Kes on käsundusohvitser?

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 2/2026

Väga lihtsustatult öeldes on selle teenistuskoha põhiülesanded teha tausta- ja ettevalmistustööd, et aidata ülemal otsuseid teha ning võimaldada tehtud otsuste täitmise järelevalvet. Küsitletud kolme ohvitseri vastused näitavad selle teenistuskoha tegelikku mitmetahulisust, ülesannete rohkust ning ülimat huvitavust.

Praegu on aga kirjutamata järgitav reegel, et käsundusohvitseri ametikohale suunatakse need ohvitserid, kelle edasine teenistus on seotud väljaõppega USA sõjalistes haridusasutustes ning kelles nähakse perspektiivi tulevaste tippjuhtide teenistuskohale liikumist.

Intervjueerisin kolme kaitseväelast, kes teenivad praegusel ajal või on läbinud teenistuse sõjaväelise abina: major Toomas Rein, major Martin Abram, major Hegert Horn.

Taust ja karjäärivalik

Mitte ühelgi küsitletud käsundusohvitseridest ei olnud selget soovi või suunda asuda sellele ametikohale, suures osas „asjad kujunesid nii“.

Major Rein: „Kogu minu varasem teenistus on olnud (üksik)kompaniis, pataljonis, brigaadis ning seotud taktika, operatsioonide ja väljaõppega. Teadsin, et selline ametikoht on olemas, ning eks ta tõenäoliselt selline „kindrali abi“ koht on, kes aitab jõuda kindralil vajalikesse kohtadesse ning veendub, et ettevalmistused oleks tehtud ja kõik sujuks.“

Major Horn: „Olin tööl kaitseväe peastaabis, kui minule helistas pioneeripataljoni ülem kolonelleitnant Afanasjev ja küsis, kas ma oleksin huvitatud. Kuna ta ise oli olnud peastaabi ülema, kindralmajor Martin Heremi käsundusohvitser, siis oli temal selge ettekujutus pakutavast ametikohast. Teadsin, et see amet on väga pingeline ja aega enda asjade jaoks (pere, hobid jm) ei ole.“

Major Abram: „Käsundusohvitser oli enne diviisi loomist minule täiesti tundmatu jõud. Loomulikult teadsin kirjanduse kaudu käsundusohvitseride olemasolust ning ilmselt aimasin midagi, kui nägin presidendi käsundust tööpostil. Kuna polnud varasemat kokkupuudet, siis pean tunnistama, et isegi ei mõelnud käsundusohvitseri rolli või tööülesannete peale. Diviisi ülem kindralmajor Veiko-Vello Palm käis Scoutspataljoni õppusel Okas ja nägin, et koos diviisiülemaga liigub kaasas keegi, keda nimetatakse käsundusohvitseriks.“

Mida peab käsundusohvitser tegema?

Käsundusohvitseri ülesanded olenevad konkreetse juhi vajadustest, aga ka olemasolevast personalist. Nii võib ta näiteks tegeleda reisikorralduse, välissuhtluse või külaliste vastuvõtuga. Igal ametikohal ei ole juhil oma administratsioonis inimesi, kes katavad kõiki vajalikke suundi, mistõttu peab neid ülesandeid täitma just ülema käsundusohvitser.

Major Rein: „Kõige lihtsam ja minimaalsem tegevus on see, et kalender peab olema korras ja organiseeritud, kohtumised kooskõlastatud, liikumised ja muu administratiivne pool kontrollitud ja joone peal. Samuti on vaja kuulata, õppida ja üritada ka ise kaasa mõelda ning olla filter kindrali jutule soovijate vahel. Näiteks, kas see, millega soovitakse jutule tulla, vajab ikka kindrali otsust või mitte. Lisaülesanne on ka juba kokkulepitud kohtumise eel vaadata materjalid üle ja vajaduse korral saata parandamiseks/täiendamiseks.“

Major Horn: „Kas mind miski üllatas? Arvan, et väga midagi ei üllatanudki. Pigem oli imestust, et kas see on ka minu ülesanne või et nende asjadega tuleb ka tegeleda. Üks pidev tulekahju kustutamine ja graafiku dekonfliktimine. Kui sain plaani valmis, siis tuli jälle mingi uus üritus, reis, koosolek ja pidin kogu plaani uuesti tegema. Ja nii see käis päevast päeva.“

Major Abram: „Käsundusohvitser ehk military assistant või military advisor (MA). Minu enda tõlgendus sellele ametikohale oleks midagi assistant’i ja advisor’ivahepealset. Selle ameti eesmärk on minu arusaama järgi toetada ülemat tema juhtimise elluviimises. Toetamine seisneb kolmes liinis: a) ajaplaneerimine; b) suhtlemine staabiga ning nii staabile ülemate otsuste selgitamine kui ka vastupidi staabi kaalutlustest ülemale ettekandmine; c) suhtlemine allüksustega ning nende murede edastamine ülemale ning vastupidi ülema juhiste ja kaalutluskohtade selgitamine allüksuste ülematele.“

Mida õppisin ja mida teenistus andis?

Major Rein: „Juba selle mõne kuuga olen väga palju õppinud strateegiatasandi juhtimisprotsessidest ning kuidas sellisel tasandil küsimusi ja probleeme lahendatakse. Samuti sain aru, et ühe kindrali tööd on väga keeruline päriselt hoomata. Lühidalt öeldes on aukartustäratav, kui suur vastutus on tippjuhtkonnal. Õppimiseks on see väga kasulik koht. Räägitakse ka kontaktvõrgustiku tekkimisest, kuna on palju suhtlust ja käimisi, aga selle lühikese ajaga ei ole veel seda niisugusel kujul tekkinud.“

Major Horn: „Tegemist on ju „unistuste“ ametikohaga. Üle 100 päeva aastas viibid välismaal. Peale selle Eesti-sisesed lähetused, õppused ja muud tegemised. Koju väga asja