Lahustatud armee – Heinz Hoffmanni nimeline 9. tankidiviisi muuseum

Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa tasandikul pärapõrgus on linn nimega Eggesin. Seal asub ka Heinz Hoffmanni nimeline 9. tankidiviisi muuseum.
Teise maailmasõja eel rajati tollasesse külla lõhkeainevabrik ning pärast sõda leidis seal Nõukogude okupatsioonitsoonis endale esialgse asupaiga paramilitaarne Kasarmeeritud Rahvapolitsei (Kasernierte Volkspolizei), millest hiljem sai alguse Saksa Demokraatliku Vabariigi Rahvuslik Rahvaarmee (Nationale Volksarmee, NVA). 

Eggesin muutus garnisonilinnaks 1952. aastal. Seal asusid ka NVA 9. tankidiviisi staap ja allüksused ning linn kasvas nagu pärmi peal. Kuid Saksamaa taasühinemine ning NVA allaneelamine Bundeswehri poolt tähendas garnisonilinnale kadu. Diviis deaktiveeriti aastal 1990 ning allüksused jaotati uue Bundeswehri struktuuri vahel või saadeti laiali. 2005. aastaks oli Eggesin kaotanud oma garnisonilinna staatuse. See andiski tõuke linnakesse sõjamuuseumi loomisele, sest NVA kaadriohvitserid ja -allohvitserid tahtsid oma teenistuse ajalugu jäädvustada. Nii avati Heimatstubes ehk rahvamajas 1998. aastal 150 ruutmeetril „väike armeemuuseum“ (Kleines Armeemuseum). Asjal oli aga potentsiaali ning 2002. aastal otsustati asutada Eggesini sõjaajaloo ja tehnikamuuseumi ühing (Militärhistorisches und technisches Museum Eggesin e.V.). Uue ekspositsiooni avamiseni tänastes ruumides jõuti 2007. aastal.

Muuseumi ühingu juhtkonda on süüdistatud NVA kultusmuuseumi loomises, sest endise Ida-Saksamaa alal võib märgata tugevaid sotsialismiaja nostalgia ilmingud. Vastuseks väidavad endised NVA teenistujad, et muuseumis on eksponeeritud ka Bundeswehri ajastut, kuid arvestades, et see ajastu oli nii lühike, on ka eksponaate vähem. Juhtkonna kinnitusel on muuseumi eesmärk kujutada sõjaväe ajaloolist arengut Eggesini piirkonnas aastast 1949 kuni tänapäevani. Kindlasti ei ole eesmärk luua nostalgilist pilti Rahvuslikust Rahvaarmeest, vaid pigem pakkuda elavat kogemust sõjaajaloost ja sõjatehnoloogia arengust, väärtushinnanguid andmata.

Muuseumi külastajale on endised NVA ohvitserid ja allohvitserid saksa keeles lahkesti seletamas Ida-Saksamaa ajastut, kuid Bundeswehri osa juures jäävad nad kidakeelseks. Lisaks juhatab muuseumi koduleht „endiste“ kataloogi juurde, kelleks on 9. tankidiviisi teenistujad. Seega võib julgelt toetuda levinud rahvatarkusele, et kui miski kõnnib nagu part, prääksub nagu part ja näeb välja nagu part, siis järelikult ongi tegemist pardiga.

Kahjuks on muuseum avatud vaid soojal ajal aastast, sest suure pinna kütmiseks ei jätku rahalisi vahendeid ning külmetavad külalised mõju hästi muuseumi imagole. 

Muuseum on jagatud kahte ossa, mis asuvad teine teisel pool teed. Ühel pool on tehniline osa, kus endistes tankigaraažides on näha eri kaalukategooriates sõjaväetehnikat, ja teisel pool, endises sööklas asub sõjaajaloo osa.

