Iisraeli-Hamasi sõda – pikalt planeeritud islamistlik rahu

Hamasi juhid, sageli üles kasvanud põgenikelaagrites ning omandanud doktorikraadi ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni toel Araabia ja Lääne parimates ülikoolides, on regioonis rokistaari staatuses. Nende vangistusest vabastamise eest on kostnud Araabia kuningad. Hamas pole palestiinlastele mitte ainult sõjaline, vaid ka poliitiline, sotsiaalne ning kultuuriline Iisraeli-vastane relvastatud vastupanuliikumine. Ekstremistidest bande tõusu valitsevaks seadusandlikuks võimuks tuleb vaadelda aga ajaloo retrospektris.

Praegune konflikt Gaza sektoris on islamistidele kauaoodatud sündmus. Harukontorid Palestiina vabastamiseks oli Egiptuse Moslemi Vennaskond loonud juba pärast Teist maailmasõda. Kuid relvastatud vastupanuks oli ajastus ebasoodne. 1948. aastal loodi Iisraeli riik ning Egiptuse president Abd an-Nasir kui araabia rahvusluse eestvedaja keelustas 1954. aastal vennaskonna. Araabia maades suruti islamistlik liikumine põranda alla. Tänu sellele kaotati Gaza sektoris liikmeid Palestiina Fatahi parteile, mis loodi 1959. aastal Kuveidi, Katari, Saudi Araabia ning Gaza islamistlike grupeeringute baasil. Fatahi islamistist juht, endine vennaskonna liige Yassir Arafat uskus, et ekstremismiga Palestiinat ei vabastata. Mõelda oli vaja suuremalt. Sõjalisele tiivale oli vaja luua poliitiline katusorganisatsioon. 1964. aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon ei olnud aga vennaskonna arvates palestiinlaste esindaja, sest ei vastanud islamistlikele standarditele.

Sel ajal polnud Gaza moslemi vennaskonnal sõjalist jõudu ja olude sunnil kuuluti Arafati juhitud rahvusliku Fatahi sõjalisse tiiba. Väljaõpet teostati eraldi Jordaanias ning samal ajal, kui Arafat mängis globaalses meedias Palestiina rahva isa ja rahvusliku vastupanuliikumise juhti, polnud islamistidel kavatsust ilmaliku juhi all võidelda. Võimule saamiseks pidi mängima pikka mängu, seega lõid islamistid Gazas 1978. aastal esimese islamistliku ülikooli, mida Fatah ei kontrollinud. Rahvuslikult meelestatud tudengid visati ülikoolist välja põhjendusega, et rahvuslus hävitab islamistliku identiteedi. Ülikooli loomisega algas Palestiinas islamistlik liikumine, mis tõmbas ligi tuhandeid üliõpilasi Läänekaldal ja Gaza sektoris. Arafati liikumise manööverdasid üle Kuveidi, Jordaania, Saudi Araabia ja teiste Pärsia Lahe riikide ekstremistliku islami vennaskonna harud. Gazas hakati tulevase sõja tarbeks Iisraeli vastu üles ehitama vajalikku infrastruktuuri, kus tähtsat rolli mängisid mošeed ja tsiviilasutused, mida juhtisid ülikooli lõpetanud vennaskonna liikmed.

Sise- ja välisring

Olukord kaldus kardinaalselt Gaza vennaskonna kasuks, kui Araabia armeed said 1967. aastal Kuue Päeva sõjas Iisraeli käest lüüa. Kauaoodatud sõja käigus jäi Palestiina vabastamata. Veel hullem, Iisraelile kaotati ka Gaza sektor, Läänekallas ja Golani kõrgendikud. Islamism sai läbikukkunud Palestiina rahvuslusele alternatiiviks, mis võimaldas alustada vastupanuprojekti. Edu suurendas veelgi Araabia rahvusluse ideoloogia eestvedaja, Egiptuse presidendi Abd an-Nasiri surm 1970. aastal. Egiptuse Moslemi Vennaskonna tolleaegne liider ja liikmed vabastati vanglast ning nad rändasid välja regiooni ja läände.

Vangistuses oli aru saadud, et teel palvetest reaalsesse pühasse sõtta Iisraeli vastu on vaja omandada haridus, mis võimaldab edaspidi osaleda poliitikas. Gaza harukontorites võeti osa tudengite ja kohalike omavalitsuste valimistest, et tulevikus võim üle võtta. Infiltreeruti äriühingutesse. Liikumise populariseerimiseks loodi Islamistlik Ülikool. Kasutades ära palestiinlaste halba sotsiaalset olukorda, investeeriti haridus- ja meditsiiniteenustesse.

