„Wabaduse sõda“: Vabadussõda ilma ilustamata

„Ära lase! Palun halastust! Jaa, eestlane olen. Ilmar on mu nimi, Ilmar Reppen,“ anub püsilasu järel põlvili vajunud punaväelane õppursõdurit kevadisel Järvamaal Esna mõisas filmitud uue dokumentaalse mängufilmi „Wabaduse sõda“ stseenis, mis kujutab Sänna mõisa vallutamist Võrumaal 1919. aasta kevadel.

Siis aga haarab punaste poolel võidelnud Sõmerpalu mees vastuhakuks noa ning hetk hiljem teevad meie rahvaväelased talle otsa peale. Rindejoone eri pooltele sattunud eestlaste traagika on mitmete filmide läbiv süžee.

„Wabaduse sõja“ režissöör Ain Mäeots kinnitas, et kõik, mis filmis sünnib, on päriselt juhtunud, mitte üle võlli aetud, ja koondatud looks, mis pole ilukirjanduslik, vaid ajalooline.

„1988. aasta suvel käisin Tõnis Lukasega inimeste mälestusi üles kirjutamas ja üks taat rääkis selle loo, mis temaga Vabadussõjas juhtus,“ rääkis režissöör avalõigus kirjeldatud episoodi taustast.

Seetõttu nimetabki Mäeots tunni ja 45 minuti pikkuseks kavandatavat linateost dokumentaalseks mängufilmiks.

Kõik kuupäevad, sündmused, kohad ja ajalooliste isikute laused on autentsed. Näiteks sõjanõukogu istung, kus otsustati punastele vastu hakata, peeti samas ruumis, mida filmis näeme. „Me ei tee kõrvaltvaataja jutustust, vaid oleme sündmustes sees. Väldime nõretavat pateetikat. Lahing pole heroiline. Räägime ka Vabadussõja varjukülgedest, sellest, kuidas sõjas ellu jääda,“ selgitas Mäeots.

Eelmisel aastal filmiti Lavassaares soomusrongi ja Kehras lahingut. Tulemas on Paju lahingu võtted ning Narva vallutamise ülesvõtmine. Osa soomusrongivõtteid filmitakse Soome muuseumides. „Sõjafilmi mõõt on nende võtetega käes. Me ei pea häbenema,“ oli Mäeots pärast kahepäevast lahingute filmimist Esnas rahul.

Tõsised küsimused

Filmi peategelasteks on kolm koolipoissi, kelle tegelaskujudel on reaalsed prototüübid. Ühte neist, samuti Ilmarit, mängib Saaremaalt pärit noor Vanemuise teatri näitleja Rasmus Vendel, kes juba gümnasistina tegi Kuressaare linnateatris kaasa 1919. aasta Saaremaa mässu käsitlevas tükis ja on ajastuga seeläbi tuttav. 

„Mina sündisin riiki, mis oli olnud üle kümne aasta iseseisev, saamas Euroopa Liitu ja NATOsse ja on iseenesestmõistetavalt turvaline. Ajateenistuses ma käinud pole. Nüüd tuleb enda peas kaaluda: kui läheb sõjaks, mis ma teen? Paljudel on esimene mõte siit minema saada. Kus on mu pilet eemale kindlasse kohta? Aga tärniga on joone all väikses kirjas, mida kõike on kaotada: kodu, lähedased, sõbrad ja kodumaa. Ka au,“ avas Vendel mõtteid, mille üle ta just filmi tehes on sügavamalt mõtisklenud.

Ta tunnistas, et tal on lapsest saati olnud suur soov mängida sõjafilmis ja talle meeldib, et selleski filmis saab kõvasti action’it ning võttepäeva lõpuks on võhm päris väljas. „See periood on kõigile eestlastele tuttav kasvõi filmist „Nimed marmortahvlil“ ja seriaalist „Tuulepealne maa“, ning väga oluline,“ lisas ta.

