Merike Kasemets: juht, kes ei jää mugavustsooni 

Igal aastal tunnustab ajakiri Eesti Naine naisi, kelle töö ja pühendumus on olnud ühiskonnale erilise tähendusega. Läinud aastal, mil fookuses oli riigikaitse ja julgeolek, oli kandidaatide hulgas mitmeid tublisid ja inspireerivaid naisi Kaitseliidust. Tiitli pälvis aga üks – Kodutütarde Tallinna ringkonna juht Merike Kasemets.

Kuid liigume ajas nii umbes 25 aastat tagasi, kui Merike suundus lapsepõlvekodust Viljandimaalt pealinna, et keerata oma elus uus lehekülg ja alustada õpinguid Sisekaitseakadeemias.

Võib öelda, et see oli talle otsingute aeg, sest ta oli juba lõpetanud sekretärikoolituse ja saanud turismikorralduse diplomi. Kolmelapselise pere vanima tütrena oli ta tihti õe ja vennaga maid jaganud, koos onne ehitanud, päevad läbi õues ringi jooksnud ning maaelu nautinud. Aga midagi oli ikka puudu. Tallinnas alustas ta tööd politseiprefektuuris ning samal ajal nühkis Kase tänaval koolipinki. Töö ja õpingud käisid käsikäes, kogemusi kogunes ning siht hakkas tasapisi selginema.

Kaheksa aastat hiljem tegi ta järgmise julge sammu ja suundus siseminister Jüri Pihli nõunikuks. Kaks ja pool aastat selles ametis olid intensiivsed ja nõudlikud, kuid just see periood karastas – õpetas taluma pinget, võtma vastutust ja jääma keerulistes olukordades rahulikuks. Seejärel järgnes kaksteist aastat välisluureametis – peatükk, mis avardas vaadet maailmale ja süvendas arusaama julgeolekust laiemas tähenduses.

Täna töötab Merike küberväejuhatuses rahvusvaheliste suhete valdkonnajuhina. Ka siin on tunda tema teekonna järjepidevust – oskust näha suurt pilti, hoida rahvusvahelisi suhteid ning tegutseda keskkonnas, kus kaalul on rohkem, kui esmapilgul paistab.

Karussell ei peatu

Aga kuidas jõudis Merike siis Naiskodukaitsesse ja noorteni? Vastust ei peagi väga kaugelt  otsima, sest ta õppis magistrantuuris samal kursusel Naiskodukaitse esinaise Airi Toominguga ja eks seal jagati infot nii enne tunde kui pärast tunde. Oli see teadlik tegevus või mitte, eks seda peaks uurima esinaise käest, aga nii Merike selle pisiku külge sai ja just elu ühel kõige otsustavamal hetkel.

Nimelt oli pärast pikka kooselu ja kahe vahva tütre – Keitlini ja Kristini – kasvatamist ühtäkki armastus otsa saanud. Tekkis palju sisustamata vaba aega ning oli vaja leida midagi uut, millele keskenduda ja mille poole liikuda. Kalevi jaoskonna naised võtsid ta avasüli vastu. 

Ja nii see algas – justkui oleks Merike astunud karussellile, mis enam seisma ei jää. Kohe baasväljaõpetele: organisatsiooniõpe, meditsiin, toitlustus, ohutushoid, sõdurioskused – kõik järjest läbi. 

Sellesse aega jääb vahva seik, kus Merike oli keset paksu metsa toitlustuse väljaõppel ja valmistas meestele suures katlas süüa. Kuna siis veel vormirõivast ei olnud ja pidi kandma isiklikke riideid, oli Merike otse loomulikult ja pikemalt mõtlemata endale selga pannud valget värvi jope. Oli ta sellega siis elevant portselanipoes või printsess metsatukas, igatahes ei lasknud Merike end häirida. Toit sai valmis ja meestel kõhud täis. Eks naljakas oli ka, aga miski ei jäänud tegemata. 

Merike meenutab ka olukorda, mis väljus hetkeks tema kontrolli alt. Nimelt tuli tal meditsiiniväljaõppes kannatanule esmaabi anda. Kannatanu oli surnud (mängult muidugi) ja tänu Harju superägedate instruktorite grimmioskustele täiesti halli värvi. Merike tundis, et seda on tema jaoks liiga palju, kujutlusvõime mängis talle vingerpussi, tundus, et kannatanu muutub järjest hallimaks ja paanika võttis maad. Mitte midagi ei tulnud meelde ja ta ei teadnud, mida teha, lihtsalt istus seal ja kukkus lahinal nutma. Tänu mõistvale instruktorile ja abistavale suunamisele olukord õnneks ikkagi lahenes. Ka „surnud“ kannatanu ärkas lõpuks ellu. Kuid tänu juhtunule mõistis Merike, kui palju on veel vaja juurde õppida, et ta päriselt suudaks ennast ja teist inimest aidata.

