Ukraina, Trumpi ja Kremli valede aasta

Seljataha jäänud 2025. aasta oli 21. sajandi julmim ja küünilisim. Siiski oli see tuleviku seisukohalt õpetlik ja hariv, sest tänu sõdadele ja erilistele tipptegijatele kisti aastaid viljeldud sise- ja välispoliitikalt viimnegi viigileht ning arusaam, et senine ÜRO-põhine maailmakord ei toimi ja vajab muutusi, on täna selgem kui kunagi varem.

Kas aga leidub eestvedajaid, kes need muutused või koguni uue maailmakorra kehtestaksid? Demokraatlikes riikides nautis valetama harjunud valitsev eliit kaua opositsioonile lihtsat ärategemist ja poliitikas pettunute pealtvaatamist, ent täna on isegi suurriikide tänavad järjepanu täis lepitamatuid vastasseise, mida politsei küll veel ohjab, ent mis ei taga mandaati ümberkorralduste alustamiseks.

Ka inimeste varaline ja majanduslik ebavõrdsus on täna avalikum kui kunagi varem ja see toetab üksnes ühiskondade polariseerumise süvenemist. Globaliseerumine oli uhke sõna seniks, kuni vaba liikumine andis paljudele võimaluse maailma näha ja avastada, et tegelikult elab Põhi jätkuvalt Lõuna arvel, mille tagajateks ja kasulõikajateks on kõikvõimalikud uuskolonialistid ja Kaval-Antsud.

1960ndatel tekkinud globaalne Lõuna nõutab juba ammu endale lisakohti ÜRO vetomeeste lauas ja seda autoritaarsete riikide juhtide toel.

Neli politseinikku

Lõppenud aasta muutis peajõudude suhted suisa segaseks, sest võimsaima demokraatliku riigi uusvana liider Donald Trump asus revideerima viimase 35 aasta rahvusvahelist suhtlust ja taastas sisuliselt Franklin Roosevelti kurikuulsa nelja politseiniku maailma. Tuletaks meelde, et neiks olid USA, Suurbritannia, NSV Liit ja Hiina. Kuna Londoni valdused asusid väljaspool Euroopat, siis sai Moskva toetatud Pariisist n-ö Euroopat esindav viies vetoriik ja paraku oli kommunistide võimuletulek Hiinas 1949. aastal üllatus üksnes teistele suurtele, ent mitte Teise maailmasõja kulgemist osavalt, ehkki ränkade kaotuste hinnaga juhtinud Kremlile.

Järgnevalt jääb üle tõdeda, et tänane politseinike (neiks tuleb pidada ka kõiki regionaalseid liidreid) maailm on täiesti kõrvutatav Teise maailmasõja lõpu ja nn külma sõja aegse politseinike maailmaga.

Mööngem, et meie punaimpeeriumi liikmetena sunni korras, Lääne-Euroopa inimesed aga naiivsusest ja heast usust lihtsalt ei kasutanud raamatutes, raadios ega televisioonis seda täpsemat terminit. Kui aga pisutki järele mõelda, siis Lääne ja eeskätt USA pealtvaatajaks jäämine olukorras, kus Nõukogude armee lämmatas 1953. aastal rahutused Saksa DVs, surus 1956 maha Ungari ülestõusu, okupeeris 1968 Tšehhoslovakkia, sundis 1980 Poolat sõjaseisukorda kehtestama, polnud muu kui Moskvale eraldatud vastutusala austamine.

1945 eeldati küll Nõukogude armee lahkumist oma piiridesse, ent Kreml vältis seda endameelsete režiimide kehtestamisega „valimistel“. Tasub mäletada, et kui Hitler lihtsalt likvideeris Poola riigi, siis Stalin korraldas temale läinud Poola aladel „valimised“ ja need liitusid ise NSV Liiduga. Samasuguse „valiku“ tegid ka Eesti, Läti ja Leedu pärast Punaarmee sisenemist toimunud „valimistel“.

Sama taktikat on ju jätkanud ka Vladimir Putin – väed 2008 Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse ning „valimised“, 2014 sama Krimmis ja seejärel Donetskis ja Luhanskis. 1939. aastal ei kuulutanud sõda Soomele Stalin, vaid seda tegi tema loodud-toetatud Terijoe valitsus.

Putingi ei kuulutanud 2014. aastal Ukrainale sõda – väed lihtsalt hõivasid 20. veebruaril Krimmi (mida kinnitab vastav medal) ja alles 22. veebruaril toimus Ülemraadas hääletus, mida Kreml järjekindlalt tembeldab natslikuks riigipöördeks.

Kuna lääs ei üritanudki tõde kaitsta, vallandas Kreml veebruaris 2022 sõjalise erioperatsiooni, seega jällegi ei kuulutanud sõda, vaid pakkus business as usual jätkumist. Mööngem, et demokraatliku maailma ladvik läks Kremli valedega kaasa, millest ka vaid osalised sanktsioonid Venemaale ja piiratud sõjaline abi Ukrainale.

