Soome reservisti kaasavõetava varustuse nimekiri pikenes

Soome kaitsejõudude (edaspidi SA – Suomen Armeija) sõjaaja koosseisust umbes 96 protsenti koosneb reservväelastest. 280 000 sõduri ning eriti neile vajadusel lisanduva 600 000 täiendreservi varustamine kõige vajalikuga on kallis ja keeruline ülesanne. Sellepärast on pärast Teise maailmasõja kogemusi alati palutud osa isiklikku varustust ise kaasa võtta.

Käesoleva aasta alguses pikenes Soome reservisti kaasavõetava varustuse nimekiri. Et selle otsuse tagamaast paremini aru saada, tasub esmalt heita pilk minevikku.

Valus mälestus Cajanderi komplektist

Talvesõda algas 30. novembril 1939. Enne seda tõid idatuuled Soome ebameeldivalt palju mahorka ja kapsasupi lehka ning oktoobrikuus kutsus SA palju reserviste kordusõppusele. Kohale ilmunud võitlejatest ainult kolmandikul oli korralik ühtlane isiklik varustus, need olid peamiselt Soome Kaitseliidus (Suojeluskunta) teeninud inimesed, kes olid selle muidugi ise oma raha eest ostnud. Olukord on väga tuttav ka Kaitseliidu algaastaid näinud eestlastele, kes paremat isiklikku varustust ostsid ise. Teistele mobiliseeritutele jagati riidevarustuse laost, mida seal parasjagu juhtus olema. Minimaalselt anti vintpüss, kokard ja nahkvöö padrunitaskute kandmiseks ehk „Cajanderi komplekt“. Hiljem on kokku loetud, et vormipükse ja -kuubesid jagus 70 protsendile, talvemantleid 40 ja saapaid 30 protsendile reservväelastest. Ülejäänud isiklik varustus oli see, mis meestel parasjagu kodus kapis juhtus olema. Tagantjärele tarkusena olid paljud isiklikud riided, saapad ja seljakotid paremad kui armee jagatud varustus, mille hulgas olid ka vanemad ja viledaks kulunud riided.

Nende kõikidele nähtavate puudujääkide põhjusena nähti sügisel 1939 tegutsenud valitsust, kelle peaminister oli Aimo Kaarlo Cajander. Muidugi oli Cajander ja tema valitsus ainult ametlik patuoinas, sest iseseisvuse algusaastatel kulutati 15–20 protsenti riigieelarvest riigikaitseks. Lihtsalt 20 aasta jooksul ei suudetud nii vaeses riigis nii suurele armeele rohkem varustust osta. Kõrvalepõikena peab ütlema, et Talvesõjas oli soomlastel kõikides relvastuse ja varustuse liikides suur puudujääk ning varustust täiendati kiirkorras nii kodumaalt kui liitlaste käest. Enamiku uusi relvi loovutas soomlastele muidugi punaarmee, need korjati tänulikult kokku ja keerati seltsimeeste suunas. Sõjasaaki kasutati kuni läbikulumiseni 1990. aastate alguses. 

Sellest jõuame edasi järgmise rahvaspordialani.

Läheme kõik poodi!

Soomes on hulgaliselt kvaliteetset varustust müüvaid poode, mille käive kasvab märgatavalt kaks korda aastas: siis, kui talvel jaanuarikuu ja suvel juuli kutsega ajateenistusse võetavad soomlased käivad ostmas isiklikku varustust. On teada, et SA annab ajateenijale parimat, mida neil sel hetkel riiulist leiab, k.a viisakalt öeldes ajaloolise väärtusega asju. Näiteks saapaid, mis on valmistatud 1990. aastatel ning vahepeal kümnete eri inimeste jalas kümnel erineval moel lääpa tallatud, aga mis mingi valemi alusel ikkagi sobivad!?

Millist oma varustust SA parasjagu ajateenijatele lubab, sõltub ülema suvast. Tavaline on, et kasutada saab kõike, mis välivormi alt välja ei paista. Näiteks vihkavad kõik SA ajateenijad vormipükste vööd, see on mingi lödi plastikust pandlaga käkerdis, mis kõvasti kinni kiskudes kindlasti hõõruma hakkab ning maksimaalselt poole tunni jooksul lahti vajub, samas kui korralik nahkvöö maksab kümmekond eurot.

Olles aastakümnete jooksul lappinud sadade soomlaste ja eestlaste puruks hõõrutud jalgu ja muid ihuliikmeid, mille vigastustest enamikku oleks võinud kergesti vältida normaalsete sokkide, aluspesu, saabaste ja vöörihma kandmisega, on see teema mulle eriti lähedane. Meedikuna on minu ideaalne õppus selline, kus ma kordagi midagi tegema ei pea ja võitlejad suvatsevad meditsiinitelgi asukoha ära unustada!

Palju erandeid ja erandite erandeid!

