E-riigi pimeala: digilõhe kui julgeolekuoht meie eakatele

Igal kodanikul on täna võimalik suhelda riigiga peaaegu kõikidel teemadel digitaalselt. See aga eeldab elementaarset digipädevust ehk lihtsustatult öeldes seda, et täiskasvanud inimene oskab igapäevaselt kasutada internetti.

Tänapäeval on interneti kasutamine tituleeritud lausa inimõiguseks ning ja digioskused on Euroopa Liidus liigitatud üldoskusteks, mida vajavad kõik täiskasvanud, täpselt samamoodi nagu elementaarset lugemisoskust.

Interneti ja digivahendite kasutamise poolest on noored ja keskeas eestlased eesrindlikud – uuringu kohaselt kasutab digivahendeid ligi 90 protsenti kuni 65aastastest kodanikest. Piisavat tähelepanu ei pöörata aga elanikkonnagrupile, mis moodustab meie kodanikest ligi kolmandiku – meie eakatele. Siit koorub mõtlemapanev kodanikujulgeoleku probleem: suur osa Eesti eakatest on sügavas digitaalses infosulus, mis võib muuta nad mistahes ohuolukordades haavatavaks.

Eraldatud elutähtsast infost

Julgeoleku üks oluline tahk on kiire ja täpne informeeritus. Võimalike tänapäevaste kriiside korral – olgu selleks ulatuslik elektrikatkestus, äärmuslik torm, pandeemia või geopoliitiline ja sõjaline oht – liigub elutähtis informatsioon esmalt digikanalites. Suurepäraseks näiteks on siin Naiskodukaitse loodud elupäästev mobiilirakendus „Ole valmis!“. See äpp on loodud otse elanikkonna kaitseks ja kodanikujulgeoleku tõstmiseks, koondades kõik esmatähtsad käitumisjuhised kriisi korral.

Ent siin avaldubki digilõhe kõige valusam ja ohtlikum külg: see tähtis julgeolekutööriist on täiesti kättesaamatu sadadele tuhandetele eakatele, kes ei oska nutiseadmeid sihipäraselt kasutada ega rakendusi alla laadida.

Kui inimene ei suuda e-keskkonnas navigeerida, on ta ära lõigatud ka operatiivsest teabest ja peab lootma jääma juhuslikule, suust suhu liikuvale infole või vananevale traditsioonilisele meediale, mis ei pruugi ulatuslikus kriisis enam nii tõhusalt ja kiirelt toimida.

Karm statistika

Seda suurt julgeolekualast haavatavust kinnitavad andmed, millele viitab otseselt SHARE läbiviidud uuring. Kuigi 50+ vanuses internetikasutajate osakaal Eestis jõudis 2023. aastaks 63 protsendini, on vanuse kasvades infosulgu jäävate mittekasutajate hulk hirmutavalt suur.

2022. aasta andmetel ei kasuta 65–74aastastest ehk nooremas pensionieas inimestest internetti peaaegu iga kolmas ehk 30 protsenti. 75–84aastaste seas on aga interneti mittekasutajaid juba lausa kaks kolmandikku ehk 65 protsenti.

Kodanikukaitse vaates on veelgi otsustavam digioskuste tegelik tase. Vähemalt baastasemel oskused on vaid igal kolmandal vanemas tööeas ja igal viiendal nooremas pensionieas inimesel. Olukorra teeb keerulisemaks ka see, et isegi need vanemad täiskasvanud, kellel on varasem IT-kogemus ja kes kasutasid tööl arvuteid, kipuvad pärast pensionile jäämist oma tegevuse digimaailmas katkestama. Vanemaealiste subjektiivne hinnang omaenda digioskustele ajas pigem väheneb.

