Katõni muuseum ja Varssavi tsitadell
Katõni muuseum ja Varssavi tsitadell moodustavad sümbioosi, sümboliseerides Vene võimu vägivalda Poola riigi ja rahva kallal läbi sajandite.
Paremat kohta Katõni muuseumi asukohaks ei oleks saanud valida, sest tsitadellis lasti juba 19. sajandil maha Poola parimaid poegi. Tegelikult ei olegi tegu lihtsalt muuseumiga, vaid kuriteopaiga ülevaatega. Samas tuleb mainida, et see on üks paremini säilinud 19. sajandi kindlustusi Euroopas, mis annab suurepäraselt aimu, milline nägi välja tolleaegne kindlusrajatis.
Kontrolliks poolakate üle
17. sajandil toimus kolm Poola jagamist ning pärast Napoleoni sõdu, 1815. aastal leidis aset neljas jagamine, mille tagajärjel kadus kunagine suurriik maailmakaardilt. Vägivaldne venestamine viis 1830. aastal novembriülestõusuni, mis suruti oktoobriks 1831 veriselt maha. Tagamaks kontrolli Varssavi ja ka Poola alade üle, otsustas Venemaa imperaator Nikolai I rajada linnapiirist suurtükilasu kaugusele Visla jõe äärde tsitadelli.
Kindlus on viisnurgakujuline kõrgete välismüüridega tellisehitis, mis ümbritseb 36 hektari suurust maa-ala. Tsitadelli rajamiseks sunniti 15 000 elanikku lahkuma oma kodukohast, samuti läks lammutamisele katoliku klooster ja seal asunud mõis. Ehitamine läks maksma 11 miljonit kuldrubla, mis vastas 8500 kilole puhtale kullale. Tänapäeval maksab gramm kulda ligikaudu 140 eurot.
Kindluse ehitamisega seotud kulud jäeti Varssavi linna ja Bank Polski kanda, mis oli lisakaristus ebaõnnestunud ülestõusu eest ning mõjus pärssivalt Poola majandusele. Tsitadelli ehitusega alustati 1832. aastal ja see sai „valmis“ 4. maiks 1834, et märkida Venemaa kroonprints Aleksandri 18. sünniaastapäeva. Tema järgi sai tsitadell ka nime – Александровская цитадель. Rajatise tähtajaks valmimise kiirendamiseks oli ehitusel igapäevaselt tööl 2000 ehitajat ja sõdurit. Kuid tegelikkuses lõpetati „vaegtööd“ alles 1874. aastal.
Poolakate, eriti aga Varssavi üle kontrolli tagamiseks teenis kindluses rahuajal umbes 5000 Vene sõjaväelast. Kui poolakad korraldasid 1863. aasta jaanuariülestõusu, tugevdati garnisoni rohkem kui 16 000 sõjaväelaseni. 1863. aastaks oli tsitadellis 555 erineva kaliibriga suurtükki, mille eesmärgiks oli katta Varssavi kesklinn suurtükitulega. Tsitadell ei olnud kunagi kaitse-, vaid politseirajatis, et suruda maha poolakate vastuhakke. Seda kinnitavad tõsiasjad, et kindluse kõik kolm kaponiiri olid kaetud lehtmetalliga ilma kaitsva ja maskeeriva pinnasekihita ning seal puudus kaugsuurtükiväe ja suurema hulga laskemoona ladustamise võimalus.
Verine minevik
19. sajandi lõpuks saadi aru, et tsitadell ei vasta enam tolleaegsetele sõjalistele vajadustele ning tsaarivõimud plaanisid 1913. aastal selle lammutamist, kuid siis puhkes Esimese maailmasõda. Sõja käigus taganesid Vene impeeriumi väed Varssavist tunduvalt ida poole ning 1915. aastal okupeerisid linna Saksa väed, kes jätkasid kindluse kasutamist. Ka Saksa Keisririigi sõdurid kasutasid tsitadelli rahvuslikult meelestatud poolakate mahalaskmispaigana. Sellise ajaloolise taagaga tsitadelli võttis 1918. aastal üle Poola armee ning hakkas seda kasutama garnisoni peakorterina, jalaväe väljaõppekeskusena ja lihtsalt laona.
