Et külm ei võtaks: passiiv- ja aktiivsoojendusvahendid
Jaanuar kostitas meid lapsepõlve meenutavate suurte lumehangedega ja korraliku, mõnes kohas ligi 30kraadise pakasega. Meile, eestlastele on sellistes tingimustes toimetamine tuttav juba sajandeid, kuid hea on siiski üle vaadata, kuidas külm meid mõjutab ning mida saame enda ja kaasvõitleja abistamiseks ära teha.
Milliste vahenditega saame mõjutada soojakadu? Põhivahendiks on meil termotekid, mis liigituvad passiivsoojendusmeetmete alla ehk peegeldavad tagasi kannatanu enda soojust, millega kahjuks alati kaasneb ka soojakadu.
Üldjuhul on parameedikul kotis üks kahest termotekist. Tootjate järgi: Blizzardi tekk on suur kolmekihiline fooliumit meenutav korduskasutatav termotekk mõõtudega 2,3 x 2 m, mis pärast vaakumist välja võtmist võtab väga palju ruumi; Tamrexi tekk on samuti korduskasutatav nailonkangast alumiiniumkihiga termotekk mõõtudega 1,4 x 2,2 m – veidi väiksem kui Blizzardi oma, aga materjali ja mõõdu tõttu mugavam korduskasutada ja kokku pakkida.
Hapnikuga reageerivad vahendid
Aktiivsoojendusvahenditest populaarseimad on keemilise reaktsiooni abil soojust tootvad elemendid, kus kokkupuutel hapnikuga tekib eksotermiline ehk soojust vabastav reaktsioon. Kaitseliitlaste seaski on kasutusel käte ja varvaste soojendajad, mis pannakse näiteks kindasse või saapasse – üks tuntumaid kaubamärke meie piirkonnas on Thermopad.
Teoreetiliselt saab neid väiksemaid elemente samuti kasutada vigastatu soojendamiseks. Aga tootevalikus on ka suuremaid, mida saab paigutada rindkerele, et soojendada kehatüve. Siiski tuleb nende kasutamisel olla ettevaatlik. Vaja võib olla vahekihti, et hoiduda nahka kõrvetamast, sest vastupidiselt meditsiiniliseks kasutamiseks mõeldud soojenditele võivad need kuumeneda üle 65 °C ja tekitada põletuse. Samal põhjusel ei soovita tootjad kasutada neid magamise ajal. Pärast aktiveerumist annab element sooja keskmiselt 8–12 tundi, eri tootjate soojenditel on erineva pikkusega soojatootmisperioodid.
Spetsiaalselt meditsiiniliseks kasutamiseks mõeldud soojendid on palju turvalisemad – nende maksimumtemperatuur jääb üldjuhul 40 °C kanti, kuumaelemente ümbritsevad materjalid on paksemad ning ühtlustavad paremini kuuma jagunemist. Selles kategoorias võib tuntuimaks pidada brändi Ready Heat. Tootevalik on väga suur – alates üksikutest elementidest 41 x 46 cm kuni suuremate tekkideni 86 x 122 cm. Üldjuhul saavutavad need oma soojuse 10–15 minutiga ning kestavad ligi 8 tundi. Suuremate elementidega saab katta kogu kehatüve, et vältida alajahtumist ja šokki langemist.
Veega reageerivad vahendid
Osa soojenduselemente ei aktiveeru mitte kokkupuutel õhuga, vaid pärast seda, kui paki sees on purustatud vett hoidev kapsel, mis muu kotisisuga segunedes tekitab eksotermilise reaktsiooni. Oleme harjunud nägema sama põhimõttega ühekordseid külmakotte, kuid tegelikult on olemas ka soojakotid – näiteks kaubamärgi all Dispotech. Nende puhul on kaks suurimat muret, et külma käes veekapsel jäätub ja seda ei saa enam kasutada või siis puruneb kapsel maastikul liikudes juba kotis. Ning isegi kui õnnestub neid kasutada, kestab nende soojust vabastav reaktsioon mitu korda lühemat aega kui hapnikuga reageerivatel elementidel. Üldjuhul saavutavad sellised ühekordsed kuumakotid temperatuuri ligi 50 °C ning heal juhul kestavad kuni 30 minutit.
Lisaks tasub mainida, et keha soojendamise eesmärgil ei tasu kasutada sportlastele tuttavaid kuumakreeme ja -geele – nende mõte on lihaste soojendamine lokaalselt, mitte kogu kehatüve soojas hoidmine.
Alternatiivsed vahendid
Kui oleme vigastatuga veidi turvalisemasse kohta jõudnud ning ühtegi aktiivsoojendusvahendit enam ei ole, mida siis teha?
Üks kiiremaid ja lihtsamaid variante on kasutada inimkeha soojust ja hakata kaisukaruks, aga see võtab meilt jälle vähemaks inimeste arvu, kes saaksid täita muid ülesandeid.
Teine samuti lihtne võimalus on soojendada vett. Vesi peaks jääma maksimaalselt 40 °C juurde. Tõsi, tavaliselt puudub meil vahend veetemperatuuri mõõtmiseks, ent siin saab kasutada oma kätt – kui suudad hoida sooja veega täidetud pudelit umbes 15 sekundit käes, ilma et see tekitaks kuumatunnet, on pudel parajalt soe soojendamise eesmärgil kasutamiseks. Täida esialgu kolm pudelit sooja veega, võimalusel mässi nende ümber ühekordne riidekiht ning aseta pudel kannatanu kaenlaalustesse (2 tk) ja kubemepiirkonda (1 tk) – sealt korjab keha suuremate veenide ja arterite kaudu kuumuse maksimaalselt endasse ning piltlikult öeldes kannab seda vereringe abil kehasse laiali. Mõistlik oleks neid piirkondi kontrollida iga 20–30 minuti tagant, et hinnata põletuse riski ning vajadusel uus soe vesi pudelitesse valada.
Lisaks veele saame kasutada ka tahkeid asju, näiteks erinevate viljasaaduste teri, liiva, kive, soola, saepuru jne. Emad on kindlasti kursis tatrapatjadega, mida soojendatakse mikrolaineahjus ning asetatakse beebile kõhu peale, et aidata kaasa gaaside liikumisele.
Soojendada saab neid tahked vahendeid mitut moodi. Näiteks kive saame soojendada otse sütel või leegis, terakesi saab soojaks ajada mingil plaadil, pannil või katelokis. Tähtis on, et kõik need vahendid saaksid samuti riide sisse mässitud. Hea nipp on kasutada villaseid sokke, kuhu saab valada soojendatud tahkeid asju. Sokid on võimalik täita ka külmalt ning kateloki peal pidevalt keerates soojendada – tuleb lihtsalt jälgida, et midagi ei süttiks. Sellisel viisil saame toota suuremas koguses soojendavaid elemente, mida vigastatu magamiskoti sisse panna ja tekitada veel rohkem sooja.
Meditsiin on lahinguväljal improviseeritav täppisteadus, sest me teame küll, mida on inimese elu päästmiseks vaja teha, kuid meie vahendid ja võimalused on piiratud ja keskkond tihtipeale ohtlik. Saame välja mõelda palju lahendusi, kuidas vahendite puudumisel inimest soojendada, aga alati peame meeles hoidma kaasnevaid riske ning jälgima, et see ei tekitaks hoopis lisakahju.
Mõtle korraks oma praegusele varustusele, ilmale ja oma kaasvõitlejatele – kuidas saad sina enda ja kaasvõitleja soojuskadu minimeerida, kui see vajadus tekib just nüüd, kohe ja praegu?