Lihtsuse illusioon

Eakate aitamist ja kriisideks ettevalmistamist takistab ühiskonnas laialt leviv illusioon, et e-teenused on kõigile automaatselt lihtsad ja intuitiivselt kasutatavad. Näiteks ametlik e-Estonia veebileht märgib enesekindlalt, et paljude teenuste kasutamiseks on vaja vaid mõnda hiireklõpsu ja seetõttu on e-teenused kodanikele väga mugavaks tehtud.

Tegelikult nõuab uute digivahendite kasutamine eakatelt suurt vaimset pingutust, mida igapäevased arvutikasutajad ei pruugi tajuda. Erinevalt igapäevakasutajatest peab eakate aju digikeskkonnas alati meenutama, võrdlema, hindama ja otsustama; see ei toimi vaiketeadmiste baasil.

Eakaid takistab valusalt „digikirjaoskuse paradoks“: selleks, et uusi oskusi lihvida ja uue tehnoloogiaga sammu pidada, peab nuti- ja digivahendeid aktiivselt kasutama, aga nende kasutamiseks pole sageli piisavalt algoskusi. Lisaks puuduvad internetil sarnasused varasemate ja harjumuspäraste meediumitega nagu paber või televiisor, mistõttu vajavad vanemaealised just protsesside põhimõtteliseks mõistmiseks ja navigeerimiseks otsest ning ülesandekeskset juhendamist.

Isegi kui inimene teab, et internetist saadav info on kiirem ja täpsem, tundub talle sageli, et kasuni jõudmise pingutus on lihtsalt ebaproportsionaalselt suur. Nii loobutaksegi pärast mõnd katsetust ning kukutakse paratamatult tagasi infosulgu.

Mahajäämus hoolekandeasutustes

Digitaalne isoleeritus toob kaasa ka sotsiaalse eraldatuse – suisa 86 protsenti interneti mittekasutajatest elab sotsiaalselt passiivset elu. Kuid julgeolekuriskid ei piirdu vaid üksikute majapidamistega. Eriti murettekitav on olukord üldhooldekodudes, mis peaksid olema ühiskonna turvavõrgustiku ühed olulised lülid. Uuringud näitavad, et 68 protsenti hooldekodude töötajatest on madala digipädevusega. Selle tagajärjel ei kasuta tervelt 57 protsenti asutustest andmevahetuseks Terviseportaali ning kaks kolmandikku teeb oma dokumendihaldust endiselt paberil. 

Olukorras, kus kiire meditsiiniline andmevahetus ja kriisikoordinatsioon võivad päästa elusid, on selline digitaalne pimedus asutuste tasandil murettekitav. 

Küberpettused ja infosõda: haavatavus, mida kasutatakse kurjasti

Digilõhe ei tähenda üksnes ilmajäetust igapäevastest mugavustest või operatiivsest kriisiinfost. See avab ukse otsesele julgeoleku- ja kriminaalohule. Kuna Eesti riik, teenused ja pangandussektor on kolinud peaaegu täielikult digikeskkonda, on kurjategijad ja vaenulikud mõjutajad suunanud oma teraviku just ühiskonna kõige haavatavama osa, eakate vastu. Statistika järgi on digitaalselt vähemkogenud inimesed kübermaailmas esmaseks sihtmärgiks.

Finantsküberkuritegevus ja manipuleerimine

Viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud sotsiaalsel tehnikal põhinevad pettused (näiteks vishing ehk telefonipettused ja smishing ehk SMS-pettused). Eakad, kes ei mõista lõpuni e-riigi autentimisvahendite (Smart-ID, Mobiil-ID või ID-kaart) toimimismehhanisme, langevad kergemini manipuleerimise ohvriks.

Kelmidel õnnestub neilt hirmutamise või kiireloomulisuse ettekäändel välja meelitada PIN-koode, esinedes pangatöötajate, politseinike või riigiametnikena. Tulemuseks on elusäästude kaotus, mis lükkab eaka otsesesse majanduslikku ja sotsiaalsesse hätta.