16. novembril 1918 edastas Poola relvajõudude ülemjuhataja Józef Piłsudski sakslastest kindlusesse maha jäänud Telefunkeni 4 kW raadiojaama kaudu teate iseseisva Poola riigi loomisest USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapani, Saksamaa valitsustele ning „kõikidele sõjakatele ja neutraalsetele riikidele“. Noot teavitas nimetatud valitsusi Poola riigi loomisest, mis „hõlmab kõiki ühendatud Poola maid“, luuakse „kogu rahva tahtel“ ning „korra ja õigluse alusel“. Varssavi lahingu ajal 1920. aasta 15. ja 16. augustil ummistas raadiojaam Punaarmee raadiojaamu, edastades 36 tunni jooksul katkematult Uue Testamendi teksti. Kahe maailmasõja vahel asus tsitadellis ka Poola sõjaväe postituvide koolituskeskus, sest tuvid olid jätkuvalt nõutud sidevahendid.
Teise maailmasõja ajal oli tsitadell Varssavi Saksa garnisoni peakorteriks ning toimis ka vangla ja hukkamispaigana. 1944. aasta Varssavi ülestõusu ajal takistas tsitadelli Saksa garnison kesklinna ja Põhja-Żoliborzi linnaosa vahelist ühendust, sest seda ei suudetud vallutada. See oli suur tagasilöök Armia Krajowa plaanitud operatsioonidele.
1945 vallutas Poola Armia Ludowa (Rahvaarmee) rahvuskangelase kindral Jan Henryk Dąbrowski nimeline 2. jalaväediviisi 6. tankitõrjerügement tsitadelli sakslastelt. Keerulise saatusega kindral suutis sõdida nii Venemaa poolt ja vastu kui ka Prantsuse, Preisi ja Saksi armeedes.
Seega elas kindlus sõja üle ja läks 1945. aastal uuesti Poola relvajõudude kätte. Sellest sai Varssavi sõjaväeringkonna peakorter. Praeguseni on suur osa tsitadellist endiselt Poola armee valduses. Selles asuvad maavägede staap koos vahikompaniiga. Sinna on rajatud uus modernne Poola sõjamuuseum ja ajaloomuuseum.
Tsitadell oli vanglaks ka Poola rahvusliku liikumiste juhtidele, selleks ehitati 104 vanglakasematti, mis tagasid majutuse 2940 poliitvangile. Seal asus ka sõjakohus pärast viimast poolakate ülestõusu Vene impeeriumi vastu 1863–1864. Tsitadellis ja Visla jõe nõlvadel hukati sadu vange. 1933. aastal rajati nende mälestusele pühendatud sümboolne kalmistu koos mälestusmärgiga. Mahalaskmiseks viidi vangid tsitadellist välja algselt Visla-poolse suurtükiväe laskepositsiooni sissepääsuks olnud Hukkamisvärava kaudu (Brama Straceń).
Praegu meenutab neid aegu X Varssavi tsitadelli paviljoni (X Pawilon Cytadeli Warszawskiej) 1963. aastal asutatud muuseum. Esmakordselt sai külastada vanglat, kus enam-vähem samaaegselt istusid kambrites tulevane Poola riigi rajaja marssal Józef Piłsudski, punarevolutsiooni üks juhtidest ja Nõukogude salapolitsei tšekaa asutaja Feliks Dzierżyński ning marksistlik teoreetik ja revolutsionäär Róża Luksemburg. Kahjuks on paljude märkimisväärsete vangide nimed eestlastele tundmatud, kuid see ei muuda nende tähtsust Poola ajaloos. Tsaaririigi ajal tsitadellis mõrvatud poolakate märtrisurma meenutab Varssavis tundmatu sõduri haua juures üks lihtne tahvel kirjaga „VARSAVI TSITADELL 1833–1915“.