Reset ja peregruzka

Sestap jääb täna üle üksnes tõdeda, et Trumpi Venemaa-poliitika, nii alatuna kui ta ka mõjub, ei sündinud tühjale kohale. 1991. aastal oli USA peatselt nõus Balti riikide iseseisvuse taastamisega, ent ülejäänud liiduvabariikidelt oodati esmalt ühinemist Venemaa juhitud Sõltumatute Riikide Ühendusega ja alles siis anti diplomaatiline tunnustus.

Meenutaks veel Venemaa kallaletungile Gruusiale järgnenud seika märtsis 2009, kui toonane USA riigisekretär Hillary Clinton kinkis Venemaa välisministrile Lavrovile kurikuulsa punase nupu, millele oli kirjutatud reset ja peregruzka. Seda n-ö normaalsete suhete jätkamise sümbolina. Nagu teada, tulnuks kirjutada perezagruzka ja seda tuleb võtta peegeldusena USA ladvikus valitsevatest teadmistest Venemaa ja vene keele kohta. Need on pinnapealsed ja tuginevad Moskvas levitatavatele narratiividele.

Peamine – suurriikidel on ühesugune suhtumine n-ö omasugustesse, väikeriikide huve arvestatakse nii, nagu juhtub, ja selles sõltub paljugi konkreetsete juhtide omavahelisest keemiast. Mainiks siinkohal ka USA poliitikaguru Zbigniew Brzezinski viibimist Tallinnas Laulusildadel juulis 1991. Meie eristaatus USA ametlikus poliitikas oli talle kindlasti teada, ometi vastas ta küsimusele meie iseseisvumisest: umbes kümne aasta pärast.

Jaanuaris 1998 sõlmitud USA-Balti harta (Bill Clinton, Lennart Meri, Guntis Ulmanis, Algirdas Brazauskas) on üheks Balti riikide julgeoleku nurgakiviks, ent ka klassikaline näide USA pehmest võimust (soft power), millega uhkeldab ka president Trump oma rahvusliku julgeoleku strateegias.

Pärast Venemaa agressiooni algust Ukrainas 2014 arvati Venemaa USA algatusel G8st välja ja see kogunes G7na Sotši asemel juunis Brüsselisse. Selleks ajaks oli USA taandanud ka end Ukraina tuleviku üle peetavatest kõnelustest, mis jäid Euroopa ehk siis Saksa kantsleri Merkeli ja Prantsusmaa presidendi Hollande’i juhtida.

Järgnenust tasub mainida USA saatkonna evakueerimist Kiievist Lvivi 14. veebruaril 2022 ja tagasipöördumist mais – sammud, mida kordasid ka teised NATO riigid.

Reaalsus on ju selles, et suurvõimude ladvikud – ja mitte ainult nemad – ei uskunud, et ukrainlased hakkavad agressorile vastu nagu soomlased 1939. aastal, sest neil on juht, kes loobus tagalasse viimisest ja küsis küüdipakkujailt hoopis laskemoona agressoriga sõdimiseks.

Avalikkuse toetus kaldus kiirelt Ukraina poolele, ent oktoobris 2023 suurvõimude taktika muutus, sest Lähis-Idas puhkenud uues konfliktis hakati toetama Iisraeli ja seda tehti Ukraina sõjalist toetamist vähendades.

Üks ärimees leidis teise

Tänaseks on mitte-sõda kestnud neli aastat, Ukraina ja ka Venemaa ühiskonnad on toimuvast väsinud. Sestap on igasugused vaenutegevuse lõpetamise plaanid teretulnud, ent Trump oskas selles jällegi rabada kõiki ja sellega, mis ei peaks olema üllatus.

Võtkem või kurikuulus Ukraina loodusvarade üleminek ameeriklastele kui osa sõja lõpetamise diilist/tehingust. Tasub meelde tuletada Saksamaa Tallinna suursaadiku sõnumit juulis 1940 toimunud kohtumisest president Pätsiga, milles too avaldas lootust, et Berliin sekkub toimuvasse, sest Saksamaad huvitavad Eesti põlevkivi ja fosforiit. Nii oli toona ja nii on olnud alati. Kõigiga. Moskva hakkas ju tagasitulnult kohe Sillamäel uraani otsima. Õnneks sai okupatsiooni rõhumise all elanud eestlaste eneseteadvus jalad alla just hetkel, mil Moskva tahtis alustada meie fosforiidi väljakaevamist.

