Rutja tuultes koos aasta parimatega – SOKi väljakutse kahe põlvkonna vahel
Veebruari keskpaik Rutja õppeväljakul ei jäta kellelegi illusioone. Merelt tulev tuul ei küsi, kui paks on su jope, ega hooli sellest, kas oled aasta noortejuht või alles oma tulevikuteed kompav noorkotkas.
Lumi krudiseb saabaste all, pimedus langeb kiiresti ja külm teeb iga hingetõmbe teadlikuks. Just sellises keskkonnas toimus 13.–15. veebruaril Viru maakaitsekompanii sõdurioskuste kursus.
Nädalavahetus pakkus rohkemat kui tehnilisi teadmisi ja taktikalisi harjutusi – see pakkus ka kahe põlvkonna kohtumist. Ühel pool seisis kursuse ülemana Noorte Kotkaste aasta noortejuht Ahti Valdmets – mees, kes tunneb süsteemi seestpoolt koos vastutuse, planeerimise ja nähtamatu tööga, mis on iga õppuse taga. Tema kõrval võttis koha sisse aasta noorkotkas Rasmus Karro – noor, kelle pilk ei otsi enam ainult seiklust, vaid ka suunda. Kohtumine ei olnud juhuslik, vaid teadlik soov koos kogeda ja kogemus, mis pakkus perspektiive ja ausaid vestlusi.
Teekond ja vestlused
Teekond Rutjale algas autosõiduga Kuusalu kandist. Sageli on just need vahepealsed hetked, mil ei ole kõrvalisi kuulajaid ega ajasurvet, kõige väärtuslikumad. Rasmus ei rääkinud ilmast ega nädalavahetuse plaanidest. Ta rääkis tulevikust. „Ma tahan riigikaitsesse jääda,“ sõnastas ta mõtte, mis oli temas juba mõnda aega küpsenud. See ei kõlanud loosungina, vaid kaalutletud soovina mõista, millised uksed on päriselt avatud ja milline teekond nende taga ootab.
Ahti ei pakkunud lihtsaid vastuseid, vaid rääkis õppuste planeerimisest, vastutusest, mis ei lõpe käsu andmisega, ja bürokraatiast, mis võib kõrvalt vaadates tunduda tülikas, ent on tegelikult toimiva süsteemi selgroog. Ta avas noorele köögipoolt, mida ei näe sotsiaalmeedias ega tunnustusüritustel. Autosõit ei olnud lihtsalt logistiline liikumine punktist A punkti B, vaid esimene samm sügavama arusaamise poole.
Esimene kontakt ja baasteadmised
Rutjale jõudes algas tegevus kohe kell 18. Õhtu tõi kaasa kogu nädalavahetuse ühe tähtsama hetke. Koos Kaitseliidu kooli rühmavanema erialakursuse ülema Erik Abroiga jälgiti, kuidas kadett Indrek Laar andis kompaniile viiepunktilise käsu.
See oli detailne, läbimõeldud ja professionaalne täiskasvanute tasandi juhtimine, kus iga sõna kannab kaalu. Rasmuse ees avanes uus mõõde: kui Noorte Kotkaste tegevus õpetab baasi, siis siin nägi ta edasiarendust, süsteemi järgmisi astmeid.
Hilisõhtul istusid kadett, noortejuht ja noorkotkas ühise laua taha ning vestlus venis märkamatult üle südaöö. Juttu tuli Kaitseväe Akadeemia argipäevast, füüsilisest koormusest, vaimsest pingest ja sellest erilisest vaimust, mis hoiab kadette koos ka siis, kui lihtsam oleks alla anda.
Rasmus kuulas ja küsis, küsimused auastmete, haridustaseme ja tulevase teenistuse kohta ei tekkinud niisama uudishimust, vaid olid suunatud tulevikku. „Ma ei ole veel lõplikult otsustanud,“ tunnistas ta, „aga nüüd on mul palju selgem arusaam, millised võimalused on üldse olemas.“ Mõnikord ei olegi vaja kohe otsustada. Piisab sellest, kui udu hajub ja maastik muutub nähtavaks.
Hommik ja väärtuslikud õppetunnid
Laupäeva hommik algas varakult ning pakane andis mõista, et mugavus selle nädalavahetuse programmi ei kuulu. Enam kui kolmkümmend kursuslast kogunesid õppeks. Ahti lõi Rasmusele teadlikult olukorra, kus sai vestelda kahe erineva taustaga kaitseliitlasega: ühega, kes alustas nullist, ja teisega, kes oli kunagi noorkotkas.