Sotsialismi kõverpeegli eliitdiviis

Viimane saab alguse Eggesini paigutatud Kasarmeeritud Rahvapolitseist. Saksa Demokraatlik Vabariik oli loodud, kuid puudu olid veel relvajõud ning Kasarmeeritud Rahvapolitsei oli selle aseaine. Eggesini paigutati selle mehhaniseeritud valmisolekuüksus, mis oli loodava relvajõudude tankidiviisi selgrooks. Enamik rahvapolitseinikke olid Punaarmee kätte sattunud endised Wehrmachti sõjaväelased, kelle ajusid oli NKVD pesnud Antifa koolis. Muuseumis on Kasarmeeritud Rahvapolitsei esimesed vormirõivad, mis erinevad NKVD omadest ainult mütsimärgi poolest. Hiljem asendati need khakivärvi vormiga. 

Kasarmeeritud Rahvapolitsei jõudis oma lühikese eksisteerimisperioodi jooksul luua ka pronksist teenetemärgi, mis anti viie aasta ustava teenistuse eest. Selle jõudsid välja teenida vaid kohe alguses üksusega liitunud, sest NVA loomisega organisatsioon reorganiseeriti. Ka see teenetemärk on muuseumis olemas.

Muuseumi sõjaajaloo põhiekspositsioon algab 9. tankidiviisi loomisega Eggesenis. Sama numbriga Viinis formeeritud tankidiviis oli Teise maailmasõja ajal ka Wehrmachti koosseisus, kuid usutavasti oli see juhuslik kokkusattumus. Diviisile lipu üleandmine on jäädvustatud ekspositsioonis fotodel ja ka kapis hoitava lipu endaga. Tseremoonia toimus 15. septembril 1956, mil üksuse ülemaks sai kolonel (ooberst) Reinhold Tappert, kes oli enne Eggesenis Kasarmeeritud Rahvapolitsei staabiülem. Saksa ajaloolane Peter Joachim Lappi arvates on tegemist ainukese endise relva-SSi ohvitseriga, kes teenis ohvitserina ka NVAs. Kolonel Tappert alustas teenistust Leibstandarte SSis „Adolf Hitler” ja jõudis enne punaarmee kätte vangi langemist Soomes relva-SSi obersturmführer’i (vanemleitnant) auastmeni. NVA kolonelina oli ta samal ajal julgeolekuteenistuse informaator. 

Tankidiviisi ülemad olid kõik kolonelid, kuid enamik neist jõudis NVA kindrali auastmesse. Seetõttu on muuseumis palju kindralite tavavorme ning isiklikke esemeid. Ekspositsioonis on ka Bundeswehri kindrali Hans-Peter von Kirchbachi tavavorm, kes pärast Saksamaa ühinemist võttis 9. tankidiviisi juhtimise üle ja lahustas selle Bundeswehri territoriaalkaitsebrigaadiks. Oma teenistuses jõudis ta välja kindralinspektori ametikohani, mis võrdub meie kaitseväe juhatajaga.

Tankidiviis oli Punaarmee tankidiviisi koopia. Isikkoosseis oli 8500 sõjaväelast. Erinevalt Nõukogude diviisidest ei olnud NVA tankidiviiside koosseisus ründekopterite üksust ning nende motoriseeritud jalaväe- ja tankiformatsioonides oli väiksem lahingukoosseis.

Käsirelvade valik on muuseumi ekspositsioonis tagasihoidlik, sisaldades põhiliselt NVA relvastust, mis enamasti pärines Nõukogude Liidust, nagu püstol TT-33 ja  püstolkuulipilduja MP-41. Seevastu AK-47 III versioon oli kohapealne toodang, selle seeriatootmist alustas Ida-Saksamaa ühena esimestest idabloki riikidest 1959. aastal. Saksa DVs nimetati seda relva püstolkuulipildujaks MPiK (Maschinenpistole Kalashnikow), sest sõna ründerelv (Sturmgewehr) oli keelatud kui rahvussotsialistlik propagandatermin. Bundeswehri esindab automaat MP-7.