Suures plaanis lubatakse nii ajateenijatel kui eriti reservväelastel tegelikult aasta-aastalt järjest rohkem isiklikku välivarustust kaasa võtta, sest see muudab nende teenistuse mugavamaks ning vähendab aega ja vaeva, mis kulub SA varustuse väljaandmiseks ja sobitamiseks. Lisaks on väiksemad ülemad väsinud sellest, et iga huvitavat eset tuleb suuremate ülemate käest eraldi üle küsida. Need asjad, mida iga kutsega saabuvad sõdurid nagunii juba aastaid hulgaliselt kohale tassivad, pandi lõpuks nimekirja.

Võrdluseks toon siia tõlke hea sõbra 1985. aasta maikuus SA kaitseväelase tunnistuses olnud nimekirjast ja saatesõnadest.

Kui Teid (muidugi suure algustähega – tõlkija märkus) kutsutakse erakorraliselt teenistusse või olete saanud käsu ilmuda kaitsejõudude (väikese algustähega?) teenistusse, peate kaasa võtma kaitseväelase tunnistuse, autojuhiload, sööki kolmeks päevaks, ostukaardi ja järgmised teenistuseks sobivad esemed: jalanõud (näiteks saapad või suusasaapad), 2 komplekti aluspesu, 2 paari sokke või jalarätte, villase kampsuni, välitingimusteks sobiva pealisriided ja peakatte (näiteks pikad püksid või suusapüksid, tuulekindel või nahkjope, tööriided jne), kasukas, talvejope talvel ning veekindel jope suvel, kindad, tekk, seljakott, rätik ja pesemiseks vajalikud asjad, õmbluskomplekt kotis või karbis, söögi- ja jooginõud, lusikas, pussnuga, kompass, binokkel, meeste jalgratas ja talvel ka suusad koos suusakeppidega. Kõikide eelpool nimetatud esemete eest maksavad kaitsejõud Teile kompensatsiooni. Eelpool mainitud esemete puudumine ei saa viivitada kohale ilmumist.

Ehk siis sisuliselt võetakse kaasatoodud varustus SA arvele ja makstakse omanikule kinni ning antakse esmajärjekorras endisele omanikule kasutamiseks välja.

Soomes kutsuti seda nimekirja matkavarustuseks, mida ta sisuliselt ongi. Uues nimekirjas lisandusid järgmised esemed selles järjekorras, nagu nad dokumendis on loetletud:

• aktiivsed kõrvaklapid/kuulmise kaitsmed/kõrvatropid,
• juhitav droon,
• GPS-seade,
• veekott,
• öise nägemise seade,
• kompass,
• veekindlad sõrm- ja labakindad,
• laserkaugusmõõdik,
• lumeräätsad,
• M91/M05 välivorm ja talvine maskeerimisülikond,
• magamisalus, -kott ja termotekk,
• meriinovillast aluspesu,
• käsiraadio,
• pealamp või taskulamp,
• käekell,
• välipliit,
• sõjarelv ja sellele sobivad padrunid,
• isikliku esmaabi komplekt + žgutid,
• toidutermos,
• joogivee puhastamise komplekt.

Võta sõtta kaasa haavlipüss, vintpüss ja püstol 

Soomes arutatakse, kuidas armees vajaminevat isiklikku varustust soetavaid reservväelasi toetada. Võimalik on näiteks soodushind kaitseväetunnistuse ettenäitamisel või teatud summa mahaarvamine maksustatavast tulust. Samuti on võimalik müüa reservväelastele sõdimiseks sobivate relvade laskemoona soodushinnaga, et inimesed oma relvadega ka treeniksid.

Soomes on eraisikutel selle aasta alguse seisuga 1 477 932 relva. Vahemärkusena, kui soomlased on isikliku arsenali arvukuse põhjal Euroopa esimeste hulgas ja relvaomanikke on üle 10 protsendi kodanikest, siis Eesti kuulub teise äärmusesse. Umbes 2 protsendil eestlastest on relvaluba ja relvade arv on mõnikümmend tuhat. Soome armee relvade hulk ei ole avalik info, kuid neid on piisavalt. SAs teatakse, et nii väljaõppes kui sõjas relvad kuluvad, lähevad katki ja kaovad ära ning neid on vaja remontida ja asendada. Kõik relvasüsteemid on 30–50protsendise ülekattega. Ehk pataljoni jaoks on olemas pooleteise pataljoni arsenal. Eraisikute relvadest 546 149 ehk reipalt üle poole miljoni on haavlipüssid. Vintpüsse on tunduvalt vähem, ainult 439 931. Nendele kehtivad samad põhimõtted – snaipreid on SA jalaväekompaniis üks meeskond ja iga lisarelv koos hea laskuriga on teretulnud. Ei saa alahinnata ka püstolite ja revolvrite rolli lähivõitluses lisarelvana, täiskaliibrilisi püstoleid ja revolvreid on soomlaste käes ainult 116 170.