Vestlusest joonistus välja kahe teekonna erinevus. Endine noorkotkas sõnastas selle lihtsalt: „See, mida ma noorkotkastes õppisin, on mul veres.“ See ei tähenda üksnes tehnilisi oskusi, vaid mõtteviisi, valmisolekut võtta vastutust ja oskust tegutseda meeskonnas. Rasmusele mõjus see äratundmisena. Sageli ei teadvusta noor, kui suure pagasi ta organisatsioonist kaasa saab. Alles nullist alustajaid kõrvalt nähes mõistad, kui palju on sinu sees juba olemas. See teadmine ei aja nina püsti, vaid annab kindlust, mis riigikaitses on väärtus omaette.
Pioneerieriala, mis Rasmust eriliselt kõnetab, avas nädalavahetusel detailse ja nõudliku maailma. Instruktorina oli kohal pioneeripataljoni rühmaülem nooremleitnant Sander Roosimägi, kelle juhendusel käsitleti suundmiine M14 ja M21 ning roomikmiini TM-52B. Metall, mehhanismid ja täpsus – iga detail loeb.
Rasmus ei olnud kõrvalseisja, vaid aktiivne osaleja, kes küsis, analüüsis ja sidus uut infot varasemate teadmistega. „Mind üllatas, kui palju detailitäpsust see eriala nõuab,“ lausus ta hiljem. Samas tundis ta, et noorkotkastes omandatu on andnud talle tugeva lähtekoha. See ei olnud hüpe tundmatusse, vaid samm edasi juba rajatud teel.
Õhtune vastutegevus ja külmataluvus
Laupäeva õhtu kulmineerus vastutegevusega, mis pani proovile nii närvid kui külmataluvuse. Kell 22.30, kui kraadiklaas näitas miinus 24 kraadi, suundusid Ahti ja Rasmus luureretkele. Pimedus oli tihe ja õhk krõbe. Nende ülesanne oli tuvastada kursuslaste telkide asukohad ning hinnata lähikaitsepositsioone. Laagri servas võeti positsioon sisse ning kõlari kaudu mängima pandud muusika pidi provotseerima reaktsiooni. Kas keegi kaotab külma närvi? Kas keegi tormab välja? Reaktsioon oli professionaalne. Vaikne häire, kiire positsioonide mehitamine, kontrollitud tegutsemine. Öövaatlusseadmete rohelises valguses avanes vaatepilt, mis ühendas taktika ja psühholoogia. Hilisem tehnika näpistamine, ühe auto mootori käivitamine ja teise tulede süütamine andis õppusele meeldejääva lõpu. See ei olnud pelgalt trikk, vaid õppetund tähelepanelikkusest ja valmisolekust.
Pühapäeva hommikul, kui külm ei olnud veel taandunud, demonstreeris Rasmus kursuslastele, kuidas süüdata lõket tulepulga ja noaga. Näiliselt lihtne, kuid mõjus oskus. Täiskasvanud mehed vaatasid noorkotka tegutsemist siira huviga ning mõni neist tunnistas poolnaljatamisi, et selline lapsepõlv oleks olnud kingitus. Rasmusele oli see vaikne, kuid oluline hetk, kus ta sai kinnitust, et tema aastate jooksul kogutud oskused ei ole sugugi iseenesestmõistetavad.
Järjepidevus ja tänulikkus
Nädalavahetus lõppes, kuid vestlused ei vaibunud. Tagasiteel jätkusid arutelud riigikaitse, Kaitseliidu kooli ja tulevikuvõimaluste üle. Kui Ahtile kinnitas see kogemus mentorluse olulisust ja järjepidevuse väärtust, siis Rasmusele andis see suuna. Ta ei lahkunud Rutjalt kõigi vastustega, vaid selgema arusaamaga võimalikust tulevikuvaatest.
Rutja õppus ei olnud lihtsalt nädalavahetus külmas metsas. See oli proovikivi, kus pandi kaalule nii füüsiline vastupidavus kui vaimne küpsus. Miinus 24 kraadi, öised luureretked, detailitäpne pioneeriõpe ja vastutegevuse pingestatud hetked ei olnud lihtsalt suurte poiste mäng, vaid keskkond, milles selgub, kas huvi on mööduv või päriselt juurdunud.
Rasmuselegi polnud see pelgalt põnev vahepala, vaid teadlik samm edasi, võimalus uurida oma tulevikuvalikut päris olukorras, päris inimeste kõrval.
Just sellistest hetkedest saab alguse areng. Kui noor seisab kõrvuti kogenud juhiga, esitab küsimusi, kuulab vastuseid ja paneb end proovile, siis ei kasva ainult oskused, vaid ka arusaam vastutusest. Rasmuse silmis ei peegeldunud mitte ainult elevus, vaid siiras huvi mõista süsteemi tervikuna ja leida selles oma koht.
