Droonide avastamine ja varjumine – Soome vs Eesti
Artikkel on järg Kaitse Kodus! 5/26 ilmunud artiklile Eestisse ja naaberiikidesse eksinud ründedroonide tekitatud probleemidest. Juttu tuleb ohuteavitusest, käitumisest drooni nähes ning varjenditest.
Artikli kirjutamise ajal juuli alguses on drooniohu tõttu suletud õhuruum ja mereliikluse piirangud Soome territoriaalvetes Soome lahe idaosas muutunud tavaliseks. Näiteks 9. juuli hommikul kell kuus teatasid kaitsejõud drooniohust seoses Ukraina rünnakutega Loode-Venemaal. Eelmine hoiatus oli paar päeva varem ja nädal enne seda oli hoiatusi kaks. Mõni minut pärast keskpäeva teavitati ohu lõppemisest. Seega oli ohuteavitus jõus kokku kuus tundi. Samal ajal teatas Venemaa Leningradi piirkonna kuberner allalastud Ukraina droonidest.
Drooniohuga peab elama
Hoiatusi avaldavad Soome kaitsejõud sellepärast, et inimesed teaksid ohtlikest piirkondadest eemale hoiduda.
Huvitav oli kuulda ka inimeste arvamusi olukorrast. Näiteks kolm tundi sadamas laevasõidu algust ootama pidanud suvitajad ütlesid otse, et on rahul, et kaitsejõud teevad oma tööd ja kaitsevad soomlasi ohtude eest. Väliskülalised vaatasid muidugi suu ammuli, kuidas kohalikud arutavad kohvi kõrvale ülelendava hävituslennuki tehnilisi omadusi ja kaasasoleva relvastuse võimekust. Koeraga jalutamas käinud proua kiitis, kuidas hävitaja lendas üle nii vaikselt, et isegi koer ei ehmatanud!
Seega võib öelda, et inimesed on uue olukorraga harjunud ja teavad, et riik teeb kõik võimaliku õhuruumi jälgimiseks ning vajadusel tõrjeks. Piiranguid ja patrulliva helikopteri või hävitaja müra talutakse, sest seal lendavad soomlased soomlaste kaitseks. Lisaks tuleb aeg-ajalt uudiseid selle kohta, mida tehakse õhuruumi paremaks valvamiseks ja droonitõrje edendamiseks.
Ohuteavitus lonkab kahjuks veel natuke liiga palju
Ka Eestis juhtus jaanipäeva paiku see, mille eest ametiisikud on hoiatanud. Kolmanda juuni varahommikul saatis Eesti Kaitsevägi drooniohuteavituse praktiliselt kogu Ida- ja Kagu-Eestile, sest tuvastati õhusõiduki sisenemine Eesti õhuruumi. Siis drooni ei leitud, küll leidis Läti piiri äärse Rõuge elanik nädal hiljem heinte seest puruks kukkunud drooni ja andis sellest ametivõimudele teada. Tõenäoliselt kukkus droon sinna põllule just kuu alguses.
Demineerijad saabusid kiiresti ja drooni küljes olnud viiekilone lõhkelaeng demineeriti. Sellise suurusega pommi eluohtlik raadius lahtisel maastikul on paarkümmend meetrit. See tähendab, et üle kuuekümne ruutmeetri suuruse ala ehk kolmetoalise korteri pindala löövad lööklaine ja killud suhteliselt puhtaks ja mõju on tunda ka oluliselt kaugemal.
Tegelikult on viiekilone pomm ründedroonide maailmas väike, suuremad droonid suudavad kanda ka mitukümmend kilo lõhkeainet ehk plahvatus võib olla ohtlik ka paarisaja meetri kaugusel. Sellepärast tuleb mahakukkunud drooni nähes alati käituda nagu lõhkekeha leidmisel:
esiteks – ära näpi;
teiseks – teavita häirekeskust,
kolmandaks – mine eemale ja hoiata teisi ohu eest,
neljandaks – suru sotsiaalmeediapostituse järgi sügelevad näpud sügavasti tasku põhja, et mitte kohale meelitada lollakaid, kes drooni näha ja katsuda tahavad.
Demineerijad hoiduvad pommi kõrval askeldamast raadiosaatja või mobiiltelefoniga, sest on võimalik ehitada raadiolainetele reageeriv sütik ehk kärakas käib just sellepärast, et loll otsustas pommist telefoniga pilti teha!
