Kolm kümnendit koostööd Taani Kodukaitse Akadeemiaga
2025. aasta novembris möödus 30 aastat Kaitseliidu ja Taani Kodukaitse Akadeemia koostöö algusest, milleks saab pidada grupi Kaitseliidu ohvitseride saabumist Taani Kodukaitse Akadeemia kursustele novembris-detsembris 1995.
Kuidas sai alguse Kaitseliidu koostöö Taani Kodukaitse Akadeemiaga, meenutab üks selle algatajaid erukapten Alar Ehala, kes oli 1990. aastate esimesel poolel Kaitseliidu peastaabi operatiivosakonna õppejaoskonna ülem. Alar Ehala on ka Kaitseliidu Harju maleva taasasutaja aastast 1990.
Mäletad sa, kuidas taanlaste ja eestlaste koostöö alguse sai?
„Mina alustaksin ajast, kui Kaitseliidu peastaabi õppeosakonna ülemaks oli Tõnu Piip. Noorem põlvkond võib-olla ei tea, aga tegemist on legendaarse Nõmme malevkonna kaitseliitlasega, keda tolleaegsed mehed väga austasid. Tõnu oli üks Kaitseliidu väljaõppe käivitajatest. Koos temaga käisime Kaitseväe peastaabi korraldatud ohvitseride kursusel. Tõnu rääkis juba seal, et Kaitseliidus on vaja leida moodus, kuidas õpetada välja vabatahtlikke pealikke, kelleks on jao- ja rühmapealikud.
Arvatavasti oli see 1992. aasta Erna retkel, kui Tõnu kohtus Taani Kodukaitse esindajatega, sai nendega jutule ning selle tulemina kutsuti ta Taani koostööd arutama. Aasta otsa valmistati seda asja ette ja 1994. aastal kutsuti Tõnu Taani, et läbi rääkida esimese kursuse korraldamine Taani Kodukaitse Akadeemias. Miks just Tõnu? Sest tal oli väga hea inglise keel ja sellele lisaks ka väga hea suhtlemisoskus.
Kaitseliit pakkus kursuste korraldamise kohaks Harju maleva, kus oli olemas laskeväli ja kõik, mis sellega seostub. Aeg oli selline, et kõikidel malevatel ei olnud võimalik gruppi vastu võtta ning kohapeal nädal aega õpetada ja majutada. Väljaõppest kõige tähtsamaks pidas Tõnu just laskeväljaõpet, sest see oli korralduslikult kõige ohtlikum. Tegelikult ei juhtunud Kaitseliidus toona raskeid õnnetusi, mis oleks lõppenud vigastuste või lausa surmaga. Samuti oli Harju maleval juba 1990. aastate algul kogemusi relva- ja laskeväljaõppe korraldusega. Malevat toetas ka Soome vabatahtlik Juhani Putkinen, kes tõi laskeväljaõppesse laskmise liikumiselt.
Tolleaegne Kaitseliidu peastaabi õppeosakond töötas mitmes suunas, tehti rahvusvahelist koostööd ja korraldati ka ise väljaõpet. Samal ajal, kui loodi kontaktid Taani, Rootsi ja Soome vabatahtlike organisatsioonidega, käivitati Kaitseliidu peastaabis ohvitseridele juhtivkoosseisu täiendõppekursused, mis toimusid aastatel 1993 kuni 1995. Seda tehti keskselt peastaabist, sest malevatel ei olnud ühtse täiendõppe võimalusi ega pädevust. Täiendõppe juhiks peastaabis oli major Lui Jaanson, kellest sai hiljem Kaitseliidu ülem (1997–1999). Tema üheks teeneks on ka Kaitseliidu väljaõppekoostöö käivitamine ja korraldamine Taani Kodukaitse Akadeemiaga.
