10 õppetundi algajale agressorile
Kujutlegem õppetundi, kus esireas istuvad tulevased agressorid – riigijuhid, kindralid ja strateegid –, kes püüavad aru saada, miks mõned riigid murduvad kiiresti ja teised mitte. Tunnis ei arutata moraali, vaid toimivust: mis tegelikult hoiab riiki elus, kui vastane on otsustanud rünnata.
Ukraina sõda ning Iraani vastu suunatud operatsioonid pakuvad selleks värsket õppematerjali. Sellised õppetunnid ei ole aga kasulikud ainult neile, kes rünnakut planeerivad. Need on samavõrd vajalikud neile, kes peavad rünnaku üle elama.
1. õppetund: kasutusvalmis tuumarelv ja usutav vastulöögivõime muudavad ründeotsust
Sõjategevus Ukrainas, Iisraelis ja Iraanis osutab, et riigi püsimist ei määra relvastuse olemasolu iseenesest, vaid selle usutav kasutatavus vastase hinnangul. Heidutus toimib siis, kui vastane peab vastulööki vältimatuks ja piisavalt kahjulikuks.
Võime, mille olemasolu on ebaselge, kasutamine poliitiliselt küsitav või rakendamine operatiivselt habras, ei pruugi rünnakut ära hoida. Iraani kogemus näitab ründaja vaates, et arendamisjärgus tuumaprogramm ei mõjuta ründeotsust samal viisil, nagu reaalselt olemasolev ja kasutusvalmis tuumarelv.
Potentsiaalne võime kujutab endast tulevikuriski, kasutusvalmis võime aga vahetut strateegilist piiri, mis sekkub otsustusprotsessi enne operatsiooni algust. Selle põhjal õpib agressor eristama mitte lihtsalt tugevamaid vastaseid nõrgematest, vaid vastaseid, kelle vastu saab sõda pidada tavaloogika järgi ja kelle kohta sama loogika enam ei kehti.
Sama mõttekäik ulatub ka tuumarelvast kaugemale. Ründaja ei hinda relvastust selle järgi, mida see võiks kunagi teha, vaid selle järgi, mida see suudab teha kohe, pärast esimest lööki ja ka surve all.
Määravaks muutuvad võime säilivus, rakendatavus ja juhtimisahela toimivus. Heidutus ei murdu siis, kui relv hävib, vaid siis, kui vastane jõuab järeldusele, et selle kasutamine on välditav, hiline või poliitiliselt peatatud.
Kaitsja seisukohast ei tulene siit nõuet strateegilist relvastust kopeerida, vaid vajadus kujundada olukord, kus ründajal pole usku kiiresse edusse. See eeldab võimet tekitada kahju juba sõja algfaasis, säilitada tegutsemisvõime ka löökide all ning siduda vastane ajaliselt ja ruumiliselt pikemasse ja kulukamasse konflikti. Kaitsja ülesanne ei ole üksnes kallaletungi raskendada, vaid muuta ründaja algne arvutus valeks.
2. õppetund: sõjaline kavatsus muutub nähtavaks enne rünnakut
Ulatuslik rünnak ei alga tavaliselt tuleavamisega, vaid ettevalmistusega, mis jätab endast maha järjest tiheneva operatiivse mustri.
Logistilised liikumised, õhu- ja merejõudude tugevdamine, toetuselementide lisandumine ning meditsiinilise valmisoleku kasv ei ole sellises olukorras enam neutraalsed tegevused. Need tähistavad hetke, mil sõjaline võimalus liigub poliitilisest variandist praktilise teostuse suunas. Kui koos väekoondamisega ilmnevad viited kestvusvõime ettevalmistamisele, on jõutud faasi, kus operatsioon ei ole enam abstraktne.
Nii Ukraina kui Iraani kogemus kinnitab ründaja vaates, et vastase kohaloleku kasv ja jõudude ümberpaigutus loovad loetava mustri juba enne poliitilise otsuse avalikuks muutumist.
