Kuperjanovlased endale hinnaalandust ei luba

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 2/2026

Mida teie jaoks tähendas 2025. aasta ohvitseriks valimine?

Ma arvan, et minu jaoks on sellel kaks peamist tähendust. Esiteks on see kahtlemata tunnustus minu perekonnale, abikaasale ja lastele, et nad on mind selle elukutse vältel toetanud ning hoolimata kõigist ebamugavustest jätkavad minu toetamist. Teiseks on see märkimisväärne tunnustus ka neile üksustele ja meeskondadele, kus ma viimase aasta jooksul olen teeninud – Eesti diviisi staap ja Kuperjanovi jalaväepataljon. Mõlemad on väga sidusad ja ühendrelvaliigi lähenemist hindavad meeskonnad. Nende kahe pooluse selline tunnustamine ongi peamine tähendus.

Kuperjanovi pataljon on üks mainekamaid üksusi Eestis. Kas selle juhtimine on ka kuidagi erilisem vastutus?

Minu jaoks teeb selle eriliseks see, et ma olen kolmandal ringil siin väeosas. Mul on siin selle pataljoniga rohkem ajalugu kui enamikul mu alluvatest. Siit ma alustasin 2007. aastal oma ohvitserikarjääri pärast põhikursuse lõpetamist luurekompanii rühmaülemana. Siin olen ma teeninud jalaväekompanii ülemana aastail 2015–2017. Ja nüüd olen siin tagasi pataljoniülemana. Sellel on minu jaoks suur sümboolne tähendus, et just siin, selles väeosas on mulle usaldatud pataljoniülema roll.

Peale selle ei saa me üle ega ümber vaadata ka asjaolust, et Kuperjanovi pataljon on Kagu-Eesti suurim sõjaväeüksus. Me oleme Võrumaal ja tegelikult ka kogu Lõuna-Eestis suur tööandja ja enamik teises brigaadis ajateenistust läbivaid sõdureid teeb seda just Kuperjanovi pataljonis.

Kuperjanovi jalaväepataljon on ka väga suures mõttes kaitseväe jalajälg siin Kagu-Eestis, see muudab selle pataljoni eriilmelisemaks. Aga mis puudutab elitaarsust, siis ma ei kutsu meid eliidiks, aga ma usun siiralt ja minu meeskond pingutab iga päev selle nimel, et me oleksime head väljaõpet pakkuv ja ühte hoidva meeskonnaga väeosa nii tegevväelaste kui ka ajateenijate mõttes.

Brigaadikindral Eero Rebo on aastaid tagasi öelnud, et Lõuna-Eesti maastik sõdib meie poolel. Kas teie nõustute sellega?

Eestis tervikuna sõdib maastik meie poolel. Eesti oma metsade ja jõgede iseloomuga soosib kaitset väga tugevalt. Kagu-Eesti maastikul on mõned eripärad, et mida piirile lähemal, seda soodsam on seal kaitsta. Kui me vaatame ajaloolisi näiteid, siis sealt leiame samuti ainest selle tõestuseks. Aga tervikuna meie Kagu-Eesti maastik soosib ühendrelvaliigi lahingutegevust kaitse perspektiivist ainult siis, kui me suudame keskenduda võitlusele olulistel maastikel ja samal ajal hävitada piisaval hulgal vaenlast. Ma tahaks öelda, et kõige olulisem tegur selle juures pole üldsegi mitte maastik ise, vaid üksused, kes seal võitlevad.

Hästi välja õpetatud, agressiivne ja moodsa varustusega jalaväeüksus suudab võidelda igasugusel maastikul. Mõnel edukamalt, mõnel vähem edukamalt. Üksus ja selle juhid on tähtsam faktor kui see maastik.

Eelmises Sõduris nentis erioperatsioonide väejuhatuse ülem, et droonidega on Ukrainas stepialadel parem tegutseda kui meil Eestis. Kas metsad segavad droonidega tegutsemist?

Tõsi on, et avatud maastikul on nii droonide kui ka soomustehnikaga lihtsam tegutseda ja väärtuslikud omadused avanevad droonidel paremini. Mets takistab küllaltki palju seda nii suvel kui talvel, näiteks märg kuusemets varjab termosignatuuri. Aga ka suvisel ajal okaspuude võrad hajutavad ja võimaldavad peita nii visuaalse vaatluse kui termovaatluse eest.

Siiski tuleb droonide mõju kohale ka metsasel maastikul. See küll väheneb, aga mõju on seotud sellega, et lahinguväli muutub läbipaistvamaks. Sihtmärke avastatakse kergemini ja see mõju tekib kahtlemata ka metsamaastikul. Siinkohal tahan öelda ka seda, et mets ei ole lahingutegevuse ajal püsiv.

