Alasti Trumpi viimane vaatus: kaos
Elame ikka tõesti erakordsel ajal – kriisid ja eriti sõjad on kogu maailma võtnud ihualasti, info kõigest on kättesaadav kõigile. Ole vaid mees, pane pilt kokku ja tee järeldusi. Tegijaid jagub, aga peavoolumeedias, nagu poliitikaski, teesklemine jätkub.
Lihtsaim tõend selle kohta on 28. veebruaril alanud USA-Iisraeli sõda Iraaniga, täpsemalt küsimus, kes seda alustas. Konkreetse vastuse asemel algab jutt Iraanist lähtuda võinud ohtudest või siis pigem vastatakse midagi üldist.
Mis teha, kui lõputu relvatärin on muutnud suhted ÜRO-nimelist maailmakorda sümboliseerivate vetopolitseinike ja abipolitseinike (pidagem neiks regionaalseid liidreid) vahel eriti delikaatseiks ja isegi lähimad liitlased ei julge solvata šerifit, s.t Donald Trumpi.
Igal juhul tähendab poliitika alastiolek seda, et täna näevad kõik, millise hingeeluga ja milliste teadmistega isikud meid juhivad. Paraku on nad ju võimu enda kätte saanud meie endi häältega! Et ühel hetkel valijaile tõestada, et seadusi ja isegi põhiseadust saab tõlgendada nii, nagu tarvis. Koguni uut sõda alustades, nagu tõendab USA-Iisraeli kallaleminek Iraanile 28. veebruaril (eelmine sõda oli juunis 2025), mille Iisrael kiirelt laiendas ka Liibanonile. Tegu oli kõigile paraja ootamatusega, sest alles kolm päeva varem oli Trump esitanud USA Kongressile aastaaruande (State of the Union) ja Omaanis käisid USA-Iraani kõnelused.
Seadusi ja riigi teisi võimukeskusi ignoreeriti, samas vajas toimuva vastu protestimine ikkagi esmalt äratundmist, et vastast alahinnati ja sõjaplaan on vale. Selgus jõudis kohale ebamugaval hetkel – kohe-kohe sai täis üks kuu väheõnnestunud sõdimist ja kuna ees terendasid lihavõttepühad, tuli päevapealt hakata ettevõetut selgitama.
Selleks sai „ühe kuu eelne“, 26. märtsi pressikonverents ovaalkabinetis, kus ajakirjanike ees istus kogu Trumpi valitsus. Ka telemehena kätt proovinud Trumpil kukuvad esindusüritused efektselt välja: asepresident JD Vance’i ja riigisekretär Marco Rubio järel rääkis peamisest ja seda rahulikus toonis kõiki väliskriise (Gazast Ukrainani) haldav asjaarmastaja Steve Witkoff, järgnes Trumpi enda harjumuspärane hüplev-ärplev-demokraate-salvav monoloog, mida koheselt toetas kallutatud ajakirjanikust sõjaministriks tehtud Pete Hegseth. Seda lugematute komplimentidega peremehe aadressil.
Trumpi teisel käes istuva Marco Rubio näost oli raske emotsioone välja lugeda, ehkki sai teatavaks, et just tema ja asepresident JD Vance, mitte Witkoff ja presidendi väimees Jared Kushner, osalevad siis järgmistena lubatud (rahu)kõnelustel.
Olgu meenutet, et just tänu JD Vance’ile, kes mitmel varasemal korral on Valge Maja ovaalsaalis toimunud välisriikide juhtide vastuvõtul olnud Trumpi järel tooniandjaks nr 2, sai Hegsethist minister – Trumpi pakutud ministritest oli USA Senat vastu just temale ja asepresidendil tuli kohale tulla, et Hegsethi ametisse nimetamine tagada.
Sõda ja sõnasõda
Ümberrivistusi sündis mujalgi, mis sügavate kriiside ajal on loomulik. Nagu ka vahekordade täpsustamine. Huvitav seik ilmnes Venemaa välisministeeriumi kõneisiku Maria Zahharova briifingul 25. märtsil, kui ta kommenteeris Iisraeli suursaadiku Moskvas välja öeldud rahulolematust, et kahepoolsete suhete seisu silmas pidades olla Venemaal „väga ühepoolne ametlik hinnang Iisraeli tegevusele Iraanis“.