Sama loogika toimib ka vastupidi. Kaitsja poole õppused, vastuvõtuvalmiduse tõstmine ja jõudude hajutamine ei paista ründajale üksnes kaitsemeetmetena, vaid potentsiaalse eeltegevusena, mis võib kiiresti omandada ründava tähenduse. Sealt alates ei loeta samme enam nende kavandatud eesmärgi, vaid võimaliku kasutuse järgi. Sellises keskkonnas hakkavad mõlemad pooled tõlgendama teise ettevalmistusi üha vähem neutraalse ja üha enam pöördumatu protsessina.
See lühendab aega, mille jooksul on võimalik eristada ettevaatust rünnaku kujunemisest, ning suurendab survet tegutseda enne, kui teine pool jõuab oma paigutuse lõpule viia.
Sõjaline kavatsus ei muutu otsustavaks hetkel, mil see kinnitatakse, vaid hetkel, mil seda ei peeta enam tagasipööratavaks. Kaitsja seisukohast tuleneb sellest ajastuse probleem.
Ohu tuvastamine ei saa käivituda esimesest löögist, vaid hetkest, mil vastase tegevus hakkab moodustama sidusat ründemustrit. See eeldab, et luure, seire ja otsustamine toimivad ühe ajakriitilise protsessina, mis suudab tavapärasest aktiivsusest eristada ettevalmistust, mille eesmärk on võtta initsiatiiv enne sõjategevuse avalikku algust. Kui see eristus hilineb, on vastane saavutanud oma esimese eelise juba enne lahingu algust.
3. õppetund: juhtimine peab säilima ka juhtkonna tabamise korral
Nii Ukraina- kui Iraani-vastane sõjategevus näitavad, et juhtkonna sihitud kõrvaldamine on muutumas tavapäraseks taktikaliseks operatsiooniks, mitte erandiks.
See tähendab, et riigi toimimine ei tohi sõltuda vaid üksikutest juhtimiskeskustest, staapidest ega isikutest, nagu on olnud tavaks simulatsioonide senises korralduses. Agressorite puhul viitab Iraani kogemus akuutsele vajadusele tagada, et sõjaline juhtimine ja vastulöögivõime püsiksid ka siis, kui kõrgemad juhtimistasandid on ajutiselt või püsivalt rivist väljas ja side katkeb.
Tasub eeldada, et iga ründaja arvestab sellega juba pikemat aega. Sellest tulenevalt on fookuses nii ennetava tegutsemise vajadus kui ka vastulöögi jätkusuutlikkus juhtimishäirete korral. Iraani kogemus kinnitab, et see ei ole pelgalt retooriline lähenemine, vaid praktiline eeldus. Laiem järeldus on, et riigi püsimine sõltub võimest jätkata otsustamist ja tegutsemist ka pärast rasket juhtimislööki.
Löök võib olla valus ja tunduda katastroofilisena, kuid globaliseerunud maailmas annab kurnamissõda kaitsjale, kes suudab tarneahelaid katkestada, kätte ka häid kaarte, millega esimene laine ära kannatada.
Riigid peavad arvestama, et liigne tsentraliseeritus suurendab haavatavust, samal ajal kui hajutatud ja dubleeritud juhtimismudel pikendab süsteemi toimivust. Kaitsja jaoks tähendab see vajadust tagada juhtimise järjepidevus olukorras, kus osa või enamik keskseid otsuskeskusi on neutraliseeritud juba algfaasis.
Selged käitumisprotokollid, madala tasandi üksuste laiendatud otsustamine, dubleeritud side ja eelharjutatud tegutsemine katkestustega keskkonnas võimaldavad teatud ulatuses vältida olukorda, kus löök juhtimistasandile halvab kogu riigi kaitsetegevuse.
