Vana maailm, uued jõujooned

Varasemast pigem show– ja ärimehena tuntud Donald Trump andis USA 47. presidendiks valituna teada, et tema soov on lõpetada kõik sõjad ja lepitada kõik vaenupooled. Sellega on läinud teadagi, kuidas.

Täna võib öelda, et Trumpi ja tema meeskonna ettekujutus maailmast on aegunud. Euraasia (eeskätt Hiina ja India) on vahepeal tänu uudsetele tehnoloogiatele arenenud jõudsamalt kui nn anglosaksi Vana maailm (eeskätt USA ja Euroopa Liit / NATO). Autoritaarsed režiimid Venemaal ja Hiinas teevad otsuseid kiiremini ning oskavad oma sigadusi osavalt varjata viidetega rahvusvahelisele õigusele ja ühekülgseks moonutatud inimõigustele.

Logisev liit

Euraasia sõjaviisik –Valgevene, Venemaa, Hiina, Korea RDV, Iraan – on reaalsus, kuid nõrgalt seotud, sest Moskva ja Peking on rivaalid ja kumbki neist vajab India toetust. 1998. aastast peale on Kreml üritanud Vene-Hiina-India kolmiku koostoimetamist, ent India liider Narendra Modi on juba kuus aastat suutnud vältida ühist kokkusaamist Putini ja Xi Jinpingiga.

Nii läks ka augustis Biškekis toimunud Shanghai Koostööorganisatsiooni tippkohtumisel, millele Kreml eriliselt panustas. Iva on selles, et Shanghai Koostööorganisatsioonis (SCO) on lisaks kümnele põhiliikmele veel kaks vaatlejat ja 15 dialoogipartnerit, mis teeb kokku 27 ehk sama palju liikmeid kui Euroopa Liidul.

Et SCO mahulised näitajad (elanike arv, rahvuslik koguprodukt, arengutempod jmt) on selgelt paremad kui euroliidul, loodeti Kremlis teha sellest tippkohtumisest võimas propagandanumber.

India aga loobus toetamast teiste põhiliikmete kiidulaulu Hiina programmile „One Belt, One Road“ (üks vöönd, üks tee), mis – kuna Moskva pakutu ühisdeklaratsioonis kajastamist ei leidnud – võrdus Pekingi juhirolli tunnustamisega SCOs.

Pealegi Saudi Araabia, Katari, Bahreini, Kuveidi ega Ühendemiraatide tipud kohale ei tulnud ja Egiptust esindas asepeaminister. Samas on just need riigid aktiivselt osalenud Lähis-Ida viimaste aastate sündmuste kujunemises ja kujundamises.

Küll oli kohal Türgi president Erdogan, kes tuli Istanbulis just peetud Meka ühiskaitsepakti (rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu) esimeselt istungilt. Selle pakti sõlmisid Erdogan, Araabia maailma mõjuvõimsaim tegija Saudi Araabia kroonprints Mohammed bin Salman ja Pakistani peaminister Shehbaz Sharif. Nüüd teatati pakti alalise sekretariaadi loomisest.

Räägivad, aga ei räägi

Putin, kes enne Biškekki oli käinud ka Iturupi saarel (mille Moskva oli 1956. aastal lubanud Jaapanile mitte tagasi, vaid üle anda), siirdus sealt Vladivostokki majandusfoorumile, kus tuli tunnistada liitlaste ärakukkumise protsessi jätkumist. Plenaaristungil esinesid Putini kõrval vaid Indoneesia president, Hiina asepeaminister, Myanmari asepresident ja Mongoolia peaminister – selgelt tagasihoidlikum seltskond varasemate aastatega võrreldes.

Ka BRICSi (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika majandus- ja poliitiline liit) tippkohtumisel New Delhis septembris 2026 suutis peremees ehk Modi välistada kolmikkohtumise Putini ja Xi Jinpingiga.

Xi Jinping aga sõitis Biškekist Egiptusesse, saamaks selle regionaalse liidri ülevaadet Araabia maailmas toimuvast, kus Hormuzi väina kõrval on probleemiks ka Bab el Mandebi väin ehk kontroll Suessi kanali üle. Visiit lõppes sellega, et Xi üksnes rõhutas vajadust luua kõiki hõlmav regionaalne julgeolekusüsteem. Ehk siis jättis kaardid avamata, sest tal seisis ees kohtumine Trumpiga Valges Majas 24. septembril.

Kui Prantsusmaal toimunud G7 tippkohtumise aega nihutati selleks, et tagada Trumpi osalemine (omapäraseks tänuks selle eest kujunes hoopiski Versailles’ lossis 17. juulil toimunud õhtusöögil (distantsilt) allkirjastatud USA-Iraani relvarahu lepe), siis sealtpeale on just Trumpil tulnud jälgida, mida teevad teised veto- ja abipolitseinikud.

Selge see, et Trump üritab oma MAGA kampaaniaga (illegaalsed migrandid välja, perekond on vaid mees ja naine, tariifide sõda jmt) tagada võitu USA 3. novembri vahevalimistel.

