Metsavendade apteek – mida annab rühmaparameedikule loodus?

Kui tänane rühmaparameedik avab oma MK-3, leiab ta sealt üldjuhul terve rea ravimeid Paracetamolum’igaalustades ja Morphinum’iga lõpetades. Legendaarsel metsavennal Ruuben Lamburil ei olnud metsas ühtegi valmisravimit, kuid tal olid kummel, teeleht, raudrohi, nõges, kuusevaik ja kogemus, et loodus võib vajadusel olla apteek.

„Alutaguse saagas“ ja oma kohtumistel rääkis Ruuben korduvalt, kuidas ta pidi metsas hakkama saama ilma arstita ning kuidas just ravimtaimed aitasid tal ja tema kaaslastel vastu pidada. Ka hilisemates intervjuudes tunnistas ta väikese muigega, et tema põhiravim on „siiamaani kummel“.

Tänasele rühmaparameedikule ei tähenda metsakeskkond seda, et peaks loobuma kõikidest tõenduspõhistest ravimitest. Küll aga tasub küsida, mis jääb järele, kui võtta ära kõik mugavused. Kui vahendid saavad otsa, varustus hävineb või oled mõneks ajaks täielikult süsteemist ära lõigatud – mida oskad siis metsast võtta sina?

Valu ja palavik – paratsetamool, ibuprofeen ja angervaks

Valu ja palaviku vastu on tavaliselt kasutuses paratsetamool ja ibuprofeen. Metsavendade maailmas täitsid nende rolli aga angervaks, pajukoor ja kummel. Angervaks sisaldab salitsülaate, millel on valu- ja põletikuvastane ning ka palavikku alandav toime. Tuntuim salitsülaat on atsetüülsalitsüülhape ehk aspiriin. Kummeli kohta on tehtud kliinilisi uuringuid, mis näitavad taime toimet nii põletiku kui valu leevendamisel.

Lahinguolukorras ei tähenda see, et saaksid põlve otsas valmistada angervaksast ibuprofeeni asendaja. Ent kui taimi tunda, siis on taimeteed üks reaalsemaid viise, kuidas pikka aega maastikul viibides ja tabletivaru kahanedes hoida võitleja töökorras venivate haiguste kiuste (näiteks nohu, kerge palavik, lihasvalu).

Oluline on meeles pidada, et salitsülaate sisaldavad taimed võivad soodustada verejooksu ja ärritada magu – seega ei sobi need kõigile ega kõikidesse olukordadesse.

Allergia ja turse – Cetirizin ja nõges

Varustusse kuuluv Cetirizin aitab putukahammustuste, õietolmu ja kergemate allergianähtude puhul. Looduses on samaks tarbeks kõige äratuntavam preparaat nõges.

Nõgeseekstrakti on uuritud seoses allergilise nohu raviga ja mõnes kliinilises uuringus on see sügeluse ja ninakaebuste vähendamisel olnud platseebost tõhusam. Välispidiselt saab nõgesest ja teelehest abi nõelamisturse leevendamisel – esmalt tuleks lehed muljuda ning seejärel kasutada kompressina.

Need ravimtaimed ei ole mõeldud anafülaksia raviks! Äge hingamist ohustav allergiline reaktsioon vajab adrenaliini, hingamisteede tagamist ja evakuatsiooni, mitte nõgeseteed. Küll aga võib just nõges aidata pikemas perspektiivis, kui antihistamiinide varu on otsa saamas ning viimaseid tablette ei taha kulutada igapäevase sügeluse vastu.

Haav, põletik ja „metsajood“

Rühmaparameedikul peab kindlasti olemas olema miski, mis aitab võimalikult vähendada haavainfektsioone. Näiteks joodisalv ja vajadusel laia toimespektriga antibiootikum nagu amoksitsilliin + klavulaanhape.

Metsavendade maailmas asendasid neid osaliseltteeleht – klassikaline „lapik leht haava peale“. Uuringud on näidanud teeleheekstrakti antimikroobset, põletikuvastast ja haava paranemist kiirendavat toimet. Ka valgete õitega raudrohi on tuntud kui sõdurite haavarohi, millel on nii mikroobe pärssiv kui ka verejooksu vähendav efekt. Metsasügavusest võime leida ka kuusevaiku – Põhjala rahvameditsiinis kasutati seda salvina haavandite ja nakatunud haavade raviks; laboriuuringud on kinnitanud vaigusalvi toimet mitmete haavainfektsiooni tekitajate vastu.

Tänases TCCC raamistikus tähendab see, et esimene ja kõige tähtsam samm on ikka mehaaniline puhastus ja korrektne sidumine. Kui steriilset lahust ja joodi enam ei ole, võivad teeleht ja kuusevaigusalv olla abiks väiksemate haavade ja villide korral, et infektsiooni pidurdada, kuni saame võitleja edasi saata kõrgemasse etappi.

Verejooks ja traneksaamhape

Acidum tranexamicum on rühmaparameediku arsenalis üks väheseid ravimeid, millel on otsene mõju ellujäämusele massiivse verejooksuga trauma korral. Sellele metsavenna meditsiinis analoogi ei ole, küll aga kasutasid metsavennad väiksemate vigastuste korral verejooksu pärssivaid taimi.

Näiteks neidsamuseid, mida eelpool nimetasime seoses infektsioonide vältimisega – teeleht, raudrohi ja neile lisaks veel nõges. Traneksaamhapet asendada ei suuda kahjuks ükski taim, neid saab kasutada ainult väiksemate haavade ning näiteks ninaverejooksude puhul – massiivne verejooks vajab endiselt žgutti, rõhksidet ja tamponeerimist.

Kõht ja seedehäired – antratsiidid ja angervaks

Stressist ja toitumisest tingitud murede korral on rühmaparameediku kotis Ca/Mg närimistabletid – leevendus kõrvetistele ja seedehäiretele.

Looduses pole veel ühegi taime küljest närimistablette avastatud, aga õnneks on avastatud väga tuntud taimi, mis samuti leevendavad seedetrakti muresid. Nii on lisaks angervaksa valuvaigistavale toimele kirjeldatud ka taime kasutust maoärrituse leevendamisel. Kummel on rahustav, põletikuvastane ja kergelt spasmolüütiline ehk leevendab kramplikke valusid kõhupiirkonnas. Teeleht sisaldab aineid, mis aitavad kaitsta ärritunud mao limaskesta.

Loomulikult on ka siin piirid – kui kahtlustad seedetraktiverejooksu, pankreatiiti või tõsisemat mürgistust, siis ei ravita seda teega, vaid kannatanu on vaja võimalikult kiiresti saata kõrgemasse etappi ravile.

Mida Ruuben meile tegelikult õpetas?

Metsavendade aeg ja tänapäeva lahingumeditsiin ei ole omavahel võrreldavad. Aga mõlemal juhul algab kõik kahest lihtsast asjast – tundmisest ja mõistmisest. Milline on minu kodumaastik – metsad, niidud, teed ja jõed –, milline on siinne loodus ja mida see suudab mulle raviks anda. Tuleb mõista, millal on tegemist lisatoega, mida pakuvad meile juba tuntud taimed, ja millal elupäästva raviga, kus meie enda ja looduse vahenditest jääb tõenäoliselt väheseks.

Kriisiolukorras on kannatanute evakuatsiooniajad pikad ja tasub mõelda, et äkki just see üks taim suudab päästa su lahingupaarilise surmast, mis saab alguse kontamineerunud haava infektsioonist.