4. õppetund: tegevusvõime peab säilima ka õhuülekaalu kaotuse tingimustes
Nii Ukraina kui Iraani vastu suunatud löögid ja sõda osutavad, et isegi arvestatav (ja ajas kasvav) õhutõrje ei pruugi takistada vastasel saavutamast vähemalt osalist õhuülekaalu ja kandmast lööke sügavale tagalasse.
Agressori jaoks tähendab see, et ulatuslik õhutõrje ei saa olla totaalkaitse alus, vaid üksnes vahend, mis aeglustab vastast, kasvatab tema sõjakulusid ja taastab oma jõududele tegutsemisruumi.
Sõda Iraanis kinnitab ründesooviga riikidele, kui raske on vastu saada Ühendriikide õhujõududele isegi siis, kui kasutada kõrgema taseme õhukaitsesüsteeme. Seetõttu ei muutu keskseks mitte niivõrd vastase täielik tõrjumine, kuivõrd võime jätkata operatsioone ka siis, kui õhuruumi oma kontrolli alla tagasi saada ei pruugi olla enam võimalik.
See suunab rõhu ründaja lennuväljade ründamisele, elektroonilise sõjapidamisele, maskeerimisele, peibutistele ja kindlustatud rajatistele, mis vähendavad õhurünnakute mõju ilma õhuülekaalu tagasi võitmata.
Riigid peavad arvestama, et õhukaitse strateegiline ülesanne on võita aega, võimaldada hajutamist ning säilitada võitlus- ja tootmisvõimeid tingimustes, kus vastane on õhus tugevam või suudab anda lööke sügavusse, ilmumata seejuures õhuruumi.
Mida tihedam on vastase luure- ja löögisüsteem, seda vähem saab õhutõrjet käsitada kilbina ning seda rohkem tuleb seda siduda üldise vastupidavusega. Kaitsja puhul tähendab see, et kaitseplaneerimine peab eeldama õhurünnakute jätkumist kuni invasiooni lõpuni. Seepärast peab rõhk olema hajutatud juhtimisel, ümberpaiknemisel, varjatud varudel, pettemeetmetel ja taristu töös hoidmisel ka pideva surve all. Õhuruumi kaotus ei tohi automaatselt tähendada kaitse- ja otsustusvõime kokkuvarisemist.
5. õppetund: mobiilsed süsteemid vajavad rohkem kui lihtsalt liikuvust
Operatsioonid Ukrainas ja Iraanis näitavad, et liikuvus üksi ei taga enam relvasüsteemide säilimist. Tulevased agressorriigi kandidaadid on seni saanud arvestada, et hajutatud ja maskeeritud maanteel liikuvad laskeseadmed suudavad ellu jääda ka õhuülekaalu tingimustes, kuid Iraani kogemus seab selle eelduse kahtluse alla.
Kui vastane ühendab õhuülekaalu püsiva seire, täppislöökide ja tugeva luurega, muutuvad ka liikuvad raketisüsteemid haavatavaks. See tähendab vajadust ümber hinnata ja muuta oma raketivägede kasutusloogikat. Pelgalt hajutamisest ei pruugi enam piisata.
Üks ootuspäraseid suundi on väiksemate ja arvukamate varjekohtade kasutamine, peibutiste suurem osakaal, laskeseadmete arvu kasvatamine ning varasem välipaigutamine enne konflikti algust.
See võib parandada säilivust, kuid suurendab samal ajal tõenäosust, et kaitsja tõlgendab sellist liikumist selge eskalatsioonina. Sensorite, droonide ja satelliitide tihedas vaatluskeskkonnas ei seisne elujõulisus mitte liikumises endas, vaid võimes lõhkuda vastase luurepilti.
Kõik riigid peavad arvestama, et mida täpsemaks muutub sihtmärgistamine, seda olulisemaks saavad eksitamine, rütmi muutmine ja asukoha varjamine.