Vastuseks kõlas, et olekski imelik, kui see oleks kahepoolne, sest igal riigil on oma positsioon, mis tugineb faktidel ja ajalool. Järgnes viide ÜRO peasekretärile Antonio Guterresele, kes taunis esmalt Iisraeli-USA aktsiooni ja alles seejärel järgnenud Iraani oma. Saab öelda, et politseinik näitas abipolitseinikule (regionaalne esimõjur) koha kätte.
[Ajaloolasena lisan vahemärkuseks, et Guterres pole oma arusaama sündmuste kronoloogilisest järjestusest Lähis-Idas muutnud 2023. aasta oktoobrist saati.]
Vetopolitseinike ja abipolitseinike vahekordade klaarimine jätkus ka Venemaa välisministri Lavrovi järgmise päeva intervjuus Prantsuse televisioonile, kus – lisaks Lavrovi klassikalisele valejutule riigipöördest ja rahvahääletustest Ukrainas veebruaris-aprillis 2014 – meenutati ka Venemaa- Prantsusmaa kunagisi liitlas- ja strateegilise partnerluse suhteid ning kinnitati, et Putin olla endiselt valmis tõstma telefonitoru, kui kõnet lubav Macron selle ükskord ära teeb. Huvitav nüanss oli ka Lavrovi kinnitus, et Putin rääkivat üksi, samal ajal kui liini teises otsas istuvat alati terve seltskond.
Lavrov rääkis ka tuumapommiga vehkimisest, ajendiks Macroni Prantsuse tuumapommivarju pakkumine teistele Euroopa riikidele. Loogikat selles on, sest Briti tuumarelv asub ju pärast Brexitit n-ö väljaspool Euroopat.
Kallistused ja käepigistused
Hetkel olulisim ja raskelt aimatava lõpuga mäng kellegi teise tuumarelva silmas pidades käib siiski mujal. Täpsemalt Lähis-Idas, kus selle tegid päevateemaks USA-Iisraeli uued rünnakud Iraani tuumaenergiaobjektidele, sealhulgas rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri alluvuses olevatele objektidele, ning avalik kuulutamine, et Iraan ei tohi arendada rahumeelset tuumaenergiat ja peab oma rikastatud aatomivarud USAle üle andma.
Teatavasti on ka Iisraelil tuumarelv ja Iraan on oma rakettidega tabanud punkte Dimonas asuva tuumakeskuse lähedal. Ent ka moslemimaailmal on Pakistani näol oma tuumariik ja ühtäkki hakkas just tema tuumarelv kaasa rääkima Lähis-Ida sündmustes.
Selle meeldetuletamine algas Minskist, mida 19. märtsil neljandat korda (eelmine detsembris 2025) väisas Trumpi erisaadik John Coale. Teadu on neid väisanguid alati saatnud poliitvangide vabastamine ja ka Valgevene – ikkagi Vene-Valgevene liitriigi osa! – järjekordne vabastamine USA sanktsioonide alt.
Sedapuhku järgnes Coale’i-Lukašenka kallistamisele midagi sootuks uut – 25. märtsil maandus Valgevene batka esimest (!) korda Pyongyangis, et seal kallistada Kim Jong Uni, kel tuumarelv, mis tehti valmis moslemiriigi Pakistani abiga.
Huvitav on see, et Hiinasse mineku ja G2 sõlmimise nüüd ilmselt pikaks ajaks edasi lükanud Trump jõudis Kimi juurde veel enne Putinit. Oma esimesel ametiajal kohtus Trump Kimiga koguni kolm korda – Singapuris, Vietnamis ja 2019. aastal kahe Korea vahelisel demarkatsioonialal.
Alles juunis 2024 esimest (!) korda Põhja-Koreas käinud Putin sõlmis Kimiga igakülgse strateegilise partnerluse lepingu, mis nägi ette teise poole kohest abistamist võimaliku kallaletungi korral ja just see säte tõigi põhjakorealased mullu sõdima Kurski oblastisse.
Nagu teada, sõlmis Putin analoogse lepingu ka Iraani presidendiga, ent selles puudub kohese abistamise säte. Küll on aga Putini ja Lukašenka liitriigi veel 1996. aastal alanud ja pidevalt süvenev protsess toonud kaasa tuumarelva ja seda kanda võivate vahendite paigutamise Valgevene pinnale, millest aeg-ajalt ebamääraselt märku antakse. Kindel saab olla ilmselt selles, et nuppe on üks ja see asub Kremlis. Mida täpselt sisaldab Lukašenka ja Kimi sõlmitud „sõpruse ja koostöö leping“, pole seni teada.
