Mali: ei võit ega kaotus, aga mõned õpikogemused siiski
Ilmus ajakirjas Sõdur nr 4/2025
10. juunil 2021. aastal teatas Prantsusmaa president Emmanuel Macron paljudele ootamatult, et prantslaste sõjaline operatsioon Barkhane vahetab tegutsemismudelit. Mali poliitiline juhtkond luges sealt välja teate, et prantslaste sõjaline tegevus lõpeb sootuks, kuna mitu Prantsuse sõjaväebaasi kavatseti maha jätta.
Mali peaminister Choguel Maiga nimetas seda käiku ÜRO peaassambleel Mali „hülgamiseks“ ja õigupoolest reetmiseks. Prantsusmaa poolt Mali „maha jätmine“ viis Mali järjest suurema kaitsekoostööni Venemaaga, mis kulmineerus detsembris 2021 Malisse tulnud Wagneri üksusega, kes alustas Malis oma operatsioone ja üksustega laienemist.
Kõik see käivitas sündmuste ahela, mille tulemusel 17. veebruaril 2022 jõudis Prantsusmaa koos oma liitlastega otsuseni, et sõjaline koostöö Maliga tõepoolest lõpeb. Eestlastele oli tähtis just viimane otsus, kuna see tähistas lõppu nii Barkhane’ile kui ka Euroopa erivägede ühendoperatsioonile Takuba.
Ehkki Prantsusmaa on korduvalt kinnitanud, et Saheli piirkonda tervikuna ei hüljata ja terrorismivastane võitlus jääb endiselt päevakorda, on praegune vahepaus kindlasti sobiv, et hinnata Prantsusmaa ja tema liitlaste tegevust Malis aastatel 2013–2022. Kas see oli võit või kaotus? Mida sellest õppida edaspidiseks?
Julgeolekuteooria mõistes viisid prantslased operatsiooniga Barkhane ellu stabiliseerimisoperatsiooni, mille alaliigiks on ka terrorismivastased operatsioonid. Taoliste operatsioonide raskuskese on elanikkonna valmisolek aktsepteerida kriisi järel tekkinud sotsiaalpoliitilist olukorda. Sama eesmärgi loogiline areng on valitsuste valmidus minna edasi saavutatud poliitiliste tulemustega.
Mali puhul näeme paraku lääne ekspeditsioonisõdadele üsnagi tavaliseks saanud arengut, kus sõjavägi võitis kineetilises mõttes kõik lahingud, ent väga suur osa kohalikust elanikkonnast ei olnud Prantsuse koalitsiooni tegevusega sugugi rahul. Ka Mali valitsuse väga selge Prantsuse-vastane hoiak ja tahe vabaneda prantslastest koos liitlastega osutab sellele, et me ei saa üheselt rääkida lääneriikide edust Malis. Elanikkonnakesksest perspektiivist vaadatuna operatsioonid Barkhane ja Takuba selle osana kukkusid läbi.
Järgnevalt vaatame, millised tegurid mõjutasid taolist ebaõnnestumist. Alustame ajaloost, kust on alguse saanud mitmed praegused konfliktid Malis ja uurime lähemalt keskkonda, mis mõjutab inimesi ja nende toimimist Malis ning lõpuks ka neid sõjalisi aspekte, mida prantslased koos oma liitlastega suutsid mõjutada.
I osa. AJALUGU
Mali ajaloo peamine eripära seisneb riigi etnilises kirevuses, mis otseselt tingib ka sealsete konfliktide rohkuse ja mitmekesisuse.
Üks esmaseid tõdemusi Aafrika ajaloost ütleb, et seal ei ole rahvusriike, nii nagu meie neid Euroopas mõistame. Mali on siinkohal üks selge näide. Tänapäeva Mali territooriumil järgnesid üksteisele keskajal iidne Mali impeerium, hiljem Songhai impeerium ja seejärel Macina impeerium. Neid kõiki juhtisid eri hõimud, millel olid ajaloos paremad ja siis jälle halvemad ajad.
Igal juhul ei tohi seda pärandit alahinnata. Näiteks Timbuktu linn oli keskajal üks kogu Aafrika islamikultuuri keskustest. Kuulus on ka lugu keiser Mansa Moussa palverännakust 1324. aastal Mekasse, mille jooksul ta liikus läbi Egiptuse ligi 10 000 orjaga ja kinkis kohalikele ülikutele nii palju kulda, et Kairo kullaturg kukkus kokku. Ühesõnaga, Mali tähendus keskajal ületas kaugelt selle riigi piire ja on ajaloolasi, kes peavad Mansa Moussat ajaloo kõige rikkamaks meheks.
Meile on aga olulisem fakt, et imperaatori tiitel Mansa tähendas „kuningate kuningat“, kelle alluvuses oli kümme kuningat, kes omakorda valitsesid erisuguste hõimude üle. Samas ei olnud sellel enam mingit tähendust, kui Prantsuse kolonisaatorid 19. sajandi lõpus tõmbasid joonlauaga Sahara kaardile piire.
Tekkinud haldusüksused liitsid nii juhuse tahtel kokku hõimusid, kes olid ajalooliselt üksteisega vaenujalal või siis poolitasid vanu hõimualasid kaheks. Prantslasi loomulikult ei huvitanud, et nende alluvuses räägiti tegelikult vähemalt kümmekonda eri keelt. Kõik see kokku lõi eelduse pidevateks kodusõdadeks, mille juhtiv konflikt vastandas Põhja-Malis elavaid rändrahvaid tuareege Lõuna-Malis elavatele maaharijatele bambaratele.
Sellisel viisil ei ole Mali mingi erand Aafrikas, sest nagu tihti on märgitud, on kõik Aafrika sõjad mingil moel hõimusõjad. Seda isegi siis, kui eemalt vaadates tundub, et võideldakse kas religiooni, demokraatia või millegi muu nimel.