Kaitsja puhul kehtib sama loogika kõigi liikuvate tulevahendite, õhukaitse, juhtimispunktide ja varustussõlmede kohta. Ellujäämine ei sõltu üksnes ümberpaigutamisest, vaid sellest, kui raske on vastasel neid leida, jälgida ja siduda mitte ainult löökide, vaid ka löögitsüklitega.
6. õppetund: piirkondlik raketitõrje võib toimida paremini, kui ründaja eeldab
Piirkondlik raketitõrje ei ole pelgalt poliitiline sümbol, vaid võib lahingus tõepoolest tulemusi anda. Agressori jaoks tähendab see, et suur raketivõime ei taga läbimurret, kui vastasel on kihiline kaitse, toimiv juhtimine ja piisav valmisolek.
See suunab vaenlast veelgi enam rünnakumustrite poole, mille eesmärk ei ole kaitset lihtsalt ületada, vaid seda üle koormata, eksitada ja kulutada. Seetõttu muutuvad olulisemaks manööverdavad ballistilised lühimaaraketid, kombineeritud löögid ballistiliste ja tiibrakettidega, peibutised, segajad ning lihtsamate droonide kasutamine.
Iraani kogemus kinnitab, et raketitõrje ei kõrvalda ründeohtu, kuid sunnib ründajat kulutama rohkem vahendeid, ajastama lööke hoolikamalt ja otsima kaitsesüsteemi vastu nõrku kohti. Ründajale tähendab see vajadust kohandada mitte ainult relvasüsteeme, vaid ka kogu rünnaku ülesehitust. Nii ei saa raketitõrjet käsitleda ei kindla kilbi ega kõrvalise takistusena, mistõttu riigid peavad arvestama, et konfliktis käib samal ajal võitlus nii sihtmärkide tabamise kui ka kaitsesüsteemide koormamise, petmise ja varude ammendamise ümber. Otsustavaks ei pruugi saada üksik läbimurre ega üksik tõrje, vaid see, kumb pool suudab oma süsteemi kauem toimivana hoida.
Kaitsjale tähendab see, et raketitõrjet tuleb käsitada piiratud ja kiiresti pingestuva ressursina. Kui sõda on osa laiemast piirkondlikust kokkupõrkest, tuleb arvestada, et püüdurrakettide varu satub kindlasti surve alla juba algfaasis, sest nii Ukraina kui Iraani kogemus näitavad, kui tähtis on ründajale see, et kaitsja kulutab kiiresti oma varud ära. Seetõttu peab raketitõrjet toetama hajutamine, triaažipõhine sekkumisloogika (nagu Iisraelis), pettemeetmed, passiivkaitse ja valmisolek tegutseda ka siis, kui osa kaitsest on neutraliseeritud.
7. õppetund: raketivarud peavad vastama kulumissõja tempole
Raketi- ja laskemoonavarud kuluvad suure intensiivsusega konfliktis kiiremini, kui eeldab jätkuv rahuaja planeerimine, mis arvab end olevat juba piisavalt õppinud Ukraina ja Iraani sõdadest. Agressori jaoks tähendab see, et raketivõime usutavus ei sõltu ainult laskeseadmete olemasolust, vaid ka sellest, kui kaua suudetakse säilitada löökide mahtu pärast esimesi kaotusi ja tõrjutud rünnakuid.
Just seetõttu on iga õpihimuline agressor valmis suurendama tahkekütusel rakettide ja mobiilsete laskeseadmete tootmist ning püüab kasvatada ka oma varude sügavust. Suurem raketivaru ei suurenda üksnes tulejõudu, vaid kompenseerib ka mobiilsete süsteemide haavatavust ja raketitõrje mõju.
Kui osa laskeseadmeid hävitatakse ja osa lööke tõrjutakse, sõltub ründe jätkusuutlikkus sellest, kui kiiresti on võimalik välja tuua järgmine laine. See seob varude küsimuse otseselt sõja kestuse ja operatiivse tempo hoidmisega. Konflikti ei määra ainult relvasüsteemide tehniline tase, vaid ka võime pidada vastu kulumisele.
