Hämeenlinna Militaria museum

Soomes ei ole ainult üks keskne sõjamuuseum, vaid seal on ka väeliikidel oma muuseumid. Üheks selliseks on Militaria muuseum, tutvustab kolme relvaliigi – suurtüki- pioneeri ja sideväe ajalugu. 

Muuseum Militaria on relvaliikide entusiastide organisatsioonide hallatav asutus, mis saab riigipoolseid toetusi ja teeb koostööd Soome sõjamuuseumiga. Amtlikult loodi see 2013. aasta alguses, kui ühinesid Suurtükiväemuuseum, Pioneerimuuseum ja Sidemuuseum.

Muuseum asub Hämeenlinna kindluse jalamil kolmekordses punasest telliskivist kasarmuhoones, mis ehitati 1910 aastal. Rasketehnika ekspositsiooniks on väliala koos suurtükikuuriga. Tegemist on tsaarivõimu ajal 1848 – 1913 rajatud garnisoni (Linnankasarmit – kindlusekasarmud) kompleksiga, kus asus algselt täpsuslaskurite pataljon. Viimati asus neis kasarmutes kuni 1985 aastani Jääkäripatteristo – vanim suurtükiväe üksus Soome Vabadussõjas, mis kasvas välja Saksamaal formeeritud Soome 27. Jäägripataljonist. 

Kolmel korrusel paiknev muuseum on jaotatud Soome relvajõudude arenguperioodideks. 

Esimese korruse raskuspunkiks on suurtükivägi

Rootsi kuningas Gustav Adolf, muuhulgas ka Tartu Ülikooli asutaja, oli see, kes rajas soomlastel baseeruva välisuurtükiväe. Selle arendamist jätkas kindralleitnant Lennart Torstensson, kelle määramist Rootsi sõjanõukokku 22. detsembril 1634 peetakse Soome suurtükiväe sünnikuupäevaks. 

Ekspositsioon liigub edasi Tsaari Venemaa autonoomiaperioodi, I Maailmasõjaaegsesse Jäägriliikumisse ja Soome Vabadussõtta, põigates vahepeal ka Soome sõjalise hariduse ajalukku. 

Soomlaste sõjaline haridus sai alguse Rootsi aegsest Topograafiakoolist, mis asutati 1779 aastal. Peale Rootsi-Vene sõda, mille tulemusena liideti Soome Vene Impeeriumiga, jätkas sõjakool 1812 aastast tegutsemist ning kolis lõpuks ümber Haminasse, kandes seal kadetikooli nimetust, ning tegutses kuni 1903 aastani, mil see venestamiselainel suleti. 

Kooli fookus oli suurtükiväe ohvitseride väljaõpel, kes läksid sõjalist karjääri tegema Vene Impeeriumi. Enne venestamist oli autonoomsel Soomel oma armee, mille vormi näidised on muuseumis. Kanti tsaariarmee jalaväe tumerohelisi vormirõivaid, eraldustunnuseks olid aga helesinised kraed, mansetid ja õlakud. 

Soomlased peavad pioneeriteenistuse loojaks soome juurtega Rootsi kindralfeldmarssal krahv Gustaf Horn af Björneborgigi, kes olid ka seotud Eestiga, omades Malla mõisa Virumaal. Ta pani oma vägede eelsalka 500 meest, kes olid varustatud erinevate tööriistadega, et tagada üksuste läbipääs ning nimetas neid pioneerideks.

Esimesel korrusel asub ka Pro Patria saal, kus on vaatamiseks väljas muuseumile annetatud kolme relvaliigis Soome vabaduse eest võitlejate teenetemärgid. Sealhulgas jäägrikindral Väinö Valve autasud, mille keskel kõrgub tema büst. Väinö Valve oli algselt Soome rannakaitse ja hiljem mereväe ülem ning Soome kaitseminister. Tema juhtimisel koostati kaitsekoostööplaan Eestiga, mille keskmes oli küsimus, kuidas takistada punalaevastiku juurdepääsu Soome lahele. Kava järgi taheti põhimõtteliselt panna Soome laht lukku Mäkiluoto ja Naissaare vahel ning esimene vastavasisuline ühine sõjaväeõppus toimus 1936. aastal.

Muuseumi üheks vanimaks eksemplariks on huvitava saatusega väike kahur, mis osales 1808 aasta Venemaa Soome sõjakäigul, mida juhtis Muhumaalt pärit kindral Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden. Valitsenud külm ilm ja paks lumi raskendasid kahurite ümberpaiknemist, mistõttu jäi suurtükk Rootsi Soome üksuse sõjasaagiks. Hiljem, soomlaste taganedes, relv hüljati ning see mattus lihtsalt sadanud lume alla. Kahur leiti alles peale sõda ühe mõisniku poolt, kes paigutas selle oma valdustes asunud vaatlustorni, hakkas sellega jahtima salakütte. Tabavusprotsent oli küll madal, aga heidutus töötas täies mahus. Tegemist on ainukese Soome salaküttimise vastase kahuriga.