Kui me räägime pikaajalisest sõjategevusest, siis suure tõenäosusega see maastik kujuneb mingis osas ümber. Metsad võivad hävineda, vastane võib neid taotluslikult maha või siis hõredamaks põletada. Seetõttu ei saa metsa püsivale kaitseomadusele pikaajalise konflikti vältel lõpuni loota.

Ma saan aru, et Võrus on nüüd põhjalikult keskendutud ka drooniõppe edendamisele. Mis seis siin drooniõppega on ja mida selle parandamiseks veel teha annab?

Meil on tõepoolest käivitunud võrdlemisi suures mahus droonipilootide väljaõpetamine ja nende integreerimine pataljoni teiste allüksustega. Ma ei taha küll täpset arvu nimetada, aga meil on sadu droonipiloote, kes on saanud eri tüüpi platvormide väljaõppe.

Ma usun, et droon üksi ei ole oluline faktor, vaid tähtis on mitmesuguste relvasüsteemide ja relvaliikide omavaheline kombinatsioon. Nii nagu me vanasti olime harjunud sellega, et me paneme kokku mängima jalaväeüksuse, tankiüksuse ja kaudtule- ja pioneeritoetuse, siis nüüd on lisandunud sinna uudsed relvaliigid. Need on droonid, elektrooniline sõjapidamine ja edu võtmeks on nende omavaheline koostoimimine lahinguväljal ühtse juhtimise all, mitte iga süsteem eraldi.

Teine vajalik õpikogemus võib-olla on see, et droonid on terviksüsteem. Üks droon ei too edu lahinguväljal ja väide, et 500-dollarise FPV-drooniga on võimalik hävitada tanki, ei vasta tõele. Vastavat sihtmärki hävitab laskemoon, mis on droonide küljes, aga selleks, et kogu seda laskemoona kohale viia, on vaja terviksüsteemi ehk logistikat, juhtimist, sideühendusi, väljaõpet, remonti ja hooldust. Samuti on vaja droonimeeskondade julgestust lahinguväljal vastase jalaväe vastu. Neid aspekte võiks veelgi loetleda.

Seetõttu võib öelda, et meie väikese eduloo taga on just nimelt terviklähenemine, et me oleme käsitlenud seda terviksüsteemina ja loonud omale tervikvõimed, mis kätkevad endas kõiki eespool mainitud aspekte.

Ehk kui praegu kipub peamine relv lahinguväljal olema kas FPV-droon või multirootor-tüüpi droon, näiteks Mavic, siis me peaksime vaatama tulevikku ja püüdma identifitseerida, et mis on need järgmised süsteemid, mis toovad meile asümmeetrilise eelise Vene vägede ees.

Kas meil on siin Lõuna-Eestis nüüd piisavalt tulejõudu, kui vaenlane peaks ründama?

Meie vägi, ma mõtlen seda ilma igasuguse kahtluseta, on ajaloo ühes paremas seisus. Eeskätt sellepärast, et meil on meie rahvaarvu ja riigi võimaluste kohta päris suur väljaõpetatud reservüksuste hulk. Teiseks oleme hästi varustatud relvastuse ja laskemoonaga. Ja kolmandaks on meil võrdlemisi suur hulk inimesi, kes on üldreservis ja potentsiaalselt on võimalik neid üksusi suure sõja korral täiendada.

Alati võiks olla meil rohkem vahendeid või paremaid vahendeid ning rohkem laskemoona ja inimesi. Aga mida me peame paremale tasemele tõstma ja tõhustama, et muutuda surmavamaks Vene väe vastu, on need uudsed aspektid, mis lahinguväljale on ilmunud. Näiteks küsimused, et mil viisil me suudame läbi tungida Vene vägede elektroonilise sõjapidamise kihist, mis teadupärast Ukraina näidete põhjal on üsna kaugele arenenud valdkond.

Ma ei muretse selle pärast, et kui on vastamisi Eesti sõdur versus Vene sõdur, et me alla jääks. Meie reservvägi sõdib hästi, siis kui on vaja, ma olen selles täiesti veendunud. Samuti olen ma täiesti kindel selles, et liitlased on meiega, mul ei ole vähimatki põhjust selles kahelda. Iga päev ma näen sellele kinnitust Ameerika Ühendriikide pataljoniülema silmis, kes on siinsamas Võrus. Aga me peame edasi arenema ja tugevamaks saama modernsel lahinguväljal tegutsevate Vene süsteemide hävitamisel.