Riigid peavad arvestama, et pika sõja korral ei muutu määravaks mitte üksikud kõrgtasemel platvormid, vaid varude, tootmise ja asendamise ulatus. Sageli ei murdu esimesena tahe, vaid lihtsalt laskemoon saab otsa.
Kaitsja jaoks tähendab see, et kaitseplaneerimine ei saa lähtuda lühikese kriisi eeldusest. Oluline ei ole üksnes relvasüsteemide hankimine, vaid ka piisavad laskemoona- ja varuosavarud, nende hajutatud paigutus, logistika ning arvestus, et välised täiendused ei pruugi saabuda kiiresti. Kaitsevõime kestus sõltub siin otseselt sellest, kui realistlikult on varud seostatud sõja tegeliku kuluga.
8. õppetund: odavad droonid on ühtaegu ründe- ja kulutamisvahend
Erineva suuruse, võimekuse ja otstarbega (enemasti ründe)droonidest on saanud püsiv operatiivne tööriist. Droonide väärtus ei seisne ainult üksikutes tabamustes, vaid võimes laiendada sihtmärkide hulka, survestada õhukaitset, hajutada kaitse tähelepanu ja pakkuda ründajale paindlikke stardi- ning kasutusvõimalusi.
Suures koguses kasutatuna muudavad need lahinguvälja ökonoomikat, sest sunnivad kaitsjat kulutama kallimaid tõrjevahendeid odavamate platvormide vastu. Ründaja jaoks tähendab see, et odavaid droone ei tule käsitada mitte kõrvalise lisavõimena, vaid osana laiemast kurnamis- ja koormamisloogikast.
Need sobivad täiendama ballistilisi ja tiibrakette, siduma õhutõrjet ning looma survet seal, kus kallimate relvasüsteemide kasutamine ei oleks otstarbekas. Kui selliseid vahendeid kasutavad ka kaitsjad, muutuvad needsamad droonid tõsiseks ohuks ründajale endale, mistõttu ei piisa nende tootmisest ja kasutuselevõtust, vaid vältimatult tuleb tugevdada ka vastudroonivõimet.
Sõjaline edu ei sõltu enam ainult vähestest keerukatest platvormidest, vaid ka suutlikkusest toota, juhtida ja tõrjuda suurt hulka suhteliselt odavaid mehitamata süsteeme. See kehtib võrdselt iga riigi kohta, mis soovib säilitada tegevusvabadust keskkonnas, kus õhuruumi madalamad kõrgused on pidevalt lahingutegevust täis.
Kaitsja jaoks tähendab see, et droonivõime ja vastudroonivõime peavad arenema koos. Arvukad ja odavad süsteemid võivad anda märkimisväärse eelise nii luures kui löögivõimes, kuid sama loogikat kasutab ka vastane. Seetõttu peab droonide kasutamist toetama segamine, avastamine, lühimaa tõrje, üksuste hajutatud väljaõpe ja valmisolek tegutseda olukorras, kus vahetu lahinguruum on pideva õhuseire ja häiringu all.
9. õppetund: säilima ei pea mitte ainult tulejõud, vaid ka selle juhtimine
Relvasüsteemide füüsiline säilimine ei taga veel nende tegelikku sõjalist väärtust. Kui vastane suudab katkestada side, häirida luureinfo liikumist, rikkuda sihtmärgistamist või lõhkuda käsuahela töö, võib alles jäänud tulejõud kaotada suure osa oma mõjust.
Riigi püsimine ei sõltu seega mitte ainult platvormide, vaid kogu otsustus- ja juhtimisahela vastupidavusest. Nii agressorile kui kaitsjale tähendab see tõenäoliselt vajadust tagada, et sõjaline juhtimine toimiks ka siis, kui keskne juhtimine on löögi all, side katkendlik ja kõrgemad juhtimistasandid surve all.