Soomes on väärtustatud kuulumist jäägrite hulka, lisades auastmele ette sõna jääger. Nii on ka Soome pioneeriteenistuse loojaks jäägerkindralleitnant Unio Bernhard Sarlen, kelle digitaliseerituid päevikuid saab lugeda muuseumis lugeda. Ta andis panuse Molotovi kokteili loomisesse, mis hävitas Nõukogude Venemaa tankide ülekaalu nii Talvesõjas, kui ka Jätkusõjas. Lisaks oli ta täpsuslaskur, osaledes 1924 aastal Pariisi olümpiamängudel ja saavutas duell-laskmises 7 koha.

Vanimateks sidevahenditeks on sõjavägedes olnud sõjasarved ja trummid, mida kasutati signaali edastamiseks. Ekspositsioonis on Uudenmaan täpsuslaskuritepataljonis kasutusel olnud trummid ja fanfaar XIX sajandist.

Enne elektrit kasutusele võtmist, edastati sõnumeid läbi optilise telegraafi, mille Rootsi valitsemisperioodi mudelid muuseumis ka esindatud. Soomes rajati XVIII sajandi lõpus kaks optilist telegraafiliini, tagamaks ühendust Rootsiga. See eeldas selget ilma, et kahe seadme vahel oleks hea nähtavus. Optilise telegraafiliini jaamad kordasid eelmise jaama kodeeritud sõnumit ja nii edastati teade sihtpunkti. Need, kes on lugenud Alexandre Dumas romaani „Krahv Monte-Cristo“ teavad, et suure raha eest sai telegrafist ka ära osta, et edastada vale sõnumi.

Muuseumi teine korrus on pühendatud Talve- ja Jätkusõjale 

Muuseumi teisel korrusel asub suurtükiväekindral Vilho Nenonen kabineti koopia originaalmööbliga. Kindralit seob Eestiga kurb seik, Nimelt, teenides Peeter Suure merekindluses, tungisid kindralile märtsis 1917 kallale Tallinnas märatsevad revolutsioonilised punamadrused, mille järel sattus ta kehavigastustega haiglasse. Kindral Nenoneni näol oli tegemist välisuurtükiväe kauaaegse arendaja ja juhiga. Tema 1943 aastal loodud suurtükitule korrigeerimisring oli väga efektiivne, ja mürsutrajektoori arvutusmudelid on kasutusel ka tänapäeval. Lisaks armastas ta täpsust, mistõttu kinkis Mannerheimi 75. sünnipäeval 4. juunil 1942 Soomet külastanud Adolf Hitler kindralile Lange & Söhne Relva-SS sümboolikaga täppiskella. 

Ka sidekooli asutaja ja sõdade aegne sideülem jäägerkolonel Arthur Saarmaa on jäädvustatud muuseumis. Koostöö eest Eesti sideluurega pälvis ta meilt Kotkaristi III klassi.

Eriliseks vaatamisväärsuseks on 1940. aastast pärit puidust õppekahur, mida kasutati Talvesõja lõpus sõdurite väljaõpetamiseks, kuna kõik päris suurtükid olid rindel. Muuseumis on ka Punaarmee väeosa lipp, mis langes sõjasaagiks,  ning mida soomlased ei andnud rahulepingut tagastanud peale rahulepingu sõlmimist.

Samal korrusel asub kinosaal Auditorium Raikka, kus näidatakse Soome sõjaajaloolisi dokumentaalfilme. Kokku on valikus kuus filmi nii Vabadussõjast, Talvesõjast, Jätkusõjast, kui ka rasketest sõjajärgsetest aastatest. Neid linateoseid on võimalik soovi korral osta ka muuseumipoest. 

Muuseumis on ka Kiviniemi ja Syvärininska sildade maketid, mis näitavad pioneeride meisterlikust ehitada ajutisi sildasid veetõkketele. Esimene sild oli 105,5 meetri pikkune ja teine 392 meetri pikkune ning need rajati taganeva Punaarmee poolt õhitud sildade varemetele. Kusjuurs Kiviniemi sild pandi püsti 13. Pioneeripataljon  võitlejate poolt viie päevaga.

Teatavasti oli Soomlastel kahe maailmasõja vahel sidevahenditest suur puudus. Algusaastatel kasutati peamiselt Saksamaalt jäägrite toodud seadmeid ja muud Vabadussõja aegset varustust. Telefonide ja keskjaamade varustuse olukord paranes oluliselt aastatel 1928–1933, kui kasutusele võeti Tartu Telefonitehases toodetud välitelefonid. Samuti 10- ja 30-liinilised välikeskjaamad, mida kasutas ka Eesti Kaitsevägi. 