Läks „natuke appi“

Keset seda väljaõppetuhinat saabus aga uus pööre. Noorem tütar Kristin teatas ühel päeval, et loobub tantsijakarjäärist ja liitub hoopiski Kodutütarde organisatsiooniga. Nimelt oli ta suhelnud kogukonnaüritusel Kodutütarde telgis aktiivsete liikmetega ja see pakkus talle huvi.

Merike ei teadnud veel, et samal hetkel sai alguse ka tema elu järgmine muutus. Nimelt ei möödunud palju aega, kui kodus hakati üha enam rääkima põnevatest tegevustest, laagritest, uutest väljakutsetest. Ja nagu juhuslikult otsis Kristini tollane rühmajuht Jaanika endale abilist. Merike läks „natuke appi“. Nii ta ise alguses ütles. Aitas siin ja seal, tuli kaasa üritustele, toetas korraldamisel.

Aga nagu selliste asjadega sageli juhtub – kui juba kaasa lähed, siis päriselt. Aasta lõpuks oli temast saanud täisajaga rühmajuht, sest Jaanika liikus edasi. Mõne aja pärast ilmusid välja poisid ja soovisid, et Merike hakkaks juhendama ka nende rühma, ning 2022. aasta jaanuariks olidki Merikesel nii kodutütred kui noorkotkad.

Kahe tüdruku emana ja võib ka öelda, et maatüdrukuna teadis ta täpselt, mida teismelised vajaksid ja tahaksid: palju aega värskes õhus, võimalust ise teha ja otsustada, võtta vastutust, organiseerida ja end proovile panna.

Varasemad kontaktid politseist ning uued sidemed küberväejuhatusest andsid talle eelise, sest instruktoreid ja põnevaid kohti, kuhu noori viia, oli lihtne küsida. Merike on öelnud, et teda inspireerivad kõige enam noored ise. Nende vahetu ja aus tagasiside. Julgus öelda otse, kuidas asjad on. Ja kui näed nende säravaid silmi ning energiatulva, siis see tunne on tõesti ülev.

Järgmine samm tundmatusse

Ja siis tuli kõne Kodutütarde peavanemalt Ave Proosilt. Tallinna ringkonnavanema ametiaeg hakkas lõppema ning uusi kandidaate polnud silmapiiril. Merike oli aga oma Lilleküla rühmad suure hooga käima tõmmanud ning sellega ka silma jäänud. Nii tuligi otsepakkumine – kandideerida Kodutütarde Tallinna ringkonna vanemaks. See oli suur au, aga ka suur vastutus. Meenutagem tema senist teekonda: maalt linna, sisekaitseakadeemia, politseiprefektuur, välisluureamet, nõunik ja rahvusvahelised suhted. Iga uus samm on viinud tundmatusse, sinna, kus tuleb alles õppida, kasvada ja end tõestada. Selles on justkui oma muster – mitte jääda mugavustsooni, vaid astuda järgmine samm, isegi kui päris täpselt ei tea, mis ees ootab. Seetõttu tundus ka uus pakkumine kuidagi loogiline. Järjekordne võimalus panna end proovile. Nii sai Merikesest kolm aastat tagasi lisaks naiskodukaitsjale ja rühmajuhile ka ringkonnavanem.

Kolm aastat tundub ühtaegu pikk ja lühike aeg. Selle ajaga on Tallinna ringkond kasvanud liikmete arvult märkimisväärselt, nad on mitu aastat järjest võitnud Kodutütarde kõige suurema ja tähtsama vabariikliku patrullvõistluse Ernake. Tallinna ringkonna aasta kodutütre tiitli 2024 pälvis Merikese tütar Kristin. 2025. aasta Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud paraadil sündis aga midagi ajaloolist – esmakordselt osalesid seal Kodutütarde ja Noorte Kotkaste rivikarbid. 

Võib öelda, et ka siin oli mängus Merikese käsi. Kohtumisel Kaitseliidu ülemaga edastas ta noortelt saadud nukra tagasiside, et vabariigi aastapäeva paraad on ainus suur riiklik sündmus, kus Kaitseliidu noored ei ole oodatud. Tegemist on küll Kaitseväe paraadiga, mis sümboliseerib Eesti riigi iseseisvust, kaitsetahet ja kaitsejõudude valmisolekut riiki kaitsta ning millele järgneb relvastuse ja tehnika näitus Vabaduse väljakul. Kui aga mõelda võidupüha paraadile, maakaitsepäeva tähistamisele jt Kaitseliidu üritustele, siis relvad ja tehnikanäitus on ka seal alati olnud, kuid kaasatud on ka noored. Noored on meie tulevik ja kui me ei kaasa neid täna, on hiljem seda teha üha keerulisem.