Kes kellega käib
Hetkel on esiplaanil ja koguni mitmes kohas laua all või laua peal Pakistani tuumarelv. Pärast seda, kui vastaspoole juhtide likvideerimise kampaania käigus üritas Iisrael septembris 2025 tappa Kataris seal resideerunud Hamasi läbirääkimisdelegatsiooni. Rünnak ebaõnnestus, seda taunis 16. septembril 2025 Dohas kogunenud Araabia Liiga ja Islami koostööorganisatsiooni ühisistung. Päev hiljem aga kirjutasid Saudi Araabia kroonprints Mohammed bin Salman (MBS) ja Pakistani peaminister Shehbaz Sharif Ar-Riyadis alla strateegilise ühiskaitse lepingule, mis nägi ette teise abistamist kallaletungi korral. Ehk NATO aluslepingu 5. artikli vaimus, nagu siis eelistati kommenteerida.
Järgmine huvitav seik sündis Turkmeenia neutraliteedilepingu tähistamise üritusel 13. detsembril 2025 Asgabatis, kui selle käigus toimunud Putini ja Türgi presidendi Erdogani kohtumisel liitus nendega kolmandana Pakistani peaminister. Eks ole – ruumi sisenes veel üks tuumarelva omanik ja efekt missugune!
Samasugune mõju oli 24. märtsil kõlanud Pakistani pakkumisel jätkata Omaanis katkenud USA-Iraani kontakte hoopiski Pakistani pealinnas. Sellele järgnes muudki huvitavat.
1. aprillil tegi Trump lõpuks avalduse rahvale (National Address), milles selgitas Iraani uue pommitamise põhjusi. Tegi seda mõistagi temale omases stiilis, kuid publikuta. Seda erinevalt sõjaminister Hegsethist, kes esines ilmselt Lähis-Itta saadetavate vägede ees, kusjuures esinemiskoht jäeti saladusse. Valitsuse pressikonverentsi ja n-ö sooloselgituse vahepeal jõudis Trump siunata kõiki liitlasi ja jättis Hormuzi väina avamise lõpuks kõigi teiste teha.
Juttu jätkub kauemaks
Artikli peateemat jätkates tegi Trump teistele etteheidete tegemise käigus Saudi Araabia kroonprintsile Abrahami lepingu sõlmimise (loe: Iisraeliga suhete loomise) ettepaneku, millest Mohammed Bin Salman mullu novembris Ovaalkabinetis loobus.
Ilmselt loobub nüüdki, sest järgnes avalik solvang MBSi aadressil. Asi, mida USAl tuleb praegu kõige rohkem kahetseda, sest 2. aprillil rääkis MBS taas Putiniga (nende eelmine kõne oli 2. märtsil ja vahepeal käis Moskvas Saudi Araabia välisminister, kes 2. aprillil rääkis telefonitsi ka Lavroviga). 26.märtsil oli aga MBSi juures kõigele operatiivselt reageeriv Ukraina president Volodomõr Zelenskõi, kes saabus pakkuma piirkonnale droone, millega ukrainlased edukalt tõrjuvad Venemaa lennutatud Iraani päritolu droone.
Tekkis tõeline segasummasuvila, milles Venemaa, Türgi, Egiptus, Saudi Araabia, Pakistan ja Iraan rääkisid mitu päeva ühte ja sama juttu. Taustaks naftatankerite siirdumine läbi Hormuzi väina Hiina ja Pakistani. Aga ka Iraani ja Hezbollahi jätkuvad raketilöögid USA objektide ja Iisraeli territooriumi pihta isegi pärast seda, kui Trump oli oma rahvale kuulutanud Iraani tagasipaiskamist kiviaega.
Esitatud sündmuste jadale järgnenut ehk siinse artikli ilmumise/lugemise aegset seisu piirkonnas on võimatu prognoosida, kuid olen veendunud, et kui USA maavägesid kasutabki, siis tõesti vaid mõne saare vallutamiseks. Millegi suurema ettevõtmist kammitsevad ja välistavad nii Trumpi enda 80. sünnipäev (14. juunil) kui ka USA 250. sünnipäev (4. juulil), samuti 11. juunil algavad jalgpalli maailmameistrivõistlused USA pinnal, kus lööb kaasa ka Saudi Araabia meeskond.
Mõistagi saavad toimuvat mõjutada ka USA Kongress, NATO ja Euroopa Liit, seda isegi poolteeseldes – Trump ju lihtsalt mängis üle ja kiskus kõik alasti –, sest enamuse huvi on kaos kiiresti lõpetada.