BloodTrain: kolm päeva verevalamist

Balti regioonis puudus struktureeritud, sertifitseeritud väljaõpe värske täisvere kasutamiseks kriitilistes olukordades, eriti militaartaustaga meditsiinipersonalile. Seda hetkeni, mil käivitus koolitusprojekt BloodTrain.

Lünga täitmiseks otsustati koos partneriga väikeses militaarmeditsiinilisele väljaõppele keskenduvas ettevõttes Frontline Medical Solutions taotleda rahastust Baltic American Freedom Foundationilt (BAFF), kes samuti probleemi mõistis ja algatust toetas. 

Alustati koostööd Ragged Edge Solutionsiga – kogenud endiste USA sõjaväemeedikute ja arstidega, kes panustavad NATO lahingukannatanute käsitlusse ning pikendatud välitingimustes osutatava ravijuhendi loomisesse. Nii käivitus BloodTraini projekt.

Nelja kuu ja viie koolitusvooru jooksul koolitasime välja 105 sõjaväemeedikut Leedust, Lätist ja Eestist. Pilootkursused kestsid kolm päeva ja olid tugevalt praktilise suunitlusega, hõlmates teooriat, logistikat, riske ning praktilisi oskusi, nagu erinevate kanüülide paigaldamine ja autotransfusiooni protseduurid.

Oluline tulemus oli Balti regiooni jaoks kohandatud akrediteeritud koolitusprogrammi loomine. See töötati välja koos USA partneritega ning vastab nii sõjalistele vajadustele kui ka tervishoiustandarditele. 

Seadusruum jääb sõjale jalgu

Üksikuid vereülekandega seotud elemente on Eestis väljaõppes varemgi siin-seal käsitletud, ent mitte kunagi nii laiapindselt kui erakorralise verekogumise ja vereülekande koolitusel BloodTrain, mis tõi ühise laua taha meedikuid meie Kaitseväest, Kaitseliidust ja tsiviilstruktuuridest ning ka Balti naabrite seast.

Kolmepäevase kursuse eesmärk oli anda osalejatele esmane arusaam ja praktilised oskused sellest, kuidas lahinguväljal verd koguda ning kannatanule üle kanda. Teema tähtsus on Ukrainas väga selgelt näha. Paraku loodi Ukrainas meedikutele selleks vajalik juriidiline raamistik alles siis, kui sõda oli kestnud juba aastaid.

Eesti olukord on täna paljuski samasugune: vereülekandega seotud seadusruum tugineb eelkõige rahuaja tingimustes ja tsiviilmeditsiinis aset leidvale verekogumisele ning vereülekandele.

Kõndivad verepangad

BloodTrain ei õpetanud ainult seda, kuidas verd võtta ja üle kanda. Kursus ehitas üles tervikliku arusaama sellest, millal, miks ja kuidas seda lahingumeditsiinis tuleb teha. 

Alustati vundamendist: täisvere ajalooline roll, hemorraagilise šoki füsioloogia, šokiindeks ning põhjused, miks varajane veri võib kriitilises olukorras olla tõhusam kui hilinenud ja lahjendav kristalloidravi. Samuti käsitleti, milliste patsientide puhul on täisvere kasutamine põhjendatud ning kuidas haakub see letaalse teemandi kontseptsiooniga.

Seejärel mindi kiiresti detailidesse. Õpiti AB0- ja RhD-süsteemi aluseid, vere kokkusobivust ja kokkusobimatust, madala tiitriga 0-grupi vere tähendust ning Eldoni kaardi kasutamist, mille abil saab määrata AB0 veregrupi ja RhD-kuuluvuse.

Eraldi moodul keskendus USA-st tuntud walking blood bank’i ehk liikuva verepanga ülesehitamisele: doonorite eelsõelumine, terviseankeet, riskihindamine, dokumenteerimine, sobiva doonori valik ning ka need kompromissid ja ohud, millega tuleb arvestada siis, kui tegutsetakse piiratud ressurssidega taktikalises keskkonnas.

Lihtsustatult öeldes on eelisjärjekorras doonorid, kellel on 0 RhD-positiivne veregrupp ja madal loomulike antikehade ehk anti-A ja anti-B tiiter ning kes võivad loovutada täisverd praktiliselt mistahes veregrupiga retsipiendile. Sealt edasi muutub kogu veregruppidega seotud logistika juba märksa keerulisemaks.

Õigel hetkel õigesse veeni

Tähtis on ka transfusiooni ohutus. Harjutati eluliste näitajate jälgimist vereülekande ajal, transfusioonireaktsioonide äratundmist ning esmaseid ravivõtteid. Sama põhjalikult käidi läbi tehniline pool: varustuse kasutamine, veenipunktsiooni kohavalik, kogumiskoti märgistamine, kogutud mahu hindamine ning sagedasemad vead koos nende ennetamisega. Lisaks räägiti vere soojendamisest, säilitamisest, transpordist ja kogu logistilisest ahelast.

Kursuse tegelik raskuskese oli siiski praktilistel stsenaariumitel. TCCC raamistikule üles ehitatud harjutustes tuli hemorraagilises šokis kannatanule leida sobiv doonor, määrata veregrupp, koguda veri, rajada veenitee ja viia transfusioon läbi ajasurve all. 

Lühidalt kokku võttes ei õpetatud ainult protseduuri, vaid kogu võimet – otsusest ja riskihindamisest kuni selleni, et veri jõuaks õigel hetkel õigesse veeni. Harjutamise turvalisuse tagamiseks koguti veri kannatanult endalt ning sama verega teostati ka ülekanne kannatanule endale.

Tsiviilalgatuse triumf 

Lõpetajad saavad riiklikult tunnustatud tunnistuse, mis annab meditsiinispetsialistidele täiendkoolituse tunde (CPD) ja kinnitab nende seaduslikku õigust rakendada neid oskusi sõjatingimustes; tunnistused kehtivad kõigis Balti riikides.

Projekt tõi esile ka laiema tõsiasja: kuigi riigisüsteemid on sageli ülekoormatud ja peavad toimima bürokraatlike protseduuride raamides, saavad tsiviilalgatused tegutseda kiiremini ning aidata täita kriitilisi lünki.

Kui iga tsiviilisik pühendaks kas või kümnendiku oma ajast meie riigi tugevdamisele, võiksime vastupanuvõimet märkimisväärselt parandada.