Mängu tuli salafistlik islam
Praegune Mali konflikt algas tuareegide ülestõusust jaanuaris 2012. Ajalooliselt oli see juba nende kolmas katse eralduda Mali riigist. Õnnetuseks olid mõned tuareegide klannid loonud ajutise liidu ka mitmesuguste religioossete rühmitustega, nagu Ansar Dine, MUJAO ja Magribi Al-Qaida. Juhtus aga nii, et pärast esialgset tuareegide edu Põhja-Malis, kus Mali armee peaaegu purustati, teatasid islamistid, et neid ei huvita sugugi tuareegide iseseisvus, vaid palju suurem Lääne- ja Põhja-Aafrika islamistlik riik.
Kasutades ära olukorda, kus Mali armee oli juba puruks löödud, liikusid islamistid kiiresti pealinna Bamako peale. Mali president palus abi Aafrika Liidult, aga sealt tuli vastus, et vajaliku kiiruse ehk mõne päevaga ei suuda keegi neist reageerida. Mali oli jäetud üksinda.
Prantsusmaa oli neid sündmusi jälginud juba pikemalt väga tähelepanelikult, sest kõikidel seesugustel kriisidel on kombeks üle piiri valguda. Malis ei ole Prantsusmaal suuri majandushuve, kuid vahetult teisel pool piiri Nigeris asuvad seevastu uraanikaevandused, kust tuleb lõviosa Prantsuse tuumajaamade kütusest. Seega Prantsusmaa energiapoliitika oli väga otseses sõltuvuses stabiilsusest Nigeris.
Seejärel tuli mängu veel üks aspekt. Kuna islamistid olid juba teavitanud, et muu hulgas on nende vastaseks ka lääs, siis seisis prantslastel silme ees võimalus, et Bamakosse jõudes võtavad islamistid pantvangiks kõik kättesaadavad prantslased. Neid elas ja töötas Bamakos paar tuhat. See oli doominokivi, mis pani kogu protsessi käima.
Prantsuse eriväed reageerisid 11. jaanuaril 2013 Mali presidendi palvele ja juba kuu aega hiljem olid Põhja-Mali džihadistid linnadest välja surutud. Sellega oleks võinud kõik ka lõppeda, kui Prantsusmaa ei oleks üsnagi põhjendatult arvanud, et täielikus kriisis piirkonda tuleb pikemat aega stabiliseerida, et sinna ei tekiks järjekordset džihadistide turvaala.
Üldisem plaan nägi ette tegutsemist kahel liinil. Kõigepealt organiseeriti saavutatu hoidmiseks ÜRO rahuvalvajad, kes käivitasid operatsiooni MINUSMA 25. aprillil 2013. Teine tegevusliin oli aga otseselt terrorismivastane operatsioon, mis tähendas aktiivset tegevust džihadistide hävitamiseks. Selleks loodi Barkhane 2014. aastal. Peale selle asutati viie Saheli riigiga nn G5 koalitsioon džihadismivastaseks võitluseks kogu Lõuna-Sahara alal.
Rahvusvahelise kogukonna jaoks tegi kõik keerukamaks asjaolu, et kohe algul käis Malis vähemalt kolm kodusõda. Esiteks, tuareegide separatism ja sõda Mali keskvõimu ehk bambarate vastu, mis vormiliselt lõppes Alžiiri rahuleppega 2015. aastal, aga mida reaalselt ei ole ellu viidud. Teiseks, tuareegide eri klannide omavaheline võimuvõitlus, kus ühed olid nõus autonoomiaga Mali koosseisus ja teised soovisid täielikku iseseisvust. Kõige selle taga nägid mitmed analüütikud ka soovi kontrollida Mali kaudu kulgevaid narko- ja muid salakaubateid. Kolmandaks, džihadistide võitlus islamiriigi eest kogu Mali territooriumil.
2019. aastaks oli selgeks saanud, et MINUSMA ja Barkhane ei ole tegelikult edu saavutanud. Selle asemel laienes konflikt veelgi. Juurde tulid neljandana Kesk-Malis sealsete rändrahvastest fulanide (peulh) hõimusõda bambarate vastu, mis tegelikult tähendas partisanisõda Mali keskvalitsuse vastu. Väga tüüpiliselt kasutasid Al-Qaidaga liitunud kohalikud islamistid ära fulanide protesti ja võtsid endale nende etnilise kaitsja rolli. Seega on see konflikt ühtaegu nii islamistide võitlus Mali keskvalitsuse vastu kui ka fulanide võitlus bambarate poolse diskrimineerimise vastu. Viiendaks võitlesid islamistid samal ajal ka omavahel. Al-Qaida filiaal (JNIM) võitles ISIS-e kohaliku filiaaliga territooriumi jagamise pärast.
Lääne ja Mali valitsuste edu puudumine mõjus ühtemoodi halvasti nii Pariisis kui Bamakos. President Macron ei olnud üldse õnnelik oma eelkäijalt Francois Hollande’ilt saadud sõja üle, mis neelas väga suurel hulgal raha, ilma et edukas lõpptulemus oleks kuidagigi käeulatuses paistnud.
Seetõttu tulid prantslased välja plaaniga tõmmata kokku suurem osa Barkhane’i operatsioonist ja asendada see erivägede operatsiooniga Takuba, mida finantseeriksid Euroopa riigid kahasse. Sõjaline loogika seisnes taotluses hoida teatud status quo’d. Džihadistidele ei anta võimalust luua endale selgeid turvaalasid, aga samas ei taotleta ka kogu Mali territooriumi kontrollimist.
