Plaaster, mis ei anna alla!

Esmaabis on asju, mis näivad esmapilgul liiga lihtsad, et neist pikemalt rääkida. Plaaster on üks selliseid abivahendeid. Võtad pakist välja, tõmbad kaitsepaberi ära ja kleebid haavale – valmis! Ent päris nii see ei ole.

Tegelikkuses peitub just väikestes oskustes sageli suur erinevus tulemuses: kas haav püsib puhas ja kaitstud või on plaaster mõne minuti või kilomeetri pärast lahti, kortsus, märg või tasku põhjas. Mida puhtamana suudame haava hoida, seda vähem peame muretsema ja tulevikus põletikuga tegelema.

Kõigepealt tasub meelde tuletada lihtne põhimõte: plaaster ega side ei ole mõeldud mustuse peitmiseks, vaid puhta haava kaitsmiseks. Kui võimalik, tuleb haava esmalt puhta veega loputada, eemaldada nähtav mustus ja kuivatada haava ümbrus. Plaaster kleepub nahale, mitte verele, higile ega porile. Kui haav veritseb, tuleb verejooks esmalt peatada näiteks otsese survega ning alles siis mõelda katmisele.

Tavaline sirge plaaster sobib hästi väikesele kriimustusele või lõikehaavale tasasel nahapinnal. Keerulisemaks läheb asi siis, kui haav asub sõrmeotsal, sõrmenukil, varbal, kannal, küünarnukil või mõnes muus kohas, mis liigub, paindub või hõõrdub. Seal ei piisa ainult sellest, et plaaster „kuidagi peale“ saada. See tuleb paigaldada keha liikumist arvestades.

Sõrme otsa

Sõrmeotsa katmisel on üks lihtsamaid nippe lõigata plaastri kleepuvat osa nurkadest haavapadja poole selliselt, et tekib X-kuju. Nii tekivad justkui väikesed tiivad, mida saab ükshaaval sõrme tipu ümber kinnitada.

Haavapadi jääb sõrmeotsa peale, kleepuvad osad aga liiguvad ümber sõrme nagu väike müts. Nii ei teki paksu voltis plaastripalli ja sõrme ots jääb paremini kaetuks. Tähtis on mitte tõmmata plaastrit sõrme ümber liiga pingule. Pärast paigaldamist peab sõrmeotsa ümbrus olema soe, roosakas ja tundlik. Kui tekib tuimus, sinakus või ebamugav pitsitus, tuleb plaaster kohe lõdvemalt panna.

Liigese kohale

Sõrmenuki või liigese plaasterdamisel on põhimure paindumine. Kui plaaster kleepida sirgelt üle liigese, hakkab see iga liigutusega venima ja lõpuks servadest lahti tulema.

Siin aitab nn liblika- või liigeselõige: plaastri mõlemasse pikemasse äärde lõigatakse kleepuva otsa sisse kaared, nii et plaaster muutub liblikakujuliseks. See võimaldab kleepuvatel ribadel anda liigesele rohkem liikumisruumi. Teine võimalus on paigaldada plaaster peale siis, kui liiges on kergelt painutatud asendis. Siis ei jää plaaster käe esimesel liigutamisel pingesse.

Ühe suure asemel neli väikest

Kui haav asub näiteks küünarnukil, ei pea ilmtingimata otsima suurt eriplaastrit. Sama töö saab ära teha ka nelja tavalise väiksema ristkülikukujulise plaastriga. 

Kõigepealt moodustatakse kaks T-kujulist plaastrit: ühe plaastri ots kleebitakse teise plaastri keskele. Seejärel ühendatakse kaks T-kujulist lahendust omavahel nii, et tekib ristikujuline kinnitus. 

Siin tuleb jälgida üht olulist asja – keskossa peavad jääma plaastrite haavapadjad, mitte kleepuvad pinnad. Nii ei kleepu plaaster haava külge ja katab vigastuse ühtlasemalt. Ristikujuline plaaster katab suurema ala kui üksik ribaplaaster ning jaotab kinnituse eri suundadesse. See aitab plaastril paremini püsida ka liikuval kohal, säilitades samal ajal liigese liikuvuse.

Soki alla

Kannal ja varbal on peamiseks mureks vastuhõõrdumine. Jalats, sokk ja liikumine töötavad kõik selle nimel, et halvasti pandud plaaster maha rullida. 

Kanna puhul aitab suurem haavapadi või pehme kattematerjal, mille saab kinnitada rullsideme või elastse fikseerimissidemega. Kui kasutada plaastrit, tasub servad enne ümardada – teravad nurgad hakkavad sokis kergemini lahti kooruma. 

Sama tarkus kehtib ka sporditeibi ja fikseerimisteibi kohta: ümardatud nurk püsib paremini kui terav nurk.

Side plaastri asemel

Mõnikord on haav kohas, kuhu plaaster ei taha üldse sobituda. Siis ei pea plaastriga vägisi võitlema. Abiks on steriilne haavapadi ja fikseeriv side. Haavapadi pannakse haavale, side hoiab seda paigal. Sidumisel tuleb jälgida, et side kataks materjali kindlalt, kuid ei takistaks verevarustust. Hea side on nagu hea kaaslane patrullis: püsib kohal, toetab ning ei tekita üleliigset ebamugavust.

Rullsideme paigaldamisel alustatakse tavaliselt keha kaugemast osast ja liigutakse keha suunas. Oluline on ka sideme korrektne käes hoidmine. Mugavam ja kontrollitum on siduda nii, et side rullub lahti mööda naha pinda, mitte nii, et seda tuleb sõrmedega lahti tõmmata. Nii püsib side paremini pinges ja sidumine jääb ühtlasem.

Sidumise alguses tasub teha sidemelukk, mis aitab vältida sideme libisemist. Esimese ringiga kaetakse sideme algusots vaid osaliselt, umbes poole ulatuses. Seejärel murtakse sideme algusots tagasi üle esimese sidemeringi. Nüüd viiakse rullside uuesti ümber jäseme ning järgmise ringiga kaetakse tagasi murtud sidemeots. Nii jääb sideme algus kahe sidemekihi vahele lukku. Iga järgmine sidemering peaks katma eelmisest umbes kolmandiku kuni poole. Nii ei jää sidemesse tühimikke ega pakse astmeid.

Jäset sidudes tasub võimalusel jätta sõrmed või varbad nähtavale, sest nende värvus, temperatuur ja tundlikkus annavad märku, kas side on liiga tugev. Kui inimene ütleb, et side pigistab, siis ei ole see virisemine, vaid vajalik tähelepanek. Sellisel juhul tuleb sidet kontrollida ja vajadusel lõdvemaks teha.

Vähem jõudu, rohkem nutikust

Hea sidumine ei pea olema ilus nagu õpikunäidis, kuid see peab täitma eesmärki. Haav peab olema kaitstud, verejooks kontrolli all, side piisavalt kindel ja kannatanu jaoks talutav. Esmaabis ei võideta punkte ilusa lipsu eest, vaid selle eest, et inimene saab ohutumalt edasi liikuda või abi saabumiseni vastu pidada.

Plaaster on väike asi, aga õigesti kasutatuna väga praktiline tööriist. Vahel piisabki vaid ühest väikesest lõikest plaastri nurgas, et kohmakast kleepsust saaks täpselt sobiv haavakate. Nagu paljude esmaabioskuste puhul, loeb ka siin vähem jõudu ja rohkem nutikust. Harjutada tasub enne, kui sõrm juba veritseb – rahulikus olukorras õpitud liigutus tuleb hiljem palju kindlamalt välja.