Õnneks mõistis seda ka Kaitseliidu ülem Ilmar Tamm ja andis loa noori paraadile viia. 2025. aastal said selle võimaluse Harju-Tallinna-Rapla kodutütred ja noorkotkad, kompaniiülemaks Merike Kasemets.

Merike on intervjuus ajakirjale Eesti Naine öelnud, et närvipinge oli ülisuur, sest tüdrukute ootused temale olid kõrged. Paraadiks harjutatakse mitmeid kordi, alguses väiksemas koosseisus, seejärel üha suuremas, kuni 23. veebruaril jõutakse Kaarli puiesteele. Üksteisega arvestamine, ühes rütmis sammumine, käeliigutused, peapööre paremale – see tundub kõrvaltvaatajale nii lihtne. Teha seda aga kõik koos ja samal ajal nõuab täpsust ja distsipliini. 

Esimest korda marssides on pinge loomulik, aga Merikese puhul tuli mängu ka tõsiasi, et koordinatsioon pole tema kõige tugevam külg. Ta jõudis oma mõtetes mitu korda läbi mängida plaani, et loobub kompaniiülema rollist ja annab võimaluse kellelegi teisele. See pidev „vasak, vasak“ – ja mitte parem – tundus kohati üle jõu käivat. Aga just noorte enda toetus, paraadi juhataja julgustavad sõnad ja Kaitseliidu ülemveebli kindel hoiak, et ta saab hakkama, andsid talle jõu edasi minna. See oli tunne, et sa kuulud perekonda, olgu selleks Kaitseliit, Naiskodukaitse või Kodutütred. Kõik on ühe asja eest väljas. Õlg õla kõrval, üksteist toetades.

Tõeline juht

Lõpetuseks uurisin Merikeselt, miks peaks üldse Naiskodukaitsega liituma või vabatahtliku noortejuhina üles astuma. Esimese mõttena ütles ta, et ise hakkama saamiseks. Ükskõik, mis võib juhtuda. Olgu torm, elektrikatkestus, veeavarii – me peame suutma ennast ja oma lähedasi aidata. Naiskodukaitses saab õppida kriisivalmidust ja erinevaid olukordi läbi mängida. Aga seal saab teha ka palju muud: proovida uusi rolle, arendada ennast eri valdkondades ja muidugi tunda end ühtehoidva pere liikmena. 

Kui algas Ukraina sõda, otsustas Merike panna õla alla kaevikuküünalde valmistamisele. Koos Kalevi jaoskonna naiste ja Lilleküla noortega õnnestus neil kuue kuuga teha annetatud küünaldest umbes 2000 kaevikuküünalt. See ei olnud lihtsalt käsitöö. See oli tegu, mis õpetas nooremale põlvkonnale, kuidas oma kätega luua midagi vajalikku ja head – ilma midagi vastu ootamata.

Kaitseliidu vabatahtlikud noortejuhid on enamasti kaitseliitlased või naiskodukaitsjad, kel on baasväljaõpe läbitud. Nad ei anna edasi mitte ainult teadmisi ja oskusi, vaid ka väärtusi ja isamaalist kasvatust. See ei ole pelgalt huvitegevus, see on palju enamat. Merikesele tähendab see valmisolekut, vastutust ja eeskuju, sest noored ei õpi sellest, mida me räägime – nad õpivad sellest, mida me teeme.

Kui vaadata Merikese teekonda tervikuna – ühest vastutusest teise, ikka tundmatusse sammudes –, ei tundu Tallinna ringkonnavanema roll sugugi juhuslik. See on olnud loomulik jätk inimesele, kes ei karda vastutust, vaid astub ette ja paneb end proovile ka siis, kui sisimas kahtleb. Tema lugu ei räägi ainult ühest juhist, vaid sellest, kuidas eeskuju sünnib tegudest, mitte sõnadest. Ja kuidas kogukond ei teki iseenesest, vaid ehitatakse üles samm-sammult, usalduse ja järjepidevusega.

Merikese tegevus näitab, et tõeliselt juhtida tähendab kuulata, toetada ja olla olemas ka kõige keerulisematel hetkedel – ning sellega inspireerida järgmisi põlvkondi. Kui meie ei panusta täna, siis ei ole homme kedagi, kes seisaks meie kõrval. Riigikaitse ei alga relvadest – see algab inimestest, kes on valmis seisma üksteise ja oma riigi eest.