Põhimõtteliselt sarnanes see kontseptsiooniga, mida lääneriigid olid rakendanud võitluses ISIS-ega Põhja-Iraagis ja Süürias. Sõdurite jalajälg on väike, kogu töö tehakse ära õhuvahenditega (lennukid, kopterid, droonid), mida maa pealt sihitavad eriväed. Kõige olulisemad olid ikkagi mingid kohalikud julgeolekujõud, mis suudaksid võtta enda peale kontrolli pärast seda, kui lääne koalitsioon on kineetilise „töö“ ära teinud.
Bamako poolt vaadatuna oli see kõik ebapiisav. Kõigepealt langes pealinna meelepaha ohvriks president Ibrahim Boubacar Keita, kelle vastu pandi toime riigipööre 19. augustil 2020. Võimule tuli kolonel Assimi Goita, kes toetus opositsioonilistele parteidele ja riigipööret korraldanud ohvitseridele. Esialgu mängiti üleminekuvalitsuse mängu, mille kohaselt pidi korraldama õige pea demokraatlikud valimised, mis oleks võimu andnud tagasi tsiviilvõimudele.
Kummatigi toimus juba järgmisel aastal, 24. mail 2021, uus riigipööre, mille tulemusena Assimi Goita loobus demokraatiamängudest. Valimised lükati ebamäärasesse tulevikku, sest hunta sõnul ei ole võimalik korraldada üldisi ja ühetaolisi valimisi olukorras, kus Mali valitsus tegelikult ei kontrolli 80% oma territooriumist. Tunnistagem, et selles on oma loogika.
Edasine on juba kiire lõppmäng. Euroopa ja eelkõige Prantsusmaa ei saa teha sõjalist koostööd ebaseadusliku riigipeaga. Õigupoolest on Assimi Goita leebe diktaator. Peale selle otsustas Mali valitsus alustada koostööd Kremlile lähedal seisva paramilitaarse grupiga Wagner 2021. aasta sügisel. Loo lõppakordina teatas Prantsusmaa 17. veebruaril 2022 sõjalise koostöö lõpetamisest Maliga ja ka Takuba väljatõmbamisest.
II osa. KESKKONNA MÕJUD
Põhja-Mali elanikkonna tegevusalad on üsna sõltuvad geograafiast. Ajalooliselt on välja kujunenud, et tuareegid, araablased ja fulanid (peulid) tegelevad karjakasvatusega ja esindavad veel tänapäevalgi põhimõtteliselt nomaadlikku kultuuri. Sinna juurde tuleb veel transiitkaubandus, mida eelkõige kontrollivad araablased. Nigeri jõe kallastel elavad shonghaid, kes esindavad traditsiooniliselt paikset eluviisi, mis tähendab maaharimist, kaubandust ja kalandust. Lõuna- ja Kesk-Mali poole minnes väheneb järk-järgult karjakasvatus ja selle asemel näeme seal põlluharijate hõimusid (dogonid, bambarad jne)
Rahvastiku tihedus on jaotunud väga ebaühtlaselt. Põhja-Malis elab vaid veidi üle 10% elanikkonnast, samal ajal kui 90% inimestest elab lõuna pool. Vastavalt on ka nomaadist karjakasvatajaid koguelanikkonnast vaid napp vähemus võrreldes lõuna pool elavate põlluharijatega.
Mali elanikkond on kasvanud viimase 70 aastaga neli korda, ulatudes tänapäeval 20 miljoni inimeseni. Ühe naise kohta tuleb 5,54 last. Pannes selle Eesti konteksti, oleks Eesti elanikkond praegusel ajal ligi viis miljonit inimest, mis tähendaks, et ka Eesti põllud peaksid ära toitma selle hulga inimesi. Tõenäoliselt tähendaks see põllumaade juurdevõtmist metsade arvelt. Mali puhul tekitab samuti pingeid vajadus toita samade põldude arvu juures neli korda rohkem inimesi. Karjakasvatuse aladel räägitakse praegu ekspansioonist, kus karja on aina rohkem, mistõttu on kasvanud ka vajadus uute karjamaade järele.
Mali ei ole Aafrikas mingi erand. ÜRO hinnangute kohaselt tuleb järgmise kolmekümne aasta jooksul pool maad elanikkonna juurdekasvust Aafrikas. Aastatel 2010–2015 oli Aafrika juurdekasvu määr 2,5% aastas. Kaugemas perspektiivis on võimalik kaks arengut. Esiteks ei suuda maa toota piisavalt ressursse, et seda inimhulka ära toita ja seepärast toimub nälja ja muude hädade tõttu inimeste arvu iseeneslik piiramine. Teiseks on mitmed varasemad ühiskonnad näidanud, et koos keskklassi arenguga muutuvad ka ühiskonna sündimuse näitajad. Nii usuvad ÜRO demograafid, et ka Aafrikas aeglustub sündimus selle sajandi lõpuks. Seni tuleb aga Aafrika riikidel paratamatult rinda pista pidevalt kasvava ressursivajadusega.
SAHARA TUNGIB PEALE
Sahara kõrbe pealetung on olnud pikaajaline protsess. Alates 1900. aastast on kõrb liikunud umbes 250 km lõuna poole. Selle protsessi põhjused on erinevad. Kui ühelt poolt võime rääkida kliima soojenemisest, siis teisalt avaldab mõju ka rahvastiku juurdekasv, mis on kaasa toonud suurema metsade raiumise, et rajada rohkem põldusid. See aga soodustab koos loomakasvatuse laienemisega tegelikult maa kurnamist.
Piltlikult öeldes võib näha, kuidas üha suuremad karjad on sunnitud liikuma aina enam lõuna poole, sest põhjas on karjamaad ära kuivanud. Lõuna pool aga satuvad karjad maaharijate põldudele, mis tekitab tihti konflikte maaharijate ja karjakasvatajate vahel. Kõige ehedamalt on seda näha Mopti ja Segou aladel, kus fulanidest karjakasvatajad on tülis dogonitest ja bambaratest maaharijatega.