Islamistliku bande pöördepunktiks osutus aga Gaza üliõpilaste lubamine Kuveidi ja Egiptuse ülikoolidesse. Kohalike vastupanu islamistlike tudengite vastuvõtule tasalülitati Punase Risti vahendusel. Tehti kokkuleppe, et ülikooli lõpetamisel siirdutakse tagasi Gazasse. Kuid vennaskonna plaan nägi ette, et üliõpilased loovad asukohariikides islamistliku diasporaa. Vaja oli rajada alternatiivne platvorm vabaks tegutsemiseks, mida nimetati välimiseks ringiks. Gazat ja Läänekallast nimetati sisemiseks ringiks. Kuna sisemise ja välise ringi skeem toimis, kopeeriti seda hiljem ülikoolides üle kogu maailma. Kaks aastakümmet tegeleti islamistliku projekti ülesehitamisega, värvates tudengeid, kes moodustasid ülikoolides islamistlikke blokke. Hiljem panid need aluse organisatsioonile, mis sai 1987. aastal tuntuks Hamasi nime all. Algul siseringis ja hiljem ka välisringis oli strateegilise tähtsusega mošeede võrgustiku laiendamine asukohariikides, andmaks islamistlikku haridust ja juhiseid.

Gazas algas islamistlik revolutsioon mošeedest, mis kureerisid lasteaedu ja meditsiinikeskusi, kus tasuta nõu ja abi andsid ülikoolidest saabunud vennaskonna arstid. Tasuta abi tõi mošeedesse ja meditsiinikeskustesse hulgaliselt islami almuseid, mis võimaldas ehitada uusi mošeesid ja tsiviilasutusi. Läänekaldal sai vennaskond jalad alla 1980. aastate alguses, kui loodi islamistlik ülikool ning hakati tegutsema sama skeemi alusel, mis Gazas juba toimis.

Vastupanuks valmistudes möödusid aastad, Hamasi sise- ja välisringi ülikoolid tootsid uusi liikmeid. Aja möödudes sai üha selgemaks, et väline jõud araabia riikide näol Palestiinat vabastama ei hakka. Samas kasvas Hamasis sisemine surve sõtta astuda, millele lisandus Gazas konflikt islamistide, rahvuslaste ja vasakpoolsete vabastusorganisatsioonidega. Vennaskonnal hakkas aeg otsa saama. Tuli kasutada iga juhust, et näidata end Palestiina vabastajatena.

Esimene intifada

1986. aastal eskaleeris Hamas olukorda, organiseerides Gaza Islami Ülikoolis üliõpilaste streike, sest intifadaks, millest kasvaks välja sõjaline tegevus, oli vaja vallandada masside viha. Samal ajal planeeritud Hamasi enesetaputerroristide rünnakutega Iisraelis ja Iisraeli sõdurite röövimisega tagati stabiilselt Iisraeli sõjalised vastureaktsioonid. Esimene intifada kestis 1994. aastani. Et nüüdseks oli loodud stabiilne välisring, asutati vennaskonna üliõpilaste toetamiseks Ühendkuningriiki ja USAsse islamistlikud ühendused, mida kutsuti Palestiina aparaadiks. Aparaat toimis ja laienes järk-järgult maailma ülikoolidesse, võimaldades kasvatada hilisemaid Hamasi juhte. Samal ajal andis Iisrael Hamasile intifada käigus vastulööke, arreteerides Gazas ja Läänekaldal 1988. ja 1989. aastal tuhandeid Hamasi pooldajaid, teiste seas keskastme ja tippjuhtkonna liikmeid. See käik suretas lühikeseks ajaks vennaskonna peaaegu välja.

Rünnaku all olev Hamasi juhtkond mõistis, et otsustajad peavad löögiulatusest välja jääma. Paikneti ümber maailma pealinnadesse. Hilisemad Iisraeli massarreteerimised enam vilja ei kandnud, sest loodud olid välise ringi valitsused. Selleks ajaks oli Yassir Arafati rahvuslik liikumine languses ning maine päästmiseks kuulutas Arafat 1988. aastal maailmale tseremoniaalselt, et Iisraelil on õigus eksisteerida ja liikumine hülgab Iisraeli-vastase terrori.