Tänapäevases julgeolekukontekstis on infooperatsioonid ja libauudised muutunud strateegiliseks relvaks. Digitaalse meediakirjaoskuseta eakad ei oska sageli hinnata allikate usaldusväärsust, eristada fakte arvamustest ega tuvastada manipuleeritud sisu (sh tehisaru abil loodud süvavõltsinguid).

Kuna elutähtsat infot ametlikest kanalitest otsida ei osata, ammutatakse seda kontrollimatutest allikatest, mis teeb sellest sihtrühmast kerge saagi vaenulikule propagandale, paanika külvamisele ja ühiskondliku sidususe murendamisele. PPA statistika kohaselt ulatuvad küber- ja telefonikelmustega tekitatud kahjud Eestis igal aastal miljonite eurodeni. Lõviosa nendest summadest kelmitakse välja just eakatelt inimestelt, kelle puudulik digipädevus ei võimalda pettust õigeaegselt läbi näha.

Kui me ei suuda oma vanemat põlvkonda kübermaailmas kaitsta ja harida, loome ühiskonda teadlikult suure sihtmärgi. Infosõja ja organiseeritud küberkuritegevuse ajastul on iga turvamata ja oskamatult kasutatud nutiseade potentsiaalne ohuallikas. Eakate digitaalne kaitsmine ei ole seega enam pelgalt sotsiaalabi või mugavusteenus, vaid vahetu ja möödapääsmatu riigikaitsevajadus.

Digitahe: kodanikuaktivism tuleb appi

Kuidas me saame tagada iga kodaniku julgeoleku, kui süsteem ise neid eemale tõrjub? Uuringud viitavad selgelt, et lisaks perekonna toele on hädasti vaja kindlamat õppimise tugisüsteemi, mis aitaks eakatel mõista oma takistusi, näitaks digivahendite reaalset kasu, ja õpetaks neid igapäevaseid probleeme lahendama.

Tihti ei jaksa ega oska pereliikmed ise eakaid järele aidata. Teame ehk omastki kogemusest, et lihtsam on käega lüüa ja soetada eakale nuputelefon, selmet järjepidevalt ja kannatlikult oma ema-isa, vanaisa-vanaema digimaailma integreerida, juhendades muu hulgas toime tulema aina laialdasemate küberohtudega.

Selle tühimiku täitmisel pakub abikäe kodanikuaktivismi grupp Digitahe. Selle grupi missiooniks on luua üle-eestiline asjatundlike ja erihariduse omandanud digimentorite kogu, kes tegeleb süsteemselt, kannatlikult ja järjepidevalt eakate järeleaitamisega digimaailmas. Need mentorid ei oleks vaid vabatahtlikud ega peaks tegutsema entusiasmi baasil – nad võiksid olla spetsialistid, koolitatud ja palgalised töötajad meie kodanikujulgeoleku tagamisel. Nad saavad aidata eakatel jõuda elutähtsa infoni, viies läbi koolitusi ja praktilisi töötubasid, tehes koostööd kohalike omavalitsuste sotsiaalosakondadega, eakate liitudega, hooldekodudega. Nad oskavad selgitada ja juhendada, kuidas küberohtudega toime tulla. Need spetsialistid oleksid teadlikud andmekaitsest ja sensitiivse info käsitlemisest. Nad tegeleksid muu hulgas küberohtude ennetamisega ja, miks mitte, aitaksid iga eaka nutiseadmesse paigaldada kriisirakenduse „Ole valmis!“. Piirdumata üksnes rakenduse paigaldamisega, vaid aidates mõista selle sisu, juhendada selles navigeerima.

Kokkuvõtvalt võiks meie kui eduka e-riigi lahendus olla, et iga kohaliku omavalitsuse üksuse juures tegutseb vähemalt üks haritud spetsialist, kes hoolitseb selle eest, et ükski eakas ei jääks lõksu digitaalsele eikellegimaale.