Hõimudevahelised konfliktid Malis on sageli sajanditevanuste traditsioonidega. Tänapäeva konfliktide valguses on üks kõige olulisimaid nende seas tegelikult rassistlik vaen põhjapoolsete kõrberahvaste ja lõunapoolsete „džunglirahvaste“ vahel. Bambarad kui Mali suurim etniline grupp kuulub viimaste hulka ja see kutsub kõnekeeles tuareege ja araablasi ka „valgeteks“.
Ajalooliselt on sellele vaenule andnud hoogu kõrberahvaste sõjakäigud lõuna poole, kus „mustad“ võeti orjadeks. 1591. aastal näiteks purustas Maroko kuningas Ahmed IV al-Mansur Songhai väed ja vallutas Gao. See sündmus märgib ühtlasi kogu Songhai impeeriumi lõppu. Oluline on märkida, et veel nüüdki mäletavad Songhai ülikud neile osaks saanud rahvuslikku alandust.
Tuareegide ühiskonnas kujunes vangivõetud „mustadest“ omaette kast – bella. Need olid mustanahalised orjad, kes aja jooksul võtsid üle tuareegide keele ja kultuuri, kuid kes jäid sotsiaalses hierarhias siiski kõige madalamale astmele. Kõige tüüpilisemalt võisid nad olla karjused kõrbes, samal ajal kui karja peremehed elasid eraldi asundustes.
Niisamuti on konkurents samade karjamaade pärast fulanide ja tuareegide vahel üle kandunud ka vastastikusesse etnilisse vaenu, nii et konflikti eskalatsioonis on isegi raske eristada kokkupõrgete tegelikku põhjust. See võib olla pealispinnal tüli karja pärast, ent samal ajal tuuakse mängu ka etniliste eelarvamuste argumendid.
Kõige olulisem on näha lähitulevikus tõenäoliselt veelgi süvenevat võitlust ressursside pärast. See võtab erinevaid vorme ja sellega kaasnevad erinevad nähtused, nagu tööpuudus, emigratsioon jne. Ühe lahendusena on nähtud sündimuse kontrolli, ent samas on see kontseptsioon esialgu veel selgelt vastuolus kohaliku kultuuriga, kus suurt laste arvu nähakse positiivse väärtusena. Niisamuti on piiratud ka naiste juurdepääs rasestumisvastastele vahenditele. Praegu usutakse, et 50–75% naistest lihtsalt ei saa neid kasutada.
Piiratud lahendusena tuleb käsitleda ka mitmesuguseid „kõrbestumist“ piiravaid tegevusi, mille hulka kuulub näiteks metsade taas istutamine või muud maaparandustööd, et vähendada ekstensiivse inimtegevuse mõju. See on ÜRO tasandil teadvustatud üks tegevussuundasid – tegevuskava kõrbestumise vastu (Action Against Desertification, AAD). Seni on selle tegevuse mõju jäänud piiratuks võrreldes probleemide suurusega.
Etnilise vaenu maandamiseks oleks ilmselt abi ka reaalsetest haldusreformidest, kus kohalikel omavalitsustel oleks reaalselt rohkem autonoomiat. Praeguses olukorras on üheks vaenu allikaks olukord, kus Põhja-Mali omavalitsustes esindavad mitmeid riigi funktsioone lõunast saadetud bambarad, kes aga erinevatel põhjustel ei suuda täita kõiki kohalike elanikkonna ootusi. Omal viisil käsitleb just seda lahendust Alžiiri 2015. a rahulepe, kuid selle ellu rakendamine ei edene sugugi hästi.
Kõik need aspektid on Prantsusmaa otsese kontrolli alt väljas, ent mõjutavad väga suurel määral praeguste kriiside arengut. Ei ole ilmselt saladus, et oma mastaapsuselt jätab probleemide ulatus lahendamatuse tunde. See tähendab, et strateegiate valikul on esikohal tegevuskäik, kus valitakse teadlikult vaid piiratud mõjuga tegevusi ehk „võideldakse sellega, millega saab võidelda.“
Seejuures tuleb eristada ka erisuguste ülesannetega rahvusvahelisi organisatsioone. Kuna ÜRO vaatenurk on laiem, siis vähemalt teoorias tegeletakse arenguabi ja humanitaarabiga kogu mõeldava spektri ulatuses. Barkhane’i CIMIC-u projektid on osalt dubleerinud ÜRO tehtavat, osalt täiendanud neid.
III osa. SÕJALISED ASPEKTID
Sõjaliste operatsioonide vaatenurgast toimusid lääne relvajõudude jaoks Malis stabiliseerimis- ja terrorismivastased operatsioonid. Tegemist on sõja faasiga, kus intensiivset lahingutegevust enam ei toimu ja sõjaliselt tugevam pool üritab jõustada oma poliitilisi eesmärke.
Sel puhul eristatakse akadeemilises kirjanduses elanikkonnakeskset lähenemist vs. vastasekesksele lähenemisele. Kui esimesel juhul on absoluutne prioriteet kohaliku elanikkonna kaitsmisel ja nende poolehoiu võitmisel, siis teisel juhul on vaade piiratum ja tegeletakse peamiselt konkreetse relvastatud vastutegevuse neutraliseerimisega. Taoline strateegiate vastandamine on muidugi mingil määral kunstlik, sest ka terrorismivastases võitluses on vähemalt teoorias suundasid, mis osutavad, et tegeleda tuleb ka laiema sotsiaalse keskkonnaga, mis soodustab terroristide värbamist ja toetamist.