NVA vormide valik on muuseumis vägagi suur. Riigi poliitilise juhtkonna seisukoha järgi pidi NVA vormiriietus kandma selget „saksa“ ja „sotsialistlikku“ sõjalist traditsiooni. Selle tulemusena sai tavavorm preisi vormirõivaste lahenduse ning sarnanes vägagi Wehrmachti omale. Ainult ohvitseripagunitel kasutati Varssavi paktis levinud Nõukogude auastmetunnuste (tärnide) paigutusviisi, et ka liitlastele oleks arusaadav, kes on kõrgema auastmega. Muuseumis näeb NVA viimase vormiriietuse eksemplare, mida Saksamaa taasühinemise tõttu kasutusele võtta ei jõutudki. Uus vorm erines eelmisest vaid moodsama lõike poolest. Ka Bundeswehri teine kollakas-oliivikarva vorm aastast 1959 on muuseumis näha. Selle lahendus osutus ebaõnnestunuks, sest rõivaste sisse oli pandud sünteetilisest kiust vooder, mis liikudes kriimustas nahka ja tekitas sügelust. Seetõttu andsid sõdurid äärmiselt ebapopulaarsele vormiriietusele hüüdnime Filzlaus, mis maakeeli tähendab kubemetäid.

NVAs kehtestati Nõukogude ohvitseride auastmestruktuur, mistõttu taastati 1898. aastal kaotatud nooremleitnandi auaste. Muudatusi tehti ka kindralite auastmetes. Kaotati väeliigi (jalaväe, suurtükiväe jne) kindrali auaste, mis oli varem kindralleitnandist järgmine, sest Nõukogude Liidus olid juba väeliigi marssalid ning Nõukogude väeliigi marssal oli armeekindralist kõrgem. Seega järgnesid NVAs kindralleitnandile kindralpolkovnik (Generaloberst) ja armeekindral. Ka kindralite pagunikomplektid on muuseumis vaatamiseks väljas.

Samuti on näha NVA marssali pagun, mille keskkohta kaunistab viisnurkne rubiin. Kuid seda auastet ei saanud mitte keegi, ehkki diviisile anti selle potentsiaalse kandidaadi kindral Heinz Hoffmanni nimi pärast tema surma. Tegemist oli ikkagi eliitdiviisiga, mis võttis osa Berliini müüri ehitamisest ning oli valmisolekus Praha kevade lämmatamiseks ja Poola okupeerimiseks Solidaarsuse võidu korral. Kui Nõukogude kindral ja polkovnik kandsid karakullilamba nahast papaahat, siis NVA kindrali läkiläki materjaliks oli karakullnaha imitatsioon tundmatu looma nahast. Mõlemat peakatet saab ekspositsioonis ka imetleda.

Loomulikult näeb muuseumis NVA teenetemärke ja teenistusmärke, mida jagati suhteliselt heldelt. Kustumatu mulje jätab kindralile annetatud Põllumajanduse tootmisühistute silmapaistvate saavutuste medal, mis oli riiklik autasu. Arvatavasti saatis kindral tihti sõdureid šefluse korras põllumajandusettevõtetele appi, selle asemel, et teha sõjalist väljaõpet. Väljas on ka palju Bundeswehri väeosade embleeme, mis tekkisid endiste NVA üksuste asemele.

Kui Saksamaa taasühines ja NVAst sai Bundeswehri osa, ei olnud NVA sõduritele kohe anda Bundeswehri vormiriietust. Esialgu kaeti vaid mütsikokardil Saksa DV vapp riigivärvides kattega.

Kindlasti on üks muuseumi kogudesse panustajaid olnud endine spordiinstruktor, sest ma ei ole kuskil mujal näinud sellist läbi ajastu ulatuvat sõjaväeembleemidega spordidresside kollektsiooni. Huvitav on, et eri auastmekategooriatele olid ette nähtud erineva kvaliteediga spordidressid.