See huvi ei ole vali ega demonstratiivne, vaid sügav ja järjepidev. Nädalavahetuse lõppedes jäi õhku midagi enamat kui õppetunnid. Jäi tänulikkus võimaluse eest näha lähemalt, kogeda ausalt ja küsida kartmata. Tänulikkus mentori vastu, kes jagab kogemust ilma ilustamata, ning organisatsiooni vastu, mis loob noorele ruumi kasvada. Kui riigikaitse tulevik sõltub inimestest, siis just sellised kohtumised on selle tugev vundament. Seal, kus kohtuvad kogemus ja uudishimu, sünnib järjepidevus ja Rutja tuultes tegi see järjepidevus veel ühe kindla sammu edasi.
Noorte Kotkaste aasta noortejuht Ahti Valdmets (Viru malev)
Ahti on pühendunud ja innustav noortejuht, kelle eestvedamisel on Viru maleva Noored Kaarnad kujunenud aktiivseks, ühtseks ja väärtuspõhiseks rühmaks. Tema juhtimisstiili keskmes on noorte individuaalne märkamine ja toetamine – iga noor on väärtuslik ning saab võimaluse areneda vastavalt oma tugevustele ja huvidele. Ahti eestvedamisel on korraldatud mitmepäevaseid laagreid, koolitusi ja õppepäevi, kus noored on omandanud praktilisi oskusi, arendanud meeskonnatööd ning süvendanud teadmisi kodanikuvastutusest ja riigikaitsest. Tema loodud turvaline, motiveeriv ja arengut toetav õpikeskkond annab noortele kindlust vastutust võtta ja end proovile panna.
Lisaks tööle rühmaga on Ahti teinud palju kogukonna heaks. Tema juhitud rühm on järjepidevalt esindatud kogukonnasündmustel, mälestuspäevadel, spordi- ja heategevusüritustel ning koristusaktsioonidel. Ahti on algatanud mitmeid kogukonda kaasavaid ettevõtmisi, mis aitavad noortel mõista oma rolli ühiskonnas ning tugevdavad sidet kodukoha ja organisatsiooni vahel. Ahti tugevusteks on siiras hoolivus, vastutustunne ja süsteemne tegutsemine. Ta suudab inspireerida noori, toetada neid keerulistes olukordades ning pakkuda teadlikku ja praktilist juhendamist. Tema rahulik ja tasakaalukas juhtimisstiil loob usaldust nii noorte, lastevanemate, kogukondade kui ka kolleegide seas.
Aasta noorkotkas 2025 Rasmus Karro (Harju malev)
Rasmus on silmapaistvalt aktiivne ja eeskujulik noorkotkas, kelle roll Kuusalu rühmas ulatub kaugemale tavapärasest osalemisest. Ta on noor, kelle ümber rühm püsib ja liigub ühtse tervikuna – alati kohal, alati valmis panustama ning loomulikuks eeskujuks noorematele liikmetele. Rasmuse pühendumus kajastub ka tulemustes. Ta on aidanud tuua Kuusalu rühmale mitmeid auhinnalisi kohti patrullvõistlustelt nii maakonna kui vabariigi tasandil. Lisaks väljaõppele ja võistlustele on Rasmus Harju maleva meediameeskonna eestvedaja, kes järjepidevalt hoolitseb Noorte Kotkaste tegevuste jäädvustamise ja nähtavuse eest. Sotsiaalmeedia ja kaameratöö oskused omandas ta vabariiklikus meedialaagris ning rakendab neid organisatsiooni heaks. Rasmus kuulub ka maleva noortekogusse ja ütleb alati sõna sekka aruteludes ja ideede arendamises.
Rasmus on kaasa löönud laagrite korraldamisel, vastutades nii projektitaotluste koostamise, tegevusplaanide loomise kui ka väljaõppe läbiviimise eest. Tema eestvedamisel on sündimas ka 2026. aastal planeeritav vabariiklik vormikandmise ja etiketi laager. Rasmusel on omandatud II järk, eeskujuliku noorkotka märk ning mitmed erikatsed, sealhulgas haruldane langevarjuri erikatse, mille käigus sooritas ta iseseisva hüppe. Organisatsiooni esindamine on Rasmusele auasi – ta kannab uhkusega vormi paraadidel ja auvalves ning osales ka Eesti Vabariigi 107. aastapäeva paraadil põhikarbi koosseisus. Ka väljaspool Noorte Kotkaste tegevust on Rasmus mitmekülgne ja ühiskonnateadlik noor, kes esindab kohalikul tasandil koolielu, noori ja noortekultuuri. Oma pühendumuse, kohusetunde ja siira hoolivusega mõjutab ta Noorte Kotkaste organisatsioonil ja aitab sellel edasi areneda.