Sõjaliste stabiliseerimisoperatsioonide eesmärk on jõuda olukorrani, kus lakkavad relvastatud katsed muuta tekkinud poliitilist režiimi. Ideaalis tähendab see, et enamik elanikkonnast aktsepteerib tekkinud võimu.
Kummatigi on viimase 50–60 aasta lääne kogemus näidanud, et stabiliseerimisoperatsioonide edu ei ole lihtsalt saavutatav. Iraagi ja Afganistani kogemus osutab aga kõige otsesemalt sellele, et ka suurte vahendite kasutamisega ei pruugi lääneriigid soovitud lõpptulemust saavutada. Kõige paremini iseloomustab lääneriikide stabiliseerimisoperatsioonide kogemust paradoks, mille kohaselt võid võita kõik lahingud ja ikkagi kaotada sõja.
Seetõttu vaatleme paari aspekti, millel oli tähtis mõju ka Malis.
Kui USA-s oli Obama administratsiooni ajal vastu võetud põhimõtteline otsus Afganistanist välja tulla, pidi analüütikute kogukond vastama küsimusele, miks senine mässutõrje (counter-insurgency) lõpuni ei toiminud. Tõsi, oli analüütikuid, kes väitsid, et kuna al-Qaida ei suutnud rohkem mastaapseid terrorirünnakuid läänes korraldada, siis põhimõtteliselt olid Afganistani ja Iraagi kampaaniad edukad. Valdavalt aga tajusid lääne ühiskonnad nende kampaaniate lõppemist kaotusena, mis langetas omamoodi hinnangu ka 2006. aastal USA armees doktriinina väljaantud mässutõrje õpikule (The U.S. Army / Marine Corps Counterinsurgency Field Manual). Midagi oli selle strateegiaga mäda.
David Kilcullen, kes osales nii Iraagi kui ka Afganistani kampaanias nõunikuna ja oli osaline esialgse mässutõrje doktriini väljatöötamisel, tuli 2013. a välja „võistleva kontrolli teooriaga“ (Kilcullen, David (2013). Out of the Mountains – The Coming Age of the Urban Guerilla).
Jäädes elanikkonnakeskse strateegia juurde, osutab Kilcullen, et elanikkond ei pruugi eelistada jõudu, mis pakub parimat tulevikku, vaid jõudu, mis pakub stabiilseimat olevikku koos ettenähtava režiimiga. Teiste sõnadega, kui lääs ehitab teid ja koole, kuid läheb iga päeva lõpuks kuhugi eemale baasi, siis on ta kontrolli pakkumisel nõrgem jõust, mis ei ehita koole, aga on kogu aeg kohal ja võimeline mõjutama kohalikku elanikkonda.
Näiteks kujutame ette Mali küla Liptako alal (Indelimane või Tin Hamma). Mali armee (FAMA) sattus sinna viimase kahe-kolme aasta jooksul peamiselt Barkhane’i või Takuba saatel. Veidi tihedamalt, vähemalt kord kuus, sõitis sealt läbi mingi Euroopa üksus valgete sõduritega. Taoline jõu või kohaloleku demonstreerimine (show of force või show of presence) oli aga äärmiselt ebapiisav kohalikule elanikkonnale, kes teadis, et külas on džihadistidega koostööd tegevad inimesed ja niipea, kui „valged“ ära läksid, tulid „valgetega“ juttu puhunud inimeste juurde vastaspoole võitlejad.
Seetõttu jõuti 2021. aastal sinnamaale, et küla elanikud vältisid parema meelega „valgetega“ rääkimist, sest neid võidi selle eest hiljem karistada. Kohaliku elanikkonna jaoks oli džihadistide kohalolek pidev, isegi kui džihadistide suuremad jõud enamasti ei elanud külades, vaid laialipillutuna väikeste gruppidena kusagil metsasematel aladel.
Vajaduse korral võisid džihadistid reageerida väga kiiresti. Territoorium külade ja oaaside ümber umbes 30 km raadiuses oli kaetud vaatlusvõrgustikuga, mis koosnes enamjaolt suvalistest karjustest, kes tihtipeale olid varateismelised poisid ja kelle kätte olid antud väikesed hiina päritolu raadiojaamad. „Valgete“ jõudude liginedes andis vaatlusvõrgustik sellest teada piisava kiirusega, et džihadistid jõuaksid küladest lahkuda, relvad peita ja sulanduda kohaliku elanikkonna hulka.
Niisamuti andis vaatlusvõrgustik teada, kui „valged“ olid lahkunud. Seejärel aga ei takistanud mitte miski džihadiste neile sobival ajal külla sisenemast, et nõuda kohalikelt elanikelt andamit. Džihadistid kutsusid seda andamit islamis kirjeldatud kohustuse zakat’ina, aga kohalikud tajusid pigem röövimisena. Vastuhaku korral külaelanikke tapeti, peksti või represseeriti muul moel. Näiteks augustis 2021 tapeti Nigeri jõe ääres Outagouna ligidal 80 inimest, kuna džihadistide väitel oli sealkandis külades tehtud koostööd „valgetega“.
Olukorda muutis veelgi keerukamaks seegi, et džihadistid värbasid, tihti sunniga, kohalike seast endale uusi võitlejaid. Enamasti oli tegemist 15–16-aastaste poistega, kelle arusaam islamist oli väga primitiivne. Värvatute perekonda džihadistid ei represseerinud või ei pidanud vastav kogukond džihadistide kohalikule grupeeringule andamit maksma. Küll aga osalesid need noored mõne vana etnilise vaenlase kariloomade varguses. Näiteks kuna Liptako ala Da’ishi (ISIS) võitlejad olid rõhuvas enamuses fulanid, siis karja varastati ainult tuareegidelt.