Ka kuulus lame NVA kiiver mudel 1956 on pärit veel Wehrmachti ajast. Tollal kandis see mudel nime B/II, mida testiti alates aastast 1943. Kuid Kolmanda Riigi relvajõud ei jõudnud seda kasutusele võtta, mistõttu omistati peakate tehnilise saavutusena Ida-Saksamaale. Seda peeti üheks parimaks teraskiivriks, mida kaitseomadustelt ületasid vaid kevlarkiivrid. Sujuv kuju ja nurgeline pealagi töötati välja laskekatsete abil; järsk lööginurk tõrjub tõhusalt šrapnelli ja soodsates tingimustes isegi kuule. Disainil on siiski ka puudusi: kiiver istub peas vähem kindlalt ja on lai, väljaulatuv kuju võib segada sõidukitelt jalastumist. NVA ei olnud ressurssi raiskav asutus, nii olid orkestrantide jaoks valmistatud 400 grammi kaaluvad, kuid väliselt teraskiivritega identsed plastikkiivrid. Mõlemad kiivrid on muuseumis näha.

Muuseumi kaunistab suuremõõtmeline kommunismialtarimaal: kolmikmaal, mille maalis tollane ajateenija ja hilisem kunstnik Jörg Frey, kel õnnestus oma kahe aasta pikkune ajateenistus triptühhoni loomisele kulutada. Maali kesksel osal on kujutatud võidukaid tankivägesid, vasakul on pannoo „Partei meid juhib“ ja paremal ajateenija mõlgutused kasarmus. Ideoloogiat kõrvale jättes on tegemist õnnestunud maaliga. Saksamaa ühinemisel viisid seltsimehed selle peitu, et teost ei hävitataks.

Idabloki raske raud

Tehnikatsoonis ootab külastajat nii sõjaväe rasketehnika kui ka tsiviiltehnika. Tegemist ei ole ainult sõja-, vaid tehnikamuuseumiga, kus võib näha veel idabloki autode kollektsiooni, SDV mopeedide kollektsiooni ning oma elukaare lõpetanud tuletõrjeautosid. Mopeedide seas on ka NVA mootorrattad, mida kasutasid kullerid.

Kui idabloki autod tekitavad vaid õrna nostalgilist huvi, siis SDV mopeedide ja motorollerite kollektsioon on ligitõmbav ja annab läbilõike peaaegu 50aastasest arengust, mille jooksul toodeti üle kolme miljoni kaherattalise sõbra. Tuntumad kaubamärgid olid Simson, IWL ja MZ.

Väljas on ka 1954. aastal Nõukogude Liidust toodud 130 mm kahur (sakslastele Type 59-1) , mis oli kasutusel tankidiviisi suurtükirügemendis. Kui NVAs said selle relva käsitsemisega hakkama 8 meeskonnaliiget, siis mujal riikides läks vaja 12 meeskonnaliiget, kes suutsid seitsme minutiga panna kahuri lahinguvalmis. Samuti tervitab külastajat 152 mm välihaubits D-20 (NATO M1955), mis oli kasutusel diviisi otsealluvusega suurtükirügemendis. Tegemist on Nõukogude armee esimese 152 mm suurtükiga, mis oli võimeline tulistama taktikaliste tuumalõhkepeadega mürske. Seda relva kasutavad tänapäeval Vene-Ukraina sõjas nii venelased kui ka ukrainlased ja üleüldse on relv leidnud tarvitamist rohkem kui kahekümnes relvakonfliktis alates 1950. aastast.

Sõjaväe rasketehnikat on muuseumis ligikaudu 60 ühikut. Garaažis ootab tank T-34/85, millega Punaarmee sõdis sakslaste vastu. See oli ka 9. tankidiviisi esimene põhirelv. Tegemist oli NVA ainukese sajaprotsendiliselt raskelahingutehnikaga varustatud eliitdiviisiga, kuhu hiljem saabusid uued tankid T-55 ja T-72.