Poola vabaduse eest seisnutele
Vanast Aleksandri peaväravast, mis tänapäeval kannab nime Uuslinna värav (Brama Nowomiejska), tsitadelli sisenedes võtab külastajat vastu väravakiri Muzeum Katyńskie. Poola Rahvavabariigi ajal oli Katõni teema tabu, sest see ei läinud kokku Poola kommunistide ideoloogilise mustriga.
Paremal pool väravahoones on muuseumi pood ja kassa. Muuseum ise on tasuta, kuid kindlasti tasub seal sümboolse summa eest rentida audiogiid, sest suurem osa teksti on muuseumis poolakeelne. Muuseum on osa Varssavi Poola armeemuuseumi martüroloogia osakonnast. Tsitadellis asuv Katõni muuseum on pühendatud Katõni veresaunale, mille käigus Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat, tuntud ka lühendi järgi NKVD, mõrvas 1940. aastal vangi langenud Poola sõjaväelasi ja haritlasi. Muuseum ei piirdu ainult Katõnis mõrvatutega, vaid kajastab ka Harkivis ja Kalininis mõrvatud poolakatest NKVD ohvreid. Samuti on muuseum pühendatud neile, kes võitlesid kuritegude avalikustamise eest.
Muuseumi keldris on välja pandud üle 6000 ohvritele kuulunud isikliku eseme. Need leiti ühishaudade avamisel aastatel 1991–1994. See oli lühike ajaaken, mil Vene Föderatsioon proovis näidata, et on demokraatlik, ning tunnistas leninismi-stalinismi kuritegusid.
Algselt, 1993. aastast asus muuseum Varssavi tsitadelli Czerniakowski eeskindluses. Samas paikneb ka Poola sõjaväe tehnikamuuseum. See on olemuselt rohkem vabaõhumuuseum, kus rasketehnika seisab vabas õhus ja kahjuks ka roostetab. 2009. aastal aga selgus, et Katõni muuseumile eraldatud hoone oli jõudnud kriitilisse seisundisse ning ehitusjärelevalve sulges selle. Kuus aastat hiljem, 17. septembril 2015, avasid Poola president Andrzej Duda ja peaminister Ewa Kopacz muuseumi tsitadellis. Avamine oli sihilikult sätitud sellele kuupäevale, et märkida 76 aastat tagasi alanud Nõukogude sõjalist kallaletungi Poolale. Seda nägi ette Molotovi-Ribbentropi salapakt ning selle käigus langesid hiljem vangi Katõnis ja mujal mõrvatud Poola ohvitserid.
Muuseum asub tsitadelli kaguosas kaponeeris. Sissepääsu ees paikneb leinaväljak, kuhu istutatud noored valgepöögid sümboliseerivad Venemaa metsade sügavuses asuvaid ühishaudu. Pärast massimõrvu istutasid ka NKVD-lased kuriteopaika noori puid, et haudu varjata.
Muuseumi ees seisab tellingutel kahetonnine kell. Kell on valatud auguga, et selle helin ei kõlaks täiuslikult. Augu kõrval paikneb reljeefne kotkas Poola sõjaväe vormimütsi märgilt. Kella teisele küljele on aga kujundatud sõnad Poola poeedi ja iseseisvusaktivisti Maria Konopnicka poeemist „Rota“ („Vanne“). Aastast 1908 pärinev poeem, mis oli ka üks Poola hümniteksti kandidaate, on vastupanule kutsuv saksavastane teos, pühendatud Saksa valitsemise all elanud poola talupoegadele, kellelt taheti maad käest võtta. Veel on muuseumi ette paigutatud installatsioon Sarcophagi, mis kujutab kolme kivist raudteevagunit, meenutamaks sõjavangide transporti Teises maailmasõjas.
Muuseumi sisemuses viib pikk ja aeglane laskumine telliskiviseina sisse ehitatud suurte puidust uste juurde. Seintel on ängistava muusika saatel kõndimas kummituslikud siluetid, sümboliseerides ohvrite teed hukatusse. Kogu õhkkond viib mõtted Nõukogude okupatsioonile Eestis.