Igal juhul suutsid džihadistid demonstreerida oma pidevat kohalolekut terroriõhkkonnaga. Kellele džihadistide võim ei meeldinud, pidi lihtsalt põgenema ja nii tekkis tuhandete inimeste kaupa sisepõgenikke.
Kõrvalpõikena olgu siin ka märgitud, et termin džihadism on Malis väga suvaline. Mali maliki muslimitest elanikkond ei pea džihadiste õigeteks muslimiteks ja samal ajal ei ole džihadistide ja nende oponentide vaidlusküsimused pea kunagi spetsiifiliselt religioossed. Nagu me eelnevatest näidetest nägime, on meil tegemist ikkagi pigem vanade hõimukonfliktide teisenenud versiooniga, kus džihadismi lipp loob ettekäände laiemaks koostööks eri võimugrupeeringute vahel.
Euroopa jõudude vastused
Eespool toodud näide illustreerib kõige otsesemalt ühte USA mässutõrje õpiku põhipunkti jõu kohaloleku kohta. Kindral David Petraeus rääkis omal ajal palju sellest, kuidas Iraagis tuleb muuta liitlasvägede käitumise mustrit. Nimelt oli väga tüüpiliselt tavaks, et liitlaste baas asus linnast veidi eemal, väga kergesti kaitstaval maastikul ja igal hommikul sõitsid sõdurid linna mingile operatsioonile. Sellega loodi oma käitumisse muster, millega nende vastased väga kergesti kohanesid. Üks lahendustest seisnes väiksemate baaside rajamises linna sisse ühiselt Iraagi politsei ja armee jõududega, et olla valmis kiiresti reageerima vastase tegevusele. Väidetavalt tõi see lahendus ka omajagu edu.
Mali puhul torkas kohe silma, et Euroopa jõudude kontrolli ja reageerimisvõime oli ülipiiratud. Seda kõike võis panna võrrandisse, kus teguriteks olid sõdurite hulk, operatsiooniala suurus ja reageerimisaeg. Arvestades, et kõik Barkhane’i sõdurid ei olnud ainult Malis, vaid ka teistes Saheli riikides, võib kogu prantslaste ja nende liitlaste kontingendi suurust Malis hinnata eri ajahetkedel umbes 3000–4000-meheliseks.
Põhja-Mali pindala võiks samas võrrelda näiteks Afganistani pindalaga, mis on 652 860 km2, samal ajal kui Iraak on juba selgelt väiksema pindalaga ehk 435 000 km2. Afganistanis oli tipphetkel 132 000 ja Iraagis 176 000 liitlassõdurit . Selles võrdluses on Barkhane võrreldaval territooriumil mehitatud umbes 40 korda väiksema kontingendiga. Ometi mõjutas sõdurite hulk ja territooriumi suurus Barkhane’i reageerimisaega.
Vaadates operatsioonide tüüpe, siis kõige suurem osa sõduritest oli alati viies-kuues baasis tegev väekaitse, tagala toetustegevuse ja operatsioonide vahelise puhkusega. See on täiesti möödapääsmatu. Barkhane’i kõige tüüpilisem standard eeldas, et „põllule“ operatsioonile läheb vähemalt kompaniisuurune üksus. Tavaliselt julgestas alati vähemalt üks kompanii ka mingit varustuskolonni.
See oli seotud julgeoleku hinnanguga, mille kohaselt oli taktikaline vastane võimeline harvadel juhtudel kokku koguma umbes 200-liikmelise džihadistide väe (reaalselt ei rünnanud džihadistid Barkhane’i jõudusid kunagi nii suure väega kogu Barkhane’i tegevusaja jooksul).
Kui aga nüüd maha võtta kõik üksused, mis tegelesid peamiselt omaenese jätkusuutlikkuse või väekaitsega, jäi kogu hiiglasliku operatsiooniala peale vaid väga harva korraga rohkem kui kaks-kolm kompaniid, mis teostasid mingit patrulli või manöövrit. Isegi kui Takuba väiksemad sihtüksused lisandusid sellele kogupildile, ei muutnud see suuresti olukorda.
Näiteks kui Gao põhibaasist 150 km eemal andis kohalik allikas teada, et džihadistide 30-liikmeline jõuk röövib parajasti kellegi karja, siis kõige tüüpilisemalt ei olnud Barhkane/Takuba sellele kohe võimeline reageerima, sest vähesest kopteripargist osa oli hoolduses, osa seisis MEDEVAC-i valmiduses ja mingi osa oli tõenäoliselt juba saadetud mõnda teise suunda. Maad mööda oleks „valgete“ jõud suutnud parimal juhul reageerida umbes kuue tunniga, mis oli selgelt liiga pikk aeg, et „pättidele“ järele jõuda. Seega kohalike elanike arvates ei reageerinud Barkhane vahetult tekkivatele olukordadele.
Barkhane/Takuba peamine vastase mõjutamise tegevus seisnes suhteliselt pikalt ette planeeritud patrullides ohtlikuks hinnatud piirkondadesse, et seal vastasele tegutsemisvabadust keelata. Kohalikule elanikkonnale tähendas see „valgete“ jõudude nägemist parimal juhul umbes kaks korda nädalas, nii et valged sõjamehed ei jäänud kunagi ööbima küladesse, vaid lahkusid sealt üsna pea. Halvimatel juhtudel peamistest varustusteedest eemal ei pruukinud kohalikud elanikud „valgeid“ isegi mitu kuud näha.
Kui vaadata statistikat ja Prantsuse armee ametlikke teadaandeid vastase neutraliseerimise kohta, siis enamasti tähendas see sündmuste ahelat, kus inimluure alusel pandi mingisse piirkonda patrullima droonid, kes tuvastasid relvastatud inimesed kusagil kõrbes. Seejärel anti selle sihtmärgi pihta tuld droonilt või lennukilt ja saadeti eriväelased helikopteritega tulelöögi mõju hindama.
