindlus Werk III, mis algselt kandis nime Engelsburg (Inglikindlus), kuid mida poolakad kutsuvad nüüd Anioła’ks. See ehitati aastatel 1854–1858, kaitsmaks läänekalda kindlustuskompleksi maismaa poolt. Kui arvate, et ainult tänapäevased tsiviilarhitektid on kiiksuga, siis eksite. XIX sajandi militaararhitektid olid samasugused, kindlus ehitati Vana-Rooma imperaatori Castel Sant Angelo Hadrianuse Roomas asuva mausoleumi vähendatud koopiana. Tegemist on kolmekorruselise tornkindlusega, mille tipus on terrass ning vaatetorn vaatlus- ja juhtimispunkti jaoks. Selles tornis asus ka terve kindlustuse komandandi korter, mille üks ruum on osaliselt taastatud.

Muuseum on kaootiline, kuid tuleb ära märkida kiivrite ja vormimütside kollektsioon. Külastajale pakuvad rõõmu relvade, sealhulgas keskaegse varustuse replikad, mida võib ka näppida. Välisseintes on kergekahurite ja käsirelvade laskeavad. Torni ümbritses viisnurkne kindlustus koos veega täidetud kahekordse vallikraaviga, mida kroonib kahuri- ja vintpüssilaskeavadega kaitsevärav. Terasrattad, mida kasutati vallikraavi tõstesilla liigutamiseks, on välispiilarites alles. Suurtükipositsioonid olid paigutatud torni kasemattidesse, vallile ja terrassile.

Esimese maailmasõja ajal vähenes kindluse tähtsuse lahingurajatisena. Sõdadevahelisel perioodil läks see Saksa mereväe kontrolli alla. 1930. aastatel paiknes siin õhutõrje vaatlus- ja raporteerimiskompanii. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil kohandati kindlust keemiasõjaks, paigaldades gaasikindlad uksed ja soomustatud aknakatted, mis on osaliselt tänaseni säilinud. Teise maailmasõja ajal lisati kindluse tippu radaritorn.

1945. aasta mais põgenes isikkoosseis ilma võitluseta laevaga läände. Pärast sõda asus kindlustuses kuni 1992. aastani Nõukogude raadiopositsioon.

Viimaseks kindlustuseks on Werk IV ehk läänekindlus, saksa keeles Westbatterie, mis ehitati aastatel 1856–1861 eesmärgiga kaitsta sadamat vaenlase laevade eest. Kindlusesse pääseb läbi värava, mille seintel on laskeavad käsirelvadele. Teise maailmasõja ajal oli väravale kinnitatud mälestusplaat mereväe vanemleitnant Wilhelm Henningsenile ning kindlus kandis tema nime. Ta juhtis 1938. aastal moodustatud Swinemünde mereväe suurtükiväekooli baasil loodud mereväe rünnakkompaniid (Marinestoßtruppkompanie), mida koolitati maapealseteks operatsioonideks. Teise maailmasõja puhkedes ründas see üksus esimesena Westernplattet (Poolat). Pealetungi käigus sai Henningsen raskelt haavata ja suri Danzigi haiglas 2. septembril 1939. Tänapäeval asendab mälestusplaati suur silt, millel on toodud kindlustuse nimed läbi ajaloo.

Algselt oli kindlus ühekorruseline ruudukujuline reduut, mida ümbritsesid muldvall ja vallikraav ning mis praegu on kasutusel kindluse muuseumina. Muuseum asub maa-aluses saalidega koridoris, kus paiknesid laskemoonakambrid ja hoiuruumid. Koridoris on näha XIX sajandi laskemoonaelevaatorite ümmargused avad. Säilinud on ka 1941. aastal rajatud betoonist juhtimispunker koos staabiruumide ja optilise kaugusmõõtja jaamaga, mis on tänapäeval küll varemetes. Välialal ootavad külastajaid originaalvärvides nn ühemehepunker, taktikaline ballistiline rakett R-11 Zemlya ilma stardiplatvormita, erinevad radariseadmed, Saksa meremiinid transpordialustel, punalaevastiku torpeedod. Taastatud on ka Punaarmee sidesõlm, et anda ülevaade sidekorraldusest. Muuseumi siseruumid on väikesed ning Teise maailmasõja ja Punaarmee varustusega üleküllastatud, kuid annavad hea ülevaate rünnakkompaniide ajaloost.

Pärast Esimest maailmasõda kindlus desarmeeriti, kuid võeti hiljem kasutusele ning sinna paigutati neljast 150 mm rannakahurist koosnev patarei, mida kasutati väljaõppes. Teise maailmasõja ajal kindluse otstarve muutus, siit suunati merele pikamaasuurtükid ja õhutõrje. 1945. aasta alguses osales patarei maismaasihtmärkide pommitamises, misjärel isikkoosseis hävitas suurtükid ja evakueerus laevaga Punaarmee eest. Pärast 1945. aastat ehitas Nõukogude merevägi kindluse keskele ja mõlemasse otsa kolm betoonist punkrit 127 mm rannakahuritele, mida kasutati kuni 1962. aastani.

Ja kui sa oled suutnud läbi käia kõik kolm muuseumi, oled teeninud ära tugeva isuäratava eine Werk IV vanas püssirohuhoidlas.