Suurimaks ja kaalukamaks eksponaadiks on 1980. aastal toodetud päästetank T-55TK, mis on pärit Tšehhoslovakkiast. Nagu nimestki võib aimata, on selle tanki aluseks T-55 veermik. Masin on varustatud 20tonnise kraana, buldooseri ja vintsiga, et vajadusel teisi tanke pukseerida või ära vedada. Kuna tankidiviisis tegutses ka kool, siis on hallis T-72 tankisimulaator, mille abil viidi läbi ajateenijate väljaõpet.

Huvitav eksemplar on garaaži nurgas seisev Pansarbandvagn 401, mis algselt oli NVAs teenistuses olnud, Nõukogude Liidus toodetud mitmeotstarbeline soomustatud vedukmasin MT-LB. Pärast Saksamaa taasühinemist ostis Rootsi 1992. aastal 1016 sellist soomukit ja ehitas need enda vajaduste järgi ümber. Tänapäeval neid muidugi enam ei kasutata, muuseumis olev soomuk on oma vanasse kodusse ringiga tagasi jõudnud.

Kaemiseks on samuti Nõukogude Liidus toodetud BRDM-2, kuigi NVAs kutsuti seda SPW-40P2 (Schützenpanzerwagen, soomustransportöör). Sakslastel oli kombeks anda välismaisele tehnikale saksakeelne nimi. Lisaks näeb NVA vaenlase Bundeswehri jalaväe lahingumasinat SPz 11-2 Kurz, mis on tegelikult Prantsuse lahingumasina Hotchkiss edasiarendus. Seda toodeti litsentsi alusel Saksamaal ajavahemikus 1959–1967 umbes 1600 eksemplari erinevaid modifikatsioone. Tegemist on esimese Saksamaal valmistatud soomukiga pärast Teist maailmasõda. Muuseumis on luuresoomuk, mis oli varustatud 20 mm kahuriga. Masina eeliseks on tema madalus – 2,02 meetrit ilma antennideta. 

Tehnikahallis leiab ka erinevaid SDVs toodetud Roburi (ladina k ’tamm’) veokeid ja busse nii sõjaväele, tuletõrjele kui ka politseile. Vanemad tegijad peaksid neid mäletama veel Kaitseväe ja Kaitseliidu alguspäevist, sest kaitseministeerium ostis neid NVA ülejääkidest võileivahinnaga meilegi. Tootjaks oli Zittaus asuv Robur Werke, kus aastatel 1961–1991 valmistati Saksa DV põhilisi veokeid ja busse. Tehas ise oli asutatud juba 20. sajandi alguses. Teise maailmasõja ajal toodeti seal Wehrmachtile neljarattaveoga transpordi- ja meditsiinisõidukeid Phänomen Granit 1500. Venelased viisid aga reparatsioonide alusel tehase sisseseade ja tootmisliinid 1945. aastal Venemaale, millest tekkis tootmisesse paus.

NVA ajast on muuseumis säilinud palju Nõukogude Liidus toodetud veokeid ZIL, Ural ja GAZ, mida kasutati juhtimis-, side- ja veoautodena. Nende hulgast tasub esile tuua rändkino, sest sõduritele tuli ka väliõppuste polügoonile tuua sotsialistlikust realismist kantud kultuurilist meelelahutust, et nad ei eksiks õigelt teelt.

Muuseumis näeb ka Tšehhoslovakkia kütusetankurit Tatra 1148, sest NVA ei piirdunud ainult Nõukogude ja oma tehnikaga, vaid kasutas ka teiste Varssavi pakti liikmesriikide masinaid.

Kui muuseum üle vaadatud, on mõistlik teha autoga väike tiir linnatänavatel, et näha, milline nägi välja NVA garnisonilinn. Igatahes hooned on ilusamad kui Paldiskis, kuid tunda on ka karmikäelist linnaarhitekti. Seejuures peeti Eggesini-Karpini suurtükiväekasarmut üheks SDV suurimaks kasarmuks. See müüdi oksjonil 2019. aastal.