See eeldab hajutatud sidevõrke, töökindlaid varukanaleid, lihtsamaid asenduslahendusi ning üksuste suuremat võimet tegutseda piiratud juhiste alusel. Iraani juhtum kinnitab, et juhtimisahela katkestamine võib olla sama mõjus kui relvasüsteemide otsene hävitamine. Mida tihedamaks ja kiiremaks muutub lahinguväli, seda ohtlikum on sõltuvus ühest sidevõrgust, ühest juhtimistasandist või ühest infovoost.
See puudutab võrdselt kõiki riike, kelle relvajõudude toimimine sõltub järjest enam andmete, side ja otsuste katkematust seotusest. Vastupidavus tähendab siin võimet jätkata tegutsemist ka puuduliku info ja häiritud juhtimise tingimustes.
Kaitsja jaoks tähendab see, et kaitsesüsteem ei tohi toetuda vähestele kergesti halvavatele sõlmpunktidele. Sidekanalite dubleerimine, juhtimispunktide hajutamine, katkestustega keskkonna regulaarne läbimäng ja üksuste iseseisvama tegutsemise harjutamine on vältimatu eeltingimus, et alles jäänud jõud säilitaksid ka tegeliku kasutusväärtuse.
10. õppetund: määravaks saab võime kaotusi asendada, mitte ainult sõja algvaru
Pika ja suure kuluga konfliktis ei määra tulemust üksnes see, kui palju relvi ja laskemoona on sõja alguses olemas, vaid see, kui kiiresti suudetakse kaotusi korvata.
Algne varu kaotab kiiresti oma tähenduse, kui seda ei ole võimalik täiendada, parandada ja uuesti kasutusse tuua. Agressori jaoks tähendab see tõenäoliselt vajadust toetuda hajutatud ja löögikindlamale kaitsetööstuslikule alusele.
Väärtust omandavad väiksemad tootmisüksused, varjatud remondi- ja hooldusvõrgud, standardiseeritud osad ning eelpaigutatud varud. Sama oluline on logistika-, energia- ja transpordisõlmede kaitse, sest ilma nendeta ei püsi ka allesjäänud relvasüsteemide kasutusvõime. Nii Ukraina kui Iraani näide kinnitab, et vastane ei püüa üksnes hävitada relvi, vaid ka lõhkuda nende taastamise eeldusi. Sõjaline vastupidavus ei võrdu enam ainult lahinguväljal olevate üksuste tugevusega. Poliitikakujundajad peavad arvestama, et surve all osutub otsustavaks tööstuslik, tehniline ja logistiline taastumisvõime. Kes suudab kiiremini parandada, asendada ja uuesti relvastada, suudab pikemas konfliktis ka tempot hoida.
Kaitsja puhul tähendab see, et tähelepanu ei tohi koonduda ainult hangetele. Sama oluline on remondivõrgu ettevalmistus, varuosade ja laskemoona hajutatud hoidmine, tsiviil- ja kaitsetööstuse parem sidumine ning võime taastada lahinguvõime ka siis, kui osa taristust on saanud tabamuse.
Pikas sõjas ei loe mitte ainult see, mis on olemas esimesel päeval, vaid see, mis on kasutatav ka sajandal.
Kõik kümme õppetundi taanduvad ühele põhimõttele: riigi püsimise määrab süsteemi vastupidavus, mitte üksikute võimete olemasolu. Heidutus peab olema usutav, hoiatus peab saabuma enne rünnakut, juhtimine peab toimima ka löögi all ning tegevus ei tohi katkeda isegi siis, kui õhuruum, side või varud on surve all.
Mobiilsus, raketitõrje ja droonid ei ole lahendused iseeneses, vaid osad suuremast kurnamis- ja kohanemistsüklist. Lõpuks ei otsusta mitte see, kummal on rohkem, vaid see, kumb suudab kauem säilitada toimiva terviku: löögivõime, juhtimise ja taastumise.