Võimalik oli, et eriväelased olid juba kusagil samas piirkonnas patrullimas, nii et kohapeale võidi saata ka neid eriväelasi. Lahingukontakte, kus maismaal patrullivad „valged“ kohtusid vahetult rohkem kui kolme-nelja džihadistiga, oli umbes kord poole aasta jooksul ehk siis haruharva. Enamik kontaktidest „põllul“ olid juhuslikud kokkupõrked ühe-kahe mootorrattaga või IED rünnakud Barkhane’i konvoide vastu.
Samal ajal kõnelesid inimallikad džihadistidest, kes regulaarselt külastasid külades turgusid. Kui hinnata, et Barhkane’i operatsioonialal on umbes 50–60 turgu, siis arvestades enne kirjeldatud võimet suutsid „valgete“ jõud keelata džihadistidele juurdepääsu umbes kümnele nendest.
Seega Barkhane’i sõdureid oli liiga vähe, et efektiivselt kontrollida ala ja keelata samal ajal võistleval jõul oma režiimi kehtestamist.
RISKIDE VÄLTIMINE
Barkhane’i kontingendi suurus kõneleb eelkõige Prantsusmaa eesmärkide piiratusest, et mitte ütelda vähesest ambitsioonist. See väide kinnitub veel enam, kui me vaatame üldisemaid jõukasutuse põhimõtteid. Nende seas on kõige olulisem hirm poliitilise toetuse kaotuse ees koduriigis.
See väljendub nähtuses, mida Jeffrey Record nimetas casualty phobia (Jeffrey Record (2000) Failed States and Casualty Phobia. Implications for Force Structure and Technology Choices). Tegemist on nähtusega, mida võis kirjeldada juba Vietnami sõja ajal, kuid mis ilmnes ka lääne liitlaste operatsioonil Kosovos. Recordi arvates tuli USA poliitikute ja kõrgemate sõjaväelaste meelest „valitud (mitte pealesunnitud) jõukasutuse olukordades ohverdada operatiivne efektiivsus kaotuste vältimise nimel“ ja sõjas Serbia vastu anti „väekaitsele prioriteet ülesande täitmise ees“. Selle tõestuseks olid kasvõi tolleaegse ühendatud staabiülemate komitee ülema kindral Hugh Sheltoni sõnad: „Kõige tähtsam õpikogemus operatsioonilt Allied Force on meie inimeste heaolule absoluutse prioriteedi andmine.“
Barkhane’i Prantsuse ohvitseride seas liikus 2021. aastal veendumus, et president Emmanuel Macron ei armastanud operatsioone Sahelis. Macron nägi seda kui tülikat pärandit eelmiselt presidendilt Hollande’ilt. Tõepoolest, pärast kaheksat aastat sõjalist sekkumist oli raske Barkhane’i üheselt kujutada eduloona, sest operatsiooni lõppu või selle selget lõpplahendust oli keeruline kirjeldada. Seega teadvustasid mitmed kõrgemad ohvitserid väga selgelt vajadust poliitilise toetuse järele, et operatsioon saaks jätkuda. Ühe lahendusena nähti ka Malis vajadust hoida riske kogu aeg võimalikult madalal tasemel. See väljendus nii operatsiooni- kui ka kõige madalamal taktikatasandil.
Nagu eespool juba mainitud sai, siis eelistati, et patrull oleks kompaniisuurune ning vähemalt ühe rühma julgestuseks oleks kusagil mõistliku reageerimisaja kauguses liikunud veel vähemasti üks või mitu rühma. Ohuhinnangute mõttes andis see väga suure tõenäosuse, et ükskõik millise vastasega kohtudes oli „valgetel“ alati ülekaal inimjõus, rääkimata sellest, et „valgete“ professionaalsete sõdurite väljaõpe ja tulejõud tegid ülekaalu alati mitmekordseks. Selline hoiak ei iseloomustanud ainult Barkhane’i, vaid ka MINUSMA raames teenivaid Briti, Saksa või Rootsi üksusi.
Tulemused olid kohati negatiivse efektiga. Näiteks 18. jaanuaril 2017 plahvatas Gao linnas Mali riiki toetavate paramilitaarsete üksuste laagris enesetapja improviseeritud autopomm (VBIED), mis tappis kohe ligi 60 inimest. Sama palju sai haavata. Plahvatus toimus umbes 300 meetri kaugusel MINUSMA baasist, kus asus sel hetkel ilmselt linna kõige võimekam katastroofi- ja sõjameditsiini üksus, mis on mehitatud sakslastega.
Kui haavatud saabusid MINUSMA värava taha, et abi saada meestelt, keda peeti liitlasteks, siis sealne tolleaegne Saksa kontingendi ülem ei lubanud kedagi baasi ja ei saatnud ka oma meeskonda välja…, sest ei olnud teada, kas seal väljas ei valmistata ette varitsust Euroopa jõududele. Seega kõige kriitilisemal hetkel ei andnud eurooplased oma kohalikele liitlastele abi. Pärast mõningat ootamist viidi kõik plahvatuses pihta saanud haavatud malilaste endi Toyota Hiluxite kastis Gao ainsa haigla juurde, kus neile ei jagunud kohti. Mitmed haavatud surid abi puudusel haigla ees tänaval. Usaldust taoline käitumine kindlasti ei tekitanud.
25. novembril 2019 põrkasid öösel Indelimane’is õhus kokku kaks Prantsuse helikopterit. Hukkus 13 sõjaväelast. See oli suurima hukkunute arvuga päev prantslastele Malis. Prantsuse ametlikus juurdlusraportis leiti, et viga oli peamiselt organisatsiooniline ja kommunikatiivne. Lühidamalt öeldes ei toiminud kahe kopteri omavaheline side ja kopteri meeskonnad olid arvatavasti liiga hõivatud maapealse operatsiooni jälgimisega, et tähele panna nende õhujulgestusradareid.