Samas sõltub see tema pealiitlase, Iisraeli peaministri Bibi Netanyahu käekäigust. 19. oktoobril tähistavad Moskva ja Jeruusalemm Venemaa (NSV Liidu) – Iisraeli suhete taastamise 35. aastapäeva ja 27. oktoobril valitakse uus Knesset.

28.–29. oktoobrini on aga Moskvas kavas kolmas Venemaa-Aafrika tippkohtumine, millel osalevad kümned moslemiriigid, k.a ülalmainitud oma joone järgijad. Kahtlemata saab sellest kohtumisest suur omaaegsete koloniaalimpeeriumide ja tänaste neokolonisaatorite taunimise ja kõigi sõjavastaste õigustamise plats, mille mõju on ettearvamatu.

Võistupakkumine

Pärast Trumpi eriesindajate Steve Witkoffi ja Jared Kushneri väisanguid Moskvasse ja esimest korda Kiievisse (5.–6. septembrini) ruttas Trump väitma, et relvarahu Ukrainas tuleb veel oktoobris.

Raske uskuda, sest Kiievis kohtusid ameeriklased ka Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa esindajatega, kes kõik lubavad agressiooni ohvrit Ukrainat toetada nii kaua, kui vaja.

Jared Kushner aga avalikustas selle, mis niigi oli teada. Nimelt soovib Putin Krimmi, Donetski ja Luganski nn vabariikide ning Zaporižžja ja Hersoni oblastite tunnustamist Venemaa Föderatsioonile kuuluvaiks.

Teadu on see „rahvahääletuste“ ja seadustega isegi vormistatud, ent Ukraina jätkab mainitud aladel sõdimist. Kushneri soovitus Zelenskõile tulla Putinile n-ö vastu tähendab 1940. aasta märtsi kordumist, kui Soomel tuli leppida Moskoovia vallutatud alade kaotamisega ehk kapituleerimisega.

Täna püüab demokraatlik maailma vältida uut kingitust agressorile ning arvestades India, islamiriikide ja Hiina hoiakuid Venemaa ja USA suhtes võib eeldada, et mingi lepe julmade sõdimiste peatamiseks nii Ukrainas kui Lähis-Idas sünnib pigem Vaikse ookeani riikide (APEC) 18.-19. novembri kohtumisel Hiinas Shenzenis või G20 14.-15. detsembri kohtumisel Miamis.

Mingil juhul ei tohi unustada, et kui Zelenskõi arvestab paratamatult halvas lahenduses ikkagi USA kohalolekuga tänu haruldaste metallide kasutamise diilile praegu Venemaa käes olevatel Ukraina aladel, siis Putin on ju Trumpile pakkunud samasuguseid diilikohti Tõvas, Jakuutias, Burjaatias, milliseid kõiki serveerib peavoolumeedia kui paratamatult Hiina kontrolli alla minevaid alasid. Jutt, mis selgelt alahindab Kremli vastumängude võimalusi.

Ennegi diile tehtud

Igatahes tuleb tõdeda, et Trumpi n-ö kõrvalt tulek suurde poliitikasse on viimast kohe kõvasti muutnud. Nagu selle tegijaidki ehk teisi vetopolitseinikke, kes ÜROd luues olid ühtaegu jaganud maailma endi vahel piirkondadeks, kus hakkasid rahu ja julgeoleku eest vastutama.

1945. aastal kaalusid neli demokraatlikult häälestatud politseinikku – USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Hiina – selgelt üle totalitaarse NSV Liidu, kes aga ei ilmutanud vähimatki märki lahkumisest Ida- ja Kesk-Euroopast, mille ta oli hõivanud Kolmanda Reichi ja selle liitlastega võideldes.

Samas tasub mäletada, et Molotovi-Ribbentropi pakti suguseid võõraid alasid jagavad leppeid oli teisigi – puhkenud maailmasõjas tuli vajadusel jätta ideoloogia kõrvale ja võtta liitlaseks hätta sattunud teine suurriik.

Juba augustis 1941 sõlmisid London ja Moskva kokkuleppe ning esimene okupeeris Lõuna- ja teine Põhja-Iraani, vältimaks selle naftarikka riigi minekut Berliini kontrolli alla (Iraagiga oli see juba juhtunud). Erinevalt MRPst nägi see lepe ette võõrvägede lahkumist Iraanist kuus kuud pärast sõja lõppu, mis Moskva vastupunnimisest hoolimata sai ka teoks. Aastail 1945–1946 sealses NSV Liidu tsoonis tehtud poliitkäigud leidsid peatselt kordamist Nõukogude armee kontrolli alla jäänud Ida-Euroopas. Ehk siis – Põhja-Iraanis toimunut taibanult saanuks Kremli või Kominterni stiilis riigikeste/„valimiste“ tegemist mujal vältida, ent toona säärane ettenägelikkus puudus ja Churchilli kuulsat väidet „raudsest eesriidest“ saab võtta ka kui maailma vastutustsoonideks jagamise ülekinnitamist.