Soome ja paljude teiste arenenud riikide suuremates linnades on juba aastakümneid kasutusel tsiviilkaitse ohusignaali sireenide süsteem ning ehitatud piisavalt varjendeid nii tööstushoonete kui elumajade juurde. Sireen peab olema kuuldav kahe kilomeetri kaugusele raudteest ja kahekümne kilomeetri kaugusele tuumaelektrijaamast. Samuti mitme kilomeetri kaugusele sadamatest ja tehastest, kus on võimalik mürgiste ainete levimine või plahvatus. Täpne kaugus sõltub sellest, mis aineid seal kasutatakse ja kui suure jama need halvimas olukorras tekitavad. Keemiareostuse ohu korral võetakse arvesse ka näiteks tuule suunda. Reeglina asuvad sireenipasunate kobarad kõrgematel hoonetel või mastides.
Häire korral edastatakse korduvaid seitsme sekundi pikkusi signaale, mida kuuldes peavad kodanikud minema siseruumidesse ning sulgema uksed, aknad ning tuulutuskanalid. Seejärel saadakse televisiooni, raadio ja mobiilside kaudu lisainfot ohu iseloomust ning tegutsemise juhiseid. Sireenidega teavitatakse ka ohu lõppemisest. Süsteemi korrasolekut kontrollitakse iga kuu esimese esmaspäeva keskpäeval, kui antakse üks lühike signaal. Seega Soomes esmaspäeva keskpäeval signaali kuuldes ei ole vaja kohe tormata, vaid jälgida kohalike reaktsiooni ning kui soomlased jooksevad, joosta samas suunas ja kiiremini!
Üleriigilist mobiiltelefonidele saadetavat ohuteavitust, nagu Eesti EE-alarm, Soomes ei ole. On olemas 112 ehk mobiiltelefonidele laetav äpp, mille kaudu saab päästeteenistusega ühendust. Valitsus reageeris muidugi kodanike muredele ja asuti kibekähku olemasolevat süsteemi täiendama, sest häire peab jõudma võimalikult paljude inimesteni võimalikult kiiresti.
Täiesti kindel on seegi, et täiuslikku häirete edastamise süsteemi ei ole olemas. Nõrk lüli on enamasti inimene. Uudistes nägi korduvalt kodanikke, kes said ristmikul seisvalt politseinikult või õue astunud rahvusringhäälingu toimetajalt teada, et põrinal üle maja lennanud ja naabri kartulipõllule maha kukkunud tossav käkerdis oli droon. Ametiasutused tegutsesid küll kiiresti ohu likvideerimisel, kuid ohust teavitamine lonkas kahte jalga hoolimata sellest, et avalik huvi kõikide droonisündmuste vastu on suur.
Aga varjend on ju hirmus kallis!?
Talve- ja jätkusõdades ründasid Soome linnu korduvalt Nõukogude Liidu lendavad mõrvarid – teistmoodi ei ole võimalik nimetada lendureid, kes pommitasid tuimalt tsiviilobjekte. Need geenid ei ole kahjuks välja surnud, sest sama kordub Ukrainas, kus iga päev tuleb teateid raketi- ja droonirünnakutest elumajade, poodide, koolide ja haiglate pihta.
Soomlased harjusid häire korral kiiresti varju minema, see aitas ohvreid vähendada, ning pärast sõdade lõppu tulid kohustuslikud ehitusreeglid, kui palju ja mis tasemel varjendeid peab Soomes olema. Praegu on Soomes üle viiekümne tuhande varjendi, kuhu mahub ligi viis miljonit inimest. Varjendi ülalpidamine on varjendi omaniku kohustus, päästeteenistus kontrollib ja sertifitseerib neid.
