Need pole tehases toodetud seadmed, need on Eesti koolinoorte ehitatud satelliidid!
„Droon on õhus!“ kõlab üle Nursipalu harjutusväljaku ning kõigi pilgud tõusevad taevasse. Mõnekümne sekundi pärast on mehitamata lennumasin viinud oma väärtusliku lasti peaaegu kilomeetri kõrgusele. Seal avaneb kinnitusmehhanism ning üksteise järel alustavad laskumist karastusjoogipurgi suurused satelliidid.
Need pole aga tehases toodetud seadmed ega professionaalsete inseneride prototüübid. Need on Eesti koolinoorte ehitatud CanSatid ehk purksatelliidid, mille ülesanne on koguda lennu ajal andmeid, täita meeskonna kavandatud missioon ning jõuda tervelt tagasi maapinnale.
Mõne minuti jooksul saavad vastuse kuudepikkuse töö kõige olulisemad küsimused. Kas elektroonika töötab? Kas side peab vastu? Kas mõõtmised õnnestuvad? Ja võib-olla kõige tähtsam: kas idee, mis sündis klassiruumis või kooli töökojas, osutub ka päriselus toimivaks?
Nurmsi ja Nursipalu kui tulevikutehnoloogiate katseala
Tänavu toimus CanSat Eesti võistlus kahes märgilises paigas. Eelvoor peeti Nurmsi droonikeskuses Järvamaal ning lõppvõistlus Nursipalu harjutusväljal Võrumaal. Mõlemad kohad on tuntud eelkõige kaitse- ja lennundusvaldkonnaga seotud tegevuste poolest, kuid selleaastane võistlus näitas veenvalt, et sellistel aladel on täita veel üks tähtis roll. Kaitseväe ja Kaitseliidu kasutuses olevad suured alad ja taristu saavad toimida ka hariduspolügoonidena, kus noored saavad proovile panna oma teadmised, katsetada turvaliselt uusi tehnoloogiaid ning omandada kogemusi, mida tavapärases klassiruumis ei ole võimalik saada.
CanSat Eesti peakorraldaja Tõnis Rüütel ütles, et alles võistlust korraldades sai talle selgeks, kui keeruline on leida sellisele sündmusele sobivat asukohta. „Eestis ringi liikudes ja matkates pole mulle kunagi tundunud, et Eesti on väike. CanSati korraldama hakates sain aga kiiresti aru, et selline tehnoloogiavõistlus seab asukohale päris suured nõudmised. Meil on vaja suuri alasid, kus saab drooniga lennata ja droonidelt satelliite alla kukutada. Selleks tuleb taotleda Transpordiametilt vajalikud load ning kogu tegevus põhjalikult läbi mõelda ja kooskõlastada. Õnneks oli Transpordiamet väga vastutulelik ja saime kogu protsessi korrektselt lõpuni viidud.“ Ta lisas, et Nurmsi ja Nursipalu on selliseks võistluseks suurepärased kohad. „Kui finaali Nursipalus korraldasime, ei olnud Tallinna võistkonnad esialgu just vaimustuses, aga kohale tulid ikka. Sest selles võistluses on midagi, mille nimel tasub sõita.“
Võistluse korraldamisel oli suureks abiks Kaitseliit, kes toetas nii ettevalmistust kui ka võistluspäevade läbiviimist. Nurmsil aitasid korraldajaid Järva maleva pealik Agur Kibur ja Nurmsi droonikeskuse ülem Raimo Merilo. Droonidega aitasid nii Nurmsil kui Nursipalus Eesti Lennuakadeemia ja ettevõtte Cafa Tech droonioperaatorid.
Võistlus, mis jäljendab päris kosmosemissiooni
CanSat on rahvusvaheline tehnoloogia- ja teadusvõistlus 14–19aastastele noortele, mida veavad eest Euroopa Kosmoseagentuuri Eesti hariduskontor ESERO (European Space Education Resource Office) ja Tartu Ülikooli Tartu observatoorium.
Teist korda Eestis toimunud võistlusel osales 2026. aastal kokku 17 võistkonda ning ligi 100 õpilast üle terve Eesti. Lõppvooru pääses neist 7 võistkonda.
Võistluse nimi tuleneb ingliskeelsest väljendist Can Satellite ehk purksatelliit. Kolme- kuni kuueliikmelise meeskonna ülesanne on ehitada karastusjoogipurgi suurune minisatelliit, mis jäljendab võimalikult hästi päris satelliidi toimimist. Sinna tuleb mahutada toitesüsteem, protsessor, raadioside, andurid ning andmete salvestamine.
Võistlusel tuleb täita kaks missiooni. Kohustuslik ülesanne on mõõta õhutemperatuuri ja -rõhku ning edastada andmed iga sekundi järel enda ehitatud maajaama. Teise missiooni saavad osalejad ise valida – see võib olla teaduslik või insenertehniline katse, inspiratsiooni võib ammutada päris satelliidimissioonidest või katsetada omaloodud tehnoloogiat. Tänavu mõõdeti näiteks UV-kiirgust, kasutati infrapunaandureid, prooviti erinevaid kaamerasüsteeme ning koguti keskkonnaandmeid.
Olulisem kui üks konkreetne missioon on aga protsess, mille noored läbi teevad. Nad kavandavad, programmeerivad, joodavad, disainivad ja ehitavad satelliidi korpuse, valmistavad langevarju, testivad, ebaõnnestuvad ja parandavad.
Kui plaan kohtub tegelikkusega
Võistluspäeval ei tööta miski enam kontrollitud klassiruumi tingimustes. On tuul, sidehäired, ajapuudus ja ootamatud tehnilised probleemid.