Juurdus tegi aga üldistuse, milles vastandas muu hulgas taas väekaitse ja ülesande täitmist, pidades omamoodi süüdlaseks maaväes valitsevat „ülesande täitmise kultust“, mis võib tuua kahju „turvalisuse imperatiivile.“ Võib arvata, et järgnevate operatsioonide planeerimisel üritati seda enam vältida riske.
Barkhane’i poolelt jäeti aastate 2021–2022 alguses ära mitu esialgu kavandatud operatsiooni, kui ilmnes, et võimalikul operatsioonialal on luure hinnangul kogunenud märkimisväärne hulk Da’ishi džihadiste (ligi 200 meest), kes parajasti kimbutasid seal Mali armeed ja konkureerivat džihadi grupeeringut (JNIM).
Kõrgemate planeerijate hinnangute kohaselt tekkis sellise hulga vastaste puhul tõenäosus, et Euroopa väed võiksid saada mõne haavatu või hoidku jumal, koguni tapetu. Võime vaid ette kujutada, mida sel puhul arvasid FAMA (Mali armee) sõjamehed oma lääne liitlastest või mida mõtles kohalik elanikkond. Mida mõtlesid ka need inimallikad, kes andsid Barkhane’i luurele teada suure hulga vastaste olemasolust, aga ei näinud mingit reaktsiooni.
Taktikalisel maapealsel tasandil väljendus sama hoiak vastumeelsuses okupeerida püsivalt mõnda küla, ehkki just seda soovitasid FAMA rühmaülema tasandi juhid. Taoline kontroll oleks päris kindlasti tõsiselt piiranud džihadistide tegutsemisvabadust, aga tõsi on ka see, et suuremates külades oleks Euroopa üksused kaotanud mitmeid oma eeliseid.
Kõrbes ööbides oldi kindlad, et igal juhul lastakse ja nähakse kaugemale kui vastane. Külas seevastu võrdsustusid distantsid. Lisandus veel raskus vastase identifitseerimisel, mis tähendas kohe ka võimalike tsiviilohvrite tekkimise riski. Selle asemel tehti külades peamiselt show of force (jõudemonstratsiooni) tüüpi patrulle, mis olid suhteliselt hambutud, kuna oli teada, et „pätid“ olid selleks hetkeks peitu pugenud ja ootasid kannatlikult „valgete“ äraminekut. Eesti kontingendil (Barkhane’i juures olnud scouts’ide rühmal ja Takuba erivägede operaatoritel) ei olnud ühtegi lahingukontakti Mali külades või linnades.
Niisamuti kujunes wadidest ja kuivanud jõesängides kasvavast võsast džihadistidele tõeline turvaala. Sellisel metsasel maastikul on nähtavus tihti vaid 25–50 meetrit ja soovi korral võis üksikvõitleja rägastiku sees peidus olles jääda nähtamatuks vaid paari meetri kaugusel patrullivale sõdurile.
24. septembril 2021 hukkus Prantsuse erivägede operaator Maxime Blasco just nii, et hämaral ajal astus ta kogemata peitu pugenud džihadistile peaaegu peale, kes laskis talle oma peidupaigast paari meetri kauguselt valangu rindu. Loomulikult ei läinud ka sellel džihadistil hästi, sest teised Prantsuse eriväelased tapsid ta kohe, kuid kahju oli juba sündinud.
Seetõttu tekkis hiljem tihti olukordi, kus eurooplased uskusid, et mingis metsas võivad olla džihadistid, kuid seda ala ei puhastatud, sest sõidukitega sinna ligi ei pääsenud ja kasvõi ühe Euroopa sõduri kaotust loeti liiga suureks riskiks. Kuna need metsad olid kohati väga tihedad, siis ei olnud ka droonidega võimalik avastada džihadistide laagreid. Kokkuvõttes tähendas metsa jõudmine džihadistile, et tema ellujäämise tõenäosus kasvas kohe mitu korda.
Taoline doktriin pikendas võib-olla koduriikide avaliku arvamuse toetust sõjalisele operatsioonile, sest kirstudes poegi ei saadetud koju eriti tihti, kuid samal ajal loodi vastasele selgelt etteaimatavaid turvaalasid, mis võimaldas neil üpris lihtsalt üle elada tehnika ja väljaõppe poolest palju parema armee patrulle. Lõpuks kujunes seegi konflikt džihadistide peetud kurnamissõjaks eurooplaste vastu, nii et peamiselt kulutati Euroopa maksumaksja raha ja poliitilist toetust.
Ehkki väekaitse ja julgeolek on kahtlemata olulised mõisted, siis kasvõi Iraagi sõja ja Mali lahingute võrdlus osutab riskide võtmise erinevusele. Iraagis hakkasid lõpuks (u aastast 2008) koalitsiooni operatsioonid vilja kandma, Malis ei suudetud aga isikkoosseisu nappuse tõttu muutuda elanike seas domineerivaks jõuks.
Selles valguses võiks pigem hinnata, et Prantsusmaa strateegia Malis sarnanes kohe algul „piisav on piisav“ strateegiaga, mis sõjalises mõttes pidi tagama viigi või patiseisu. See tähendab arusaamist, et ebamäärase vastase puhul on eesmärk tema ohjamine nii, et vastane ei saaks kontrollida suuremaid võtmealasid riigis ja samas püüdmata vastast lõpuni hävitada. Samamoodi toimiti ju ka Põhja-Iraagis ISISe vastu, kus samuti ei olnud kohal suurearvulist lääne sõjalist jõudu.