Kui tulla tagasi Tõnu esimese Taani-visiidi juurde, siis taanlastel oli juba loodud kontakt Leedu ja Läti vabatahtlike organisatsioonidega ehk oli olemas kokkulepe, mille alusel oli meilgi hea teha enda oma. Tõnu tuli Taanist tagasi, kaasas nimekiri kursustest, mida me võiksime Taani Kodukaitse Akadeemias läbida. Õppetöö toimus kuu aja jooksul nädalaste moodulite kaupa. Meie valik langes kursustele, mida meil oli tõesti vaja, nagu instruktoriõpe, rühma- ja kompaniijuhtide väljaõpe jms. Taanlased pakkusid instruktoriõpet, mille eesmärk oli õppetunni ettevalmistamine ja läbiviimine. Samuti oli rõhk süsteemsel väljaõppel ja pedagoogikal. Just nendest väljaõppevaldkondadest olime puudust tundnud. Varasem väljaõppekorraldus põhines malevatel ning selle areng ja tase oli ebaühtlane. Nagu teame, toimusid samasugused arengud ka Kaitseväes, kui esimesed ohvitserid saadeti õppima Soome ning pärast võeti seal õpitu aluseks.“
Kuidas olid kursused Taanis korraldatud?
„Esimesed kursused Taanis olid 1995. aasta sügisel ja neil osales 22 ohvitseri Kaitseliidu malevatest ning peastaabist. Need olid instruktorite ning rühma- ja kompaniiülemate kursused. Õppekeeleks oli vene keel, sest meie tolleaegne põlvkond ei osanud hästi inglise keelt, taani keelest rääkimata. Tollal oli Taanis üsna palju vene keele oskajaid, sest Taani õpetas NATOle vene keele tõlke. Suhtlus kursustel käis nende vahendusel. Tuli ette ka mõne meie mehe solvumist, et ta peab vene keeles rääkima, kuid lõpuks lõpetasid kõik kursuse edukalt.
Kiita tuleb ka kursuslasi, kes pandi uuesti koolipinki, õppisid ja omandasid õpitu vene keeles ning pidid kõigest aru saama. Näiteks pedagoogika alused ja põhimõtted nõuavad täielikku arusaamist ja väga suurt pingutust õpitu edasi andmisel. Tuleb meelde seik, et isegi Tõnu Piip käratas ühel õhtul: kurat, kui kaua ma siin pean vene keeles mõtlema!
Leedu ja Läti vabatahtlike organisatsioonide kursuslased olid meiega samas olukorras, pidid samuti vene keeles õppima. Vene keele kasutamine lõppes siis, kui Jens Koefoed, kes oli Taani Kodukaitse Akadeemia staabiülem (väljaõppeülem), ütles meile esimese kursuse lõpus, et järgmisel aastal räägite siin eesti keelt. Ja nii läkski.
Meenub veel, et taanlased suhtusid meisse kui Ida-Euroopast tulnud aborigeenidesse. Meile pandi näiteks valmis kõik hügieenitarbed eeldusel, et tulevad mehed, kel ei ole isegi oma hambaharja, seepi jms. Meid kantseldati nagu lasteaeda, kogu aeg hingati kuklasse. Juhtus ka selliseid asju, nagu juhtus minuga, et kiirustasin Taani Kodukaitse naiskaptenile ust avama, kes aga selle peale pahandas. Lugu päädis vestlusega Jens Koefoedi juures, kes väitis, et ma olevat naiskaptenit solvanud, kui talle ukse lahti tegin. Küsisin, kuidas ma siis teda solvasin. Tema väitis, et ma ei arvestanud Taani võrdse kohtlemise põhimõtteid, mis seisnevad selles, et naine jõuab ka ise ust avada. Niivõrd erinevad olid meie kultuuritaustad ja arusaamad.
Taanlaste, ka sealsete vabatahtlike õpetamisoskus ja teadmiste kvaliteet oli väga professionaalne. Meile tundus see esialgu liiga raamides ja noriv, kontrolliti isegi lauseehitust. Kui meile koostati hinnetelehed, sai „rahuldava“ tihti selle eest, et lauseehitus polnud pedagoogiliselt korrektne ega toetanud õppetunni eesmärke. Samuti pidi tunni ülesehitus ja sisu olema väga täpselt kavandatud ning kavast tuli kinni pidada. Meid treeniti, et õppetund pidi mahtuma 10–15 minuti sisse. Õppetunni sisu igal osal oli oma protsendiline maht ja tund pidi lõppema kontrolliga, mis andis õpetajale kindluse, et õpetatavad said aru, mida neile õpetati. Juhtus ka seda, et mõned meie kursuslased lasid oma kaaskursuslase õppetunni põhja, esitades aja lõhki ajamiseks rohkesti küsimusi. Õppetundi põhja lasta oli väga lihtne ka nii, et kui õpetaja küsis, kas räägitu oli arusaadav, vastati eitavalt. Tuleb meelde, et üks kursuslane pahandas küsijate peale ja lõi kaardikepiga vastu lauda. Selle eest sai ta mitterahuldava ja tund kukkus läbi.