Kui palju peab üks jalaväepataljon sõltuma soomusest?

Rohkem soomust on alati parem. Kui ma saaks, siis ma ümbritseks kõik oma võitlejad mingit sorti kaitsekihiga, et vältida nende viga saamist või hukkumist. Nüüd, mis puudutab seda jalaväepataljoni lahingutegevust, siis me peame väga selgelt aru saama, et jalavägi sõdib jalastunult. See oli enne nii, see on praegu nii ja see on käegakatsutavas tulevikus samamoodi. See esitab meile mõned nõudmised. Esiteks üldfüüsiline vorm, sest füüsiline suutlikkus on alustala, millele sõdurid tuginevad. Ilma selleta ei saa. Ükski masin, olgu see droon või soomuk, ei hakka asendama üldfüüsilist vormi ja suutlikkust.

Teiseks peab teine jalaväebrigaad aru saama soomustransportööride rollist lahinguväljal. See on lahingumasin, mis toob jalaväe lahingukontakti lähedusse, aga mitte lahingukontakti keskele ja pakub seal erinevat toetust. Tuleb aru saada, et soomustransportöör ei ole fundamentaalne vajadus, vaid see on abistav, tugevdav vahend jalaväe jaoks. Kõige õigem oleks öelda, et jalavägi ei saa sõltuda oma tegevuses soomustransportööridest, vaid ta toetub neile.

Praegu on nominaalselt kolm pataljoni, mis kõik kannavad Kuperjanovi nime, kas sellest segadust ei teki?

Mingeid arusaamatusi pärast nimede vahetust, mis toimus paar aastat tagasi, ei ole märgata olnud. Võib-olla alguses oli sellega väikene segadus, aga praegu enam küll mitte. Iga pataljon on nii nagu ta peabki olema, veidi oma näo ja oma teoga. Kõigi kolme Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad, tulevased reservväelased saavad väljaõppe siin Võrus ja kannavad meie väeosa embleemi ühtemoodi. Seetõttu ma arvan, et sellel küll mingisuguseid negatiivseid mõjusid enam ei ole.

Kuidas ajateenistus Kuperjanovi jalaväepataljonis edasi areneb?

Ma tahaksin öelda, et ajateenistus kogu Eesti armees muutub veidi. See muutub teistsuguseks oma ülesehituse poolest lahinguvalve rakendamise tõttu kaitseväe juhataja käsul.

Mis kindlasti ei muutu, on see, et kõige olulisem osa ajateenistusest on allüksuse kursus. Mitte sõduri baaskursus ega nooremallohvitseri kursus, vaid see osa, kus õpitakse tegutsema jao, rühma ja kompaniina. Seal, kus üksused kasvavad kokku oma ülematega, seal, kus sõdurid kasvavad kokku oma õige lahingupaarilisega ja kus allüksus sooritab neid ülesandeid, mida me eeldame temast ka sõja ajal. See osa jääb kindlasti samaks.

Teine asi, mille puhul me võime arvata, et see samaks jääb, on üldise füüsilise vormi vajadus. Sitkus, füüsiline suutlikkus ja sellega seotud treening ei kao mitte kuhugi. Jalaväeüksuse võime jalgsi liikuda oma varustuse ja relvastusega ei kao ära, see jääb alles.

Mis areneb edasi? Ma arvan, et on kolm valdkonda. Esiteks, mingis mõttes tagasipöördumine vanade ja heade järeleproovitud drillide juurde, kaevumine, maskeerimine, lahingutegevus pimedal ajal ehk kõik see, mis tegelikult on aastakümneid ja aastasadu olnud jalaväelase lahutamatuks kaaslaseks. Me ei ole ehk viimase kümne aasta jooksul eriti palju sellele tähelepanu pööranud, aga see tuleb tagasi Ukraina sõja õpikogemuste tõttu.

Teiseks tuleb juurde üks oluline osa, mis on seotud droonivastase tegevuse ja võitlusega, alustades üksikvõitleja tasemelt ja lõpetades pataljoni vaatega. Sellele me hakkame kindlasti rohkem tähelepanu pöörama. Kolmandaks tulevad juurde tehnilisemad erialad ja üksused. Näiteks drooni remont, hooldus või ka andmesidevahenditega ümberkäimine, seega mingis ulatuses muutuvad erialad tehnilisemaks.

Aga ma rõhutan, et kõige selle keskmes on endiselt välja õpetatud sitke ja agressiivne võitleja, kes suudab väga keerukal lahinguväljal vaenlast lüüa ja võita. Selle eelduseks on see, et ta on vaimselt ja füüsiliselt heas vormis ja nagu öeldakse, et terves kehas on terve vaim. Kätekõverdused, 3,2 kilomeetri jooks ja kõhulihaste treenimine ei kao mitte kuhugi, pigem teeme neid rohkem kui varem.