Kahjuks lasti Eestis okupatsiooni ajal olemas olnud vähenegi ohusireenide ja varjendite süsteem iseseisvuse algusaastatel juhmuse ja ükskõiksuse tõttu ära laguneda. Muidugi tuleb tõdeda, et mingisugust kogu elanikkonda varjamise võimalust sel ajal ei olnudki. Olid mõned varjendid eliidile. Kampaania korras õpetati varjumist ka tsiviilelanikele, näiteks õmmeldi kooli tööõpetuse tunnis marlikangast vatiinvoodriga tolmumaske ning kõnniti klasside kaupa keldrisse. Parematele inimestele olid ette nähtud gaasimaskid, näiteks GP-5, mis pidi kaitsma ühe ööpäeva jooksul. Õnneks neid päriselt eriti ei kasutatud, sest hiljem on filtrite materjalides avastatud asbesti. Asbesti ja üldse tolmu suures koguses sissehingamine tekitab korraliku kopsukahjustuse. Esimesel korral pääsed, et aastakümneid hiljem surra piinarikkalt lämbumissurma. Muidugi juhul, kui õnnestus kuidagi plahvatuses kokkukukkunud paneelelamu või koolimaja keldri rusude alt välja roomata. Selline vastik nõukogude reaalsus, kus kodanike heaolu ei huvitanud kedagi, aga jutu järgi oli kõik vägev!
Kui Eesti valitsus hakkas mõned aastad tagasi tõsisemalt rääkima tsiviilkaitse olulisusest, läks nagu võluväel lahti kinnisvaraarendajate üldine kisa, et varjendite ehitamine on jube kallis ning nende ülalpidamine nõuab kosmilisi summasid. Allpool toon lühidalt konkreetsed arvud, milliseid varjendeid Soomes nõutakse ning kui palju nende ehitamine ja ülalpidamine reaalselt meie kandi kogemusele tuginedes maksab – et oleks külanõukogu koosolekul võimalik sõna võtta.
Tuntumad varjendid on kindlasti Helsingi kesklinna kaubanduskeskuste alla graniidi sisse kaevatud koopad, mis on tavaliselt kasutusel parklatena.
Ettevõtetes võib varjend olla näiteks puhketuba või ladu, mille tunneb ära tummisest metalluksest ja õhufiltritest. Vähemalt 1200 ruutmeetri suuruse hoone juures peab olema varjend, mis on vähemalt 2% hoone pindalast ja vähemalt 12 ruutmeetrit suur ning sellele lisanduvad abiruumid ehk tualett ja pesuruum ning kööginurk.
Varjendis arvestatakse vähemalt 0,75 ruutmeetrit inimese kohta ehk istuda saab, aga pikutada vaevaliselt. Kui varjendisse peab mahtuma 100 inimest, on minimaalne nõutud pindala 75 ruutmeetrit ehk selline kolmetoalise korteri pindala.
Suurtes linnades on varjendeid rohkem kui elanikke, näiteks Helsingi suudab lisaks oma elanikele varju pakkuda kõikidele tartlastele ja pärnakaid mahub ka.
Varjendeid on 4 klassi – K, S1, S3 ja S6. K-klass on tüüpiline väikese korterelamu või ridaelamu varjend, mida tohib ehitada terasest või armeeritud betoonist. S1 on alati betoonist, tavaliselt suuremates korterelamutes või ettevõtetes, ja sel on vähemalt 20 mm paks lööklaine eest kaitsev terasuks. S3 on väiksem koobas või massiivne betoonpunker. S6 on suurem kalju sisse kaevatud koobas, nagu eelmainitud maa-alused parklad, mis peavad vastu pidama vähemalt 6 bari suurusele lööklainele. Näiteks taktikalise tuumarelva plahvatuse all on lööklaine alla 6 bari.
S-tähe järel olev number ongi baride arv, kui tugevale lööklainele peab varjend vastu pidama. 1 bari lööklaine tekitamiseks on vaja lõhata 2 meetri kaugusel 12 kilo ehk 155 mm haubitsa kildmürsk. Praktikas ei suuda väiksem lõhkelaenguga droon või miin keldrivarjendis inimestele ohtlikke vigastusi tekitada. Nagu mainitud, on viiekilose laengu ohuala lahtisel maastikul kuni 20 meetrit ja suuremal, 155 mm mürsul kuni 60 meetrit.
Soome ehitajate kogemuse põhjal tõstab varjendi ehitamine uusehituse hinda mõne protsendi võrra ehk mõnikümmend eurot elamispinna ruutmeetri kohta ja hoolduskulud on mõned sendid ruutmeetri kohta kuus. Nälga selle tõttu keegi ilmselt ei sure?
Kaitse Kodu! järgmistes numbrites vaatame, kuidas drooniohu korral käituda ning mis vahenditega on droone võimalik tõrjuda.