5. märtsil 1940 allkirjastas Stalin üleliidulise kommunistliku (bolševike) partei poliitbüroo korralduse, mille eesmärk oli hävitada ohvitserid kui Poola sõjaväe selgroog ja jätta riik ilma intellektuaalsest andest. Selle verise dokumendi koopia on ekspositsioonis näha. Haritlaskonna likvideerimisega loodeti saavutada, et Poola rahva hall mass on tulevikus Nõukogude Liidule lojaalne.
Alates 4. aprillist 1940 tapeti erinevates Nõukogude Liidu paikades, sealhulgas Katõni metsas Venemaal, ligikaudu 22 000 Poola kodanikku, kellest umbes 14 000 olid sõjaväelased või politseinikud. Ülejäänud olid intelligentsi hulka kuuluvad tsiviilisikud, keda peeti ohtlikeks natsionalistideks ja kontrrevolutsionäärideks. Katõni veresaunast said inimesed esmakordselt teada sakslastelt, kes 1943. aastal viisid vallutatud Ukrainas koos Poola Punase Risti esindajatega läbi ekshumatsiooni. Hauad avati ja osa NKVD poolt hukatud isikuid tuvastati. Nõukogude võimu ajal peeti juttu Katõni veresaunast laimuks, sest 1944. aastal kokkupandud komisjon leidis, et hoopis Saksa okupatsioonivõimud olid poolakaid kuklalaskudega tapnud. Seda valet kasutati isegi Nürnbergi protsessil süütõendina, sest võitjal on alati õigus. Eestiga seob juhtunut ja on meile teataval määral häbiplekiks tõsiasi, et komisjoni esimees kindralpolkovnik Nikolai Burdenko õppis Tartu Ülikoolis meditsiini ja töötas siin professorina. Õnneks on tema büst Toomemäe nõlvalt eemaldatud ja ka Veski tänav kannab oma vana nime.
Alles 1990. aastal tunnistas Nõukogude Liidu juht Gorbatšov süüd ning Venemaa ja Ukraina lubasid Poola arheoloogidel teostada massimõrva paikades väljakaevamisi, mille leiud on nüüd muuseumi keskmeks.
Kivisse raiutud
Katõni veresaunas hukkunute nimed on raiutud suurtele kivitahvlitele, rõhutades, et kõik tapetud olid isiksused. Ühes vitriinikastis on haudadest välja kaevatud hülsid-padrunid, lisatud on sama marki revolvrid ja püstolid, mida timukad kasutasid. Et mitte vangipõlves nüristuda, mängisid kinnipeetavad malet isetehtud malenditega. Ka need olid jäänud mahalastud poolaka taskusse. Väljas on tohutu hulk sõdurite söögiriistu – haudadest on kaevatud välja välipudeleid, kahvleid ja lusikaid. Surmaminejad ei teadnud, et see oli nende surmakonvoi, kaasa võeti oma viimane maine vara.
Samuti näeb muuseumis sadu mundrielemente – mütse, vormisärke ja saapaid, mis tulid välja ekshumeerimise käigus. Üks tapetud Poola sõdur oli oma vormikuue alla keeranud väeosa lipu, et see ei langeks rüvetamiseks vaenlase kätte. Nüüd on lipp leidnud koha muuseumis, andes edasi sõduri aegumatut kangelaslikkust. Valusalt jääb südamesse vana kaisukaru, mille oli tõenäoliselt andnud sõtta läinud isale talismaniks kaasa tema laps.
Poolakad on teinud ära tohutu töö, muuseumi töötajad koos Katõni ohvrite sugulastega on kogunud dokumente, fotosid ja mälestusesemeid, et siduda need hauast leitud ohvritega. Need jutustavad ohvrite elust ja perekondadest enne 1939. aasta 17. septembrit, mil Nõukogude Liit ründas poolakaid selja tagant. Need ohvrid olid läbilõige Poola ühiskonna aust ja mõistusest.