Kui mõelda armee vajaduste peale, siis esmajärjekorras vajatakse haavli- ja vintpüsse ning püstoleid, mida saab vastavalt kasutada droonitõrjes ja lähivõitluses. Vintpüsse vajatakse täpsusrelvadeks, poolautomaatseid karabiine saab kasutada lahingurelvade asemel toetavates üksustes ja püstolid sobivad enesekaitserelvadeks. Kui vaadata lääneriikide lahinguüksuste relvastuse arengut, siis kuulipilduril on püstol enesekaitseks olnud aegade algusest, aga tänapäeval on normaalne, et püstol oleks lähikaitseks kõikidel jalaväelastel. Eestis ja Soomes seda saavutatud ei ole, Soome sõjaaja vajadus oleks kõik olemasolevad püstolid ja revolvrid ja teine sada tuhat lisaks!

Kõik lahingutegevuse piirkonnas asuvad allüksused vajavad suures koguses haavlipüsse lähikaitseks droonide vastu, sest neid on praktiliselt kõikjal. Lähikaitseks kergemate droonide vastu on hea omada vähemalt ühte haavlipüssi jalaväejao kohta. Hetkel on kaitsejõududel haavlipüsse vähe. Ajalooliselt tehakse Soome armees haavlipüssi väljaõpet ainult väikesearvulistele eriüksustele ja kaitsejõudude objekte kaitsvatele sõjaväepolitseinikele. Neilgi on haavlipüssid pigem meeskonna lisarelv näiteks ukselukkude purustamiseks või lähivõitluseks või erilaskemoona ehk lihtsamalt öeldes kummikuulide laskmiseks.

Ukraina kogemuste najal õpetatakse jalaväelastele haavlipüssi kasutamist lisarelvana, kahjuks ajapuudusel natuke pealiskaudselt. Mobilisatsiooni korral vajatakse haavlipüsse juurde kümneid tuhandeid, soovitatavalt koos laskemoonaga ja inimeste käes, kes on harjunud selle relvaga laskma.

Laskeväljaõppe spetsialistid ütlevad, et haavlipüssi ja ka püstoli laskmise treenimisel peab pöörama kõrgendatud tähelepanu kiirele ja otsustavale ohule reageerimisele, sest sihtmärk on tavaliselt lähedal ja oht väga suur. Relva haaramist, sihtimist, laskmist ja järelsihtimist on vaja treenida tuhandeid ja isegi kümneid tuhandeid kordi ehk vähemalt nädal või paar. Nii pikk väljaõpe on võimalik ainult siis, kui relvi on massiliselt ja väljaõppeks piisavalt aega. Reaalselt on väljaõpe oluliselt lühem, tihtipeale mõned tunnid, heal juhul paar päeva, mis on kindlasti parem kui mitte midagi, kuid ei ole piisav.

Ka varem võeti kordusõppusele kaasa isiklikke relvi, näiteks relvaväljaõppe läbiviimiseks oma üksuses, see vajas alati loa taotlemist ja saamist. Kui me nüüd korrutame selle läbi kümnete tuhandetega, siis on selge, et paberimajanduse lihtsustamiseks oli mõistlik relvade kaasavõtmise võimalus kutsele peale kirjutada.

Navigaator, valgusvõimendi, kaugusemõõdik ja droon

GPS-seade on tänapäeval olevas praktiliselt kõikidel inimestel kas eraldi navigaatorina või spordikella ja telefoni sisse ehitatuna ning neid kasutatakse igapäevaselt. Artikli kirjutamise ajal toimuvad Venemaa vastu Ukraina droonirünnakud, mida tõrjutakse elektroonilise sõjapidamise vahenditega, mis ummistavad mobiilsidet ja segavad GPS-seadmeid kuni selleni, et isegi sisemaal, piirist mitmekümne kilomeetri kaugusel võib mobiil olla leviaugus ja GPS näidata midaiganes. Seega ei ole kuhugi kadunud vana hea kompassi ja kaardi järgi sihtkoha leidmine, kuid lubatakse ka oma navigaatorid kaasa võtta.

Valgusvõimendeid ehk öise nägemise seadmeid, laserkaugusmõõdikuid ja vaatlus- ehk luuredroone ostetakse pidevalt juurde, kuid nende vajadus on oluliselt suurem kui SA ladudes leidub, seega palutakse ka need kaasa võtta. Loogiline on, et seadme kaasa võtnud inimene oskab seda ka kasutada ja kasvõi üks droonioperaator või tulejuht ning pimedas teed nägev võitleja on oluline.

Reservväelastel ja ajateenistusel põhinev suurearvuline armee, nagu Eestis või Soomes, ei suuda kunagi kõiki võitlejaid hea varustusega varustada, sellepärast on hea mõte paluda varustust ise kaasa võtta. See on parem kui häda korral rekvireerida.