„Filmirolliks valmistudes tuli asetada end neisse oludesse ja mõelda inimlikult, kuidas oleks praeguses vanuses minna sõtta äsjaloodud riigi eest, saamata veel hästi aru, mis asi see on ja mille eest võitlema lähen. Tuli püüda seda seesmist segadust endale kuidagi mõtestada,“ rääkis Rasmus oma filmikarakterist.

„Lase-jookse-ja-jää-ellu-märuli kõrval on filmis ka romantiline liin Ilmari koju jäänud armastatu Annaga, nende kirjavahetus ja ebainimlikust keskkonnast hoolimata elus hoitud inimlik kontakt.

18aastane gümnasist Ruben Tolk, kes on noorusele vaatamata juba suure filmikogemusega, mängib filmis verisulis õppursõdurit, kes hirmuga võideldes püsib kaaslaste kannul, katsudes püssi lastes ellu jääda. 

„Lugesin peatükke Mart Laari „Jõuluriigist“, mis käsitleb Vabadussõja esimesi kuid. Rolli sisse elada polnud raske. Kui ma oleksin sõdur Vabadussõjas, oleksin samamoodi ehmunud, ma poleks julge, südikas ega eeskujulik ega valmis oma elu ohverdama. Ma ise pole ka selline,“ arutles ta.

Rolliks valmistudes mõtiskles ta, mida lubati toona noorukile sõtta minnes. „Kas hiilgust või maad? Või kannustas noorte bravuur, kambavaim ja kuuluvustunne? Ma ise pole kambavaimu inimene. Eks noorte loomuses puudub veel ettevaatlikkus ja alalhoid. Vägivald pole tore, aga Vabadussõda oli oma maa kaitsmine.“

Lahingustseenides ohvitseri kehastav Saaremaa Sõjavara Seltsi esimees Margus Sinimets osales võtetel koos Saaremaa koolipoistest sõjaajaloohuvilistega.

„Vabadussõda on mu põhihaigus. Tore, et meil Saaremaal on noori ajaloohuvilisi, kes tahavad sellistes ettevõtmistes kaasa lüüa. Põhilaks on see, et tõime võttele soomusauto Kalewipoeg koopia. Eelmise aasta novembrist oleme seda teinud. Üleeile tegime testsõite, veel eile värvisime camo-laike. Mul küünealused siiani värviga koos. Aga nüüd on ta valmis ja kuradi hea on olla,“ muheles Sinimets.

Emotsioon on sama

Esna võttepaika vaatamas käinud Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm kiitis režissööri lähenemist: „Vabadussõjast rääkides on arhiivikaadrite ja kaartide asemel konkreetsed tegelaskujud, kelle kaudu tekkib filmis reaalne arusaam, kuidas võis sõjas olla. Sõjas tulevad välja lihtsad inimlikud asjad. Pole vahet, kas jutt käib Vabadussõjast või toome need tänapäevasesse konteksti, emotsioon on sama.“

Ülem märkas, et Vabadussõjast saab tõmmata mitmeid paralleele praegu Ukrainas toimuvaga. Alates vastase kurnamisest kuni valimatu lõhkumise ja roojamiseni, mis näikse idapoolsele rahvale kultuuriliselt muutumatult omane.

„Loodan, et film toob nooremat põlvkonda vaatama, lahti mõtestama ja arutlema. Kui tahad kaitsta oma perekonda ja kogukonda, siis need ongi need väiksed lahingud ja võidud, milleks tuleb valmistuda. Kui need on läbi mõeldud, ongi pool potentsiaalse edu valemit ja võidutahet olemas,“ rääkis Tamm. Ka Kaitseliit panustas linateosesse 25 000 euroga, mis on küll väike osa kogu filmi eelarvest.

Film „Wabaduse sõda“ on kavandatud linastuma enne järgmise aasta vabariigi aastapäeva.