Ühed huvitavamad eksponaadid on aga venelaste raadiomiinid. Peale Viiburi vabastamist hakkasid mahajäetud raadiomiinid raadiosignaalide tõttu plahvatama. Miin aktiveerus, kui teatud kolmkõla mängiti 465 kHz, 645 kHz või 715 kHz raadiosagedusel. Soomlased said ohule jälile alles peale 17. plahvatust, kui nende kätte sattus lõhekmata raadiomiin, mille demineeris hilisem kaitseväejuhataja leitnant Lauri Sutela. Kokku oli Punaarmee soomlastele jätnud maha 300 sellist üllatust. 

Muuseumis on eraldi väljapanek krüpteerimisseadmetest. Loomulikult on seal sakslaste Enigma. Ka Nokia tootis kummikute ja mobiiltelefonide kõrvalt krüpteerimisseadmeid Soome valitsusele ja sõjaväele ning ka need on vaatamiseks nagu internetis mitteleitav krüptolauatelefon Nokia 4100. Lisaks on seal veel Rootsis toodetud insener Boris Hagelini šifreerimismasinad, mida kasutas ka USA armee. Nende puhul selgus hiljem selgus, et seadmetel oli ka tagauks, mida USA luure kasutas.

Ekspositsioonis on nii Talve- kui ka Jätkusõjas kasutatud soomlaste enda leiutis šifri joonlaud nn „ussikarp“,mille nimi tuli kesta kujust, liikuvate ribade siksakilise asetuse ja usjana looklevate täheridadest. Joonlaud koosneb karbist, mille sees on sooned, liigutatavatest ribadest, kuhu on peale trükitud segatud tähestikud, mille üksteise suhtes nihutamisel tekkis lugematu arv erinevaid tähekombinatsioone. Vastuvõtja pidi teadma salasõna ja omama ussikarpi. Ussikarbid olid välitingimustes asendamatud, need ei vajanud elektrit ega patareisid, olid kerged ja mahtusid ohvitseri taskusse ja neid sai ohu korral kiiresti hävitada. Lisaks olid nad odavad.

Kolmas korrus – sõjajärgset periood kuni tänapäevani

Vaatamiseks on relvariikide sõjajärgne varustus ning sõdurite eluolu, sealhulgas kasarmutuba, kus elasid ajateenijad. Samuti on lahti pakitud Soome relvajõudude välismissioonidega seotud varustus. 

Eraldi on toodud välja Soome naiskodukaitse Lotta Svärdi panus Soome vabaduse püsimisele, sest ilma kodurindeta ei oleks seda saavutatud. 

Osa ekspositsioonist on pühendatud Mannerheimi ristile ja nende kavaleridele – rüütlitele. Ekspositsioonis on vaatamiseks II klassi rist, mida kaunistavad sümboolselt Karjala vapilt pärinevad mõõkadega käed. Mannerheimi rist on Soome kõrgeim sõjaline autasu, mis asutati 1940 aasta detsembris kahe klassilise teenetemärgina ja mida annetati sõjalise vapruse eest olenemata auastmest. Mannerheimi risti pälvis vaid 0,03% sõduritest, kokku 191 meest. I klassi ja ka II klassi said marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim ja tema staabiülem jalaväekindral Axel Erik Heinrichs, ülejäänud autasustati II klassiga. Vaatamiseks on ka 4. klassi Vabadusrist mustal lindil mõõkadega ehk leinarist. Leinarist annetati langenud sõjaväelase perekonnale, kandmisõigust omasid vaid naissoost omakesed – abikaasa, ema või õde.

Kuna keemiakaitse on Soomes osa pioneeriteenistusest on kolmandale korrusele toodud hobuse topis, kes kannab gaasimaski. Hobune oli Soome sõdades tähtis osaline, kuna riigil ei jätkunud autosid. Seetõttu tuli looma kaitsta samaväärselt sõduritega. Hobused olid suurtükiväe teenistuses kuni möödunud sajandi 60. aastateni

Muuseumi välinäituse alal paiknevad ka hooned ajutiste näituste jaoks, suurtükiväe saal ja sõjaväe amatöörraadiojaam. Suurtäkiväe saal asub vanas 100 hobusele määratud tallis, kus on talletatud ka ajalooliselt väärtuslikumad eksemplarid, nagu sakslaste Nebelwefer 150 RKH 41 ja Tsaari-Vene 1900-1903 St-Peterburgi Putilovi tehases toodetud 76 mm 76 K/00, mida on säilinud teadaolevalt 7 eksemplari (toodeti 2300). 

Kokku on seal 90 erinevat suurtükki, nende shulgas kõik Soome poolt Talve- ja Jätkusõjas kasutatud kahurimudelid, rasked granaadiheitjad ja raketiheitjad. Muuseumis on üks parimaid Vene ja Nõukogude suurtüki kollektsioone väljaspool Venemaad.