See sõnum viis kohalike toetuse Palestiina rahvuslastele miinimumini. Arafat pidi kas saama Hamasi kui arvestatava jõu liitlaseks või valima teise tee, mida ta tegigi, sest Hamas nõudis sõjaliselt ja poliitiliselt alati rohkem, kui Arafat neile pakkuda suutis. See islamistlik lehmakauplemine viis omakorda Arafati juhitud Palestiina Vabastusorganisatsiooni salakõnelusteni Iisraeliga, mida Hamas hiljem tõlgendas allaandmisena. 1993. aastal sõlmisid PVO ja Iisrael Oslo kokkuleppe ning loodi Palestiina Omavalitsus, mis tõi Hamasile tagasilöögi mitte ainult Gazas, vaid ka Jordaanias.

Iisrael ja Jordaania sobitasid omakorda 1994. aastal teed rahule. Hamasi liidrid pidid Jordaaniast mujale kolima. Oslo kokkuleppe tõttu ei osaletud ka Palestiina üldvalimistel. Hamasi poliitilise ja sõjalise tiiva liidrite tapmisele ja vangistamisele vastati enesetapupommipanijate rünnakute kampaaniaga. Konflikt päädis maailma mastaabis sellega, et USA kuulutas 1997. aastal Hamasi terroriorganisatsiooniks, mille hulgas oli veel teisi islamistlikke harusid, kes tahtsid Palestiinat vabastada.

Hamas valmistub sõjaks

Aastal 2000, enne teise intifada alustamist, avaldas Hamasi poliitbüroo visiooni Palestiina täielikust vabastamisest ning Iisraeli hävitamist kirjeldati kontekstis „jõest mereni“. Algas teine intifada, mis kestis viis aastat. Konflikti käigus tapeti Hamasi asutaja šeik Yassin. Samuti suri Palestiina rahvuslaste juht Yassir Arafat ning Palestiina Omavalitsuse nurgakiviks olnud Fatah kaotas konflikti käigus parimad välikomandörid. Selleaegsetele standarditele ja rahvusvahelise survele järele andes läks aastaid kestnud konflikt Iisraelile kalliks maksma. Järgemööda Hamasi liidreid likvideerides otsustati, et on aeg Hamasi juhitud Gazast lahkuda. 

Palestiinlastele Gazas oli see märk, et Hamasi islamistlik lähenemine Palestiina vabastamisel töötab, Fatahi oma mitte. Nii paradoksaalne kui see ka ei ole, aitas islamistliku võidu vormistada demokraatia. 2005. aastal saavutas Hamas Läänekaldal kohalike omavalitsuste valimisel hea tulemuse. See innustas jätkama. 2006. aastal saavutas Hamas nime all Muutus ja Reform Palestiina üldvalimistel enamuse, mis islamistide arvates oli demokraatiat armastavatele palestiinlastele heaks karistuseks. Hamasi võit sümboliseeris rahvuslaste Oslo kokkuleppe mahamatmist, Hamasi lubatud reform tähendas aga demokraatia asemel šariaadil põhinevat islamistlikku valitsusvormi. Gazas võeti võim jõuga üle. Läänekallas jäi Fatahi ja Palestiina Omavalitsuse kontrolli alla. Valimisvõidule järgnesid Hamasi liidrite artiklid rahvusvahelises meedias rahu tegemisest, kuid ühe nüansiga. Rahu saabub siis, kui maailm tunnustab islamistlikku rahu, kus Iisraelile kohta pole. Jeruusalemm on islamistliku Palestiina pealinn. Seejuures islamistliku vaherahuga Iisraeli ei hävita, see on võimalik vaid sõjaga. Islamistlikus mõtteviisis rahu ja vaherahu osas tagasiteed ei olnud. Järgmised aastakümned valmistus Hamas sõjaks, mis praeguseks kestab juba kaks aastat.

Gaza sektoris kasvab järgmine generatsioon islami ekstremiste ÜRO põgenikelaagrites, kes iga aasta 14. detsembril tähistavad toiduabi süües Hamasi sünnipäeva.

Kasutatud kirjandus:

1) Ganor, B. (2021). Israel’s counterterrorism strategy: Origins to the present. Columbia University Press.

2) Tamimi, A. (2007). Hamas: Unwritten chapters. Hurst & Company.

3) Roy, S. (2011). Hamas and civil society in Gaza: Engaging the Islamist social sector. Princeton University Press.

4) Nüsse, A. (1998). Muslim Palestine: The ideology of Hamas. Harwood Academic Publishers.