Paraku segab toonase eduka fosforiidisõja pilv täna Eestimaal kainet mõtlemist, mis lööb välja edasi-tagasi sammudes põlevkivi kasutamises, metsaraies ja looduskaitses üldse. Osaleda Euroopa Liidus ja NATOs, tuginemata lähiriikide ja mõne suurriigi toetusele ning eirates ärihiidude huve pole täna mõeldav. Tehnoloogia areneb kiirelt ja pakub mõistlikke valikuid loodusrikkuste kasutuselevõtuks. Alustagem kainenemist kasvõi selle teadmisest, et niipea, kui Trump küsis Ukrainalt haruldasi metalle, pakkus Putin talle viivitamatult Tõvas ja Jakuutias asuvaid leiukohti. Üks ärimees leidis teise võõra vara pakkuja! Aga mõlemad juhivad suurriike.

Uus strateegia

Trumpi 28punktilist (Kremli väitel 27punktilist) sõja lõpetamise plaani ja tema rahvusliku julgeoleku strateegiat tuleb lugeda rahulikult ja järele mõeldes. Viimase jagunemine maailmajagude kaupa seletub lihtsalt – tegu on politseinike maailmaga. Tekst on otsene ja varjatud. Ehk siis otsige näiteks Washingtonile olulisima, läänepoolkera seisu käsitlevas osas mõne teise politseiniku nime. Küll on seal ja kirjas „vaenulikud välistegijad ja omanikud“, „piirkonnavälised võistlejad“ jmt. Trump ei nimetanud neid ka oma ametisseastumise kõnes, ent sarjata sai ju näiteks Panama. Mittenimetatud politseinikuks on eeskätt Hiina, kelle sisenemine Ladina-Ameerikasse on enam kui muljetavaldav – mullu sõlmitud kokkuleppe alusel ehitab Hiina aastaks 2031 Peruust Brasiiliani kulgeva raudtee ja see muudab kardinaalselt transpordivedusid Vaiksel ja Atlandi ookeanil. Panama arvustamise tingis aga asjaolu, et praegust Panama kanalit kontrollis Hiinaga seotud kompanii ja lahendus tuli kiirelt – antud kompanii omanik vahetus, kelle vastu vaja.

Hiinast on teda nimetades juttu järgmises, Aasiat puudutavas alajaotuses. Euroopat käsitletakse kolmandana ja suurima kriitika saatel, ent pealkirja „Euroopa suurust edendades“ („Promoting European greatness“). Negatiivne kamandamine on leidnud juba protestimist, ent tasub märgata ka positiivset.

Järgnevad Lähis-Ida ja Aafrika. Jällegi on Trumpi peasõnumid kirjas strateegia n-ö sissejuhatavas ja läänepoolkera puudutavas osas ning nendeks on: USA on majanduslikult, sõjaliselt ja innovaatilisuselt maailma tugevaim riik ja kavatseb selleks jääda ning keegi ei suuda konkurentsi pakkuda tema pehmele võimule, mis toetab liitlasi ja partnereid.

Erilist rõhutamist leiab seejuures USA sõjaline tugevus ja selle edasiarendamine – poliitika, mille unarusse jätmine NATO Euroopa liikmete poolt põhjustas terava konflikti Trumpi esimesel ametiajal ja mis on tänaseks lahenenud eurooplaste lubadusega tõsta oma kaitsekulud 5 protsendile.

Eurooplaste probleem

USA uue julgeolekustrateegia kõige häirivam koht puudutab suhtumist Venemaasse, mida on – erinevalt Hiinast– selles dokumendis kirjas napilt. See sünnib alajaotuses „Euroopa“, kus on juttu ka Ukraina sõjast, mis omamoodi kajastab ka USA 2014. aasta otsust, et tegu on eeskätt eurooplaste probleemiga. Väidetakse, et NATOt ei tule võtta kui pidevalt laienevat liitu. Venemaa kohta öeldakse korduvalt, et vaja on stabiilsuse saavutamist Euroopa-Venemaa suhetes ja strateegilist stabiilsust Euraasias. Kõik. Paraku troonib nende nappide sõnade kohal kurikuulus rahuplaan, mis küll täieneb, ent ka halveneb.

Euroopa on küll Ukraina toetamises jalgu alla saamas, ent ikka ja jälle rikuvad kõik Trumpi uued säutsud – Zelenskõi on kaotanud ja tal tuleb kiiresti valimised korraldada. Ehk siis uus toetus Kremlist teist aastat kõlavale jutule, et tegu on mittelegitiimse riigipeaga.

Paraku kirjutasid ja rääkisid täpselt sama paljud Euroopa väljaanded ja poliitikud 2024. aastal, kui nad panid ühele pulgale selle aasta valimised demokraatlikes riikides ja Venemaal. Ehk siis – maailmas liigub palju infot, riiklike infokanalite kõrvale on jõuliselt tõusnud nn sotsiaalmeedia ja inimestel on üha raskem otsustada, keda uskuda, kelle jutuga kaasa minna. Poliitika on täna alasti, indiviidi mõtlemine aga jätkuvalt ettearvamatu ja oskuslike poolt mõjutatav.