Te olete siin Võrus Taara linnakus. Kas selle linnaku taristu on piisav edukaks tegevuseks?

Taara linnaku taristu üle oleks patt nuriseda. See maja, kus me praegu oleme, saab, kui ma ei eksi, augustikuus sada aastat vanaks. On vähe kasarmuid Eestis, mis on sellises vanuses endiselt kasutuses kui see hoone siin.

Mis on ühel sõjaväeüksusel vaja lisaks linnakule ja kasarmutele, on head harjutusväljakud ja need on meil siin Kagu-Eestis olemas. Õnneks ei ole Nursi ja Reedo harjutusväljak meist kaugel, sinna on võrdlemisi lühike maa. Kannatab ka jalgsi minna, mida näiteks sõduri baaskursuse ajal meil sõdurid ka teevad.

Seetõttu ei saa harjutusväljakute üle väga nuriseda. Kindlasti oleks meil tarvis laiendatud võimalusi tulevikus, kus näiteks korraldada kompanii tasemel lahinglaskmise harjutusi või võimaldada meie Ameerika Ühendriikide relvavendadel oma relvasüsteemide, Abramsi lahingutankide laskeharjutusi teha siin Kagu-Eestis.

Aga Taara linnaku taristu kohta mul kriitikat ei ole. See on seni, kuni siin paikneb Kuperjanovi jalaväepataljon ja mõned teise brigaadi allüksused, meile täiesti sobilik.

Kas Nursipalu laiendamise teemal on pinged kohaliku elanikkonnaga vaibunud?

Arusaadavalt on see saanud palju tähelepanu viimastel aastatel. Nursipalu on eluliselt oluline nii teisele brigaadile kui ka Kuperjanovi jalaväepataljonile. Üksuse väärtust defineerib tema võitlusvõime ja üks selle osa on väljaõpe, mida ei ole võimalik korraldada mujal kui meie harjutusväljakutel. Eeskätt pean siin silmas lahinglaskmisi.

Me oleme saavutanud paremat vastukaja kohaliku elanikkonna seas Nursipalu teemal ning samuti oleme harjutusvälja hetkevõimalusi õppinud paremini kasutama. Aga selge on see, et Nursipalu arendus peab jätkuma edasi, et sellega tehtud plaanid läheksid täide ja meil tekiksid täisvõimalused kõigi vajaminevate harjutuste korraldamiseks siin. Näiteks eespool mainitud jalaväekompanii tasemel lahinglaskmised või suuremate relvasüsteemide kasutamine.

Kuidas Kuperjanovi pataljon / pataljonid edasi arenevad?

Me areneme mingis mõttes nagu kogu Eesti kaitsevägi ja mingis mõttes ka omanäoliselt. Selgitan oma mõttekäiku. Meie areng nõuab meilt suuremat lahinguvalmidust tulevikus, mida ka kaitseväe juhataja on korduvalt öelnud. Ja see ei ole mitte tühipaljas sõnakõlks.

Ainukene asi, miks relvajõudu on Eesti riigil vaja, on võita eesolev vabadussõda. Muuks meid vaja ei ole. Selleks et me oleksime selleks võiduks valmis ja valmis selle võidu koju kätte tooma, peab meil olema hästi varustatud ja välja õpetatud ning võitlustahteline vägi. Seda saab saavutada ainult intensiivse ja raske väljaõppe kaudu. Teist võimalust ei ole.

Kui meie meeskond ületab väljaõppe ajal raskusi, saab hakkama keeruliste lahinguülesannete täitmisega taktikaharjutustel ja lahinglaskmistel, siis ainult sel juhul on meil alust uskuda, et me saame ka sõjaväljal hakkama ja suudame Vene vägesid tagasi lüüa. Seetõttu ma julgen väita, et meie areng on suunatud senisest karmima, aga ka kõrgetasemelisema väljaõppe poole.

Teisalt me kindlasti hoiame seda, mis on meile kallis – meie rügemendi ajalugu, meie esiisade kangelastegude pärandit vabadussõjast. Kuperjanovi partisanide salga identiteet ühest küljest ja edasiareng väljaõppes teisest küljest – nii me hoiame seda, mis on teinud meist Kuperjanovi pataljoni.

Need kaks poolust moodustavadki teada-tuntud Kuperjanovi jalaväepataljoni – hea väljaõppega, sitke ja agressiivse jalaväeüksuse.