Järgmisel aastal, kui õppekeeleks oli eesti keel, oli palju lihtsam suhelda ja saime ennast hoopis paremini väljendada. Taanlased olid väga nõudlikud ja ka meie muutusime kursuse jooksul nõudlikumaks nii iseenda kui kolleegide vastu. Ma arvan, et kolmanda aasta kursustel ei olnud meil enam selliseid probleeme nagu alguses. Mäletan ka, et esimese aasta lõpus kutsus Jens Koefoed Tõnu enda juurde ja neil oli jutuajamine, kus Jens vabandas Tõnu ees, et meid peeti idaeurooplasteks.
Meil olid ka eestlastest tõlgid, kes elasid Taanis või valdasid taani keelt. Hiljem selgus nendega seoses huvitav seik, nimelt oli neil kohustus tõlkida taanlastele ära kõik, mida eestlased räägivad. Seda me esimeste aastate kursuste jooksul ei teadnud ja teinekord sai jutule lisatud asju, mis ei olnud mõeldud taanlaste kõrvadele. Aga tagantjärele saab öelda, et kõik läks hästi ja üleliia ei lobisetud. Tänu tõlkele said taanlased meist väga hea pildi. Nende eesmärk oligi meid tundma õppida, et tagasisidestades anda õppurile aus kuvand, milles ta oli eksinud või tugev. Tänu sellele tagati minu arvates ka õppekvaliteet. Igale kursuslasele koostati lisaks lõputunnistusele ka arenguleht, kus toodi välja tema tugevad ja nõrgad küljed. See pani meid pingutama ja mõtlema ning asju paremini tegema.“
Nüüd, 30 aastat hiljem, on hea tagasi vaadata ja anda tehtule hinnang. Milleni on viinud Kaitseliidu ja Taani Kodukaitse Akadeemia koostöö?
„Kokkuvõtteks saab öelda, et loodi Kaitseliidu kool, käivitati palgaliste ja vabatahtlike väljaõpe, koostati vajalikud väljaõppedokumendid, nt esimene Kaitseliidu väljaõppe eeskiri, ning malevates hakkas toimuma süsteemne ja sisuline väljaõpe, sest igas malevas oli Taani taustaga ohvitser. Taanis õppinud kursuslased hakkasid taanlaste juhendamisel korraldama ka ise instruktori ja õpetaja kursusi.
Oluline on meenutada ka seda, et taanlased aitasid kursuste lõpetajatest välja valida tulevase Kaitseliidu kooli meeskonna tuumiku ja kooli ülema kandidaadid. Kokku olevat olnud kuus ülemakandidaati, kellest kooli esimeseks ülemaks sai Teet Kivisson ja esimeseks kooli väljaõppeülemaks Eduard Nikkari. Tema võttis kooli juhtimise üle hiljem, kui Teet jätkas teenistust kaitseväes.
Lisaks toetasid taanlased kooli ja malevaid autotranspordiga ning õppeklasside sisustusega. Kooli tekkis oma taktikaline treener, kelle abil sai välja õpetada vabatahtlikke sõjaaja üksuste juhte.
Jens Koefoed oli hiljem pikka aega Kaitseliidu ülema nõunik kooli väljaõppe ja muudes küsimustes. Jensi teeneks on ka kooli ülemate valik, ta andis Kaitseliidu ülemale mõista, kes olid Taanis kursustel initsiatiivikamad õppurid ja isiksused. Nagu tean, jälgisid ja hindasid taanlased õppureid juba õpetamise ajal ning hoidsid Kaitseliidu ülemat asjaga kursis. Jens rääkis juba 1999. aastal rahast, mida on taanlased valmis kulutama Kaitseliidu kooli ja selle sisustuse soetamiseks.
Kaitseliidu kooli loomisest möödub järgmise aasta kevadel 25 aastat. Kaitseliit ostis Alu mõisa 200 000 krooniga, mis laekus taastatud Kaitseliidu esimesest ja viimasest loteriist.“