Meeskonnad jälgisid tähelepanelikult konkurentide katseid, analüüsisid õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ning viisid oma süsteemidesse muudatusi loetud tundidega. Mõni meeskond avastas, et langevari aeglustab laskumist liigselt ning otsustas vahetult enne lendu sellele suurema augu sisse lõigata. Teised pidid parandama mehaanilisi puudusi, mis ilmnesid alles testimise käigus. Mõned osalejad töötasid oma satelliitide kallal südaööni või isegi varaste hommikutundideni. Joodeti ümber ühendusi, parandati tarkvara, vahetati komponente ning testiti lahendusi aina uuesti ja uuesti.
Võistlusplatsil valitses korraga nii sportlik kui insenerlik õhkkond. Iga edukas lend pakkus väärtuslikku teavet, iga tõrge oli õppetund. Noored ei võistelnud üksnes omavahel, vaid ka aja, tehniliste piirangute ja ettearvamatu reaalsusega, mis paneb proovile iga tehnilise lahenduse.
Kõige pingelisem hetk saabub siis, kui satelliit on lõpuks õhus. Kogu ettevalmistustöö järel jääb üle vaid oodata ja loota, et satelliidi süsteemid töötavad plaanipäraselt. Võistlusel osalenud Martini sõnul keerlevad mõtted sel hetkel peamiselt selliste küsimuste ümber, nagu „Kas saame satelliidilt andmed kätte?“, „Kas leiame satelliidi üles?“, „Kas kõik toimib nii, nagu vaja, või läheb midagi väga untsu?“. Kuude kaupa tehtud töö taandub mõnele minutile, mille jooksul selgub, kas lahendus töötab või mitte.
CanSat Eesti peakorraldaja ja TÜ Tartu observatooriumi külastuskeskuse arendusjuht Tõnis Rüütel ütles tabavalt, et elektroonikat võib kokku panna igaüks, kuid tõeline kvaliteedimärk on see, kui süsteem töötab ka õhus, lennates ja pärast maandumist. „Paberil koostatud plaan võib tunduda täiuslik, kuid tegelik katsumus algab hetkest, mil lahendus viiakse päris keskkonda. Seal tuleb arvestada ilma, maastiku, tehniliste rikete ja paljude muude teguritega, mida ei ole võimalik täielikult ette näha.“
Finaalis kogesid noored seda omal nahal. Nursipalus näiteks kavandati CanSatide lennutamist algselt Tudengiraketi abil, kuid ilm sundis plaani muutma. Appi tuli Cafa Techi droon spetsiaalselt ehitatud purksatelliitide hoidikuga „Tasku“ ning võistkonnad pidid kohanema muutunud olukorraga.
Ka maandumine ei tähendanud veel missiooni lõppu. Tugev tuul kandis satelliite kaugele ning neid otsiti üle vesiste alade, läbi muda ja võsa. Üks erkroosa CanSat jäigi Nursipalu harjutusväljale kadunuks.
Võidumeeskonna liige Kaari jagas enda kogemust: „Kui andmed hakkasid maajaama läbi tulema, nägime, et pool aastat ehitatud süsteemid töötavad ka päriselt. Ja see hetk, kui me purgi soost üles leidsime, oli minu meelest kõige ägedam.“
Võistluspäeva lõpuks on peaaegu kõik satelliidid üles leitud, andmed alla laaditud ja tulemused teada. 2026. aastal viisid võidu koju Tartu Tamme Gümnaasiumi õpilased ning nende juhendaja Hans Hubert Sams.
Keskkond, kus talent saab nähtavaks
„Formaalne haridus ei suuda päriselt pakkuda sellist kogemust, mida noored CanSatil saavad,“ ütleb Rüütel. „Nad peavad ehitama töötava süsteemi, lahendama päris probleeme ja lõpuks oma lahendust professionaalidele kaitsma. Need oskused on pärismaailmas väga väärtuslikud.“
CanSati žüriisse on kaasatud ka inseneride ja masinatööstuse liitude esindajaid. Mitmed žüriiliikmed on olnud üllatunud, millisele tehnilisele tasemele noored mõne kuuga jõuavad. Mõnele osalejale on juba võistluse käigus pakutud praktikavõimalusi.
Võistlusel on tähtsus ka laiemas vaates. Eesti vajab inimesi, kes tunnevad elektroonikat, tarkvara, mehaanikat ja andmesidet ning suudavad nende teadmiste abil praktilisi probleeme lahendada. Neid teadmisi ja oskusi vajavad nii tööstus, kõrgtehnoloogia ettevõtted kui ka kaitsevaldkond.
Droonide, sensorite, autonoomsete süsteemide ja satelliitide taga on lõpuks inimesed. Kui tahame, et Eestis oleks tulevikus rohkem insenere, teadlasi ja tehnoloogiaarendajaid, peame looma noortele keskkonna, kus nad saavad oma võimed päriselt proovile panna, kuid mis on samal ajal ka neile endile põnev ja inspireeriv.
2027. aasta kevadel toimub Cansat Eesti eelvoor Tallinna teletornis ja lõppvoor taas Nurmsi droonikeskuses.
Kui oled 14–19aastane või juhendad noori, keda huvitavad tehnoloogia, kosmos, programmeerimine, elektroonika või lihtsalt põnevad väljakutsed, pane kokku 3–6-liikmeline tiim ja tule võistlema. Loe lisaks: esero.ee/cansat.
Mõnikord algavad kõige suuremad lennud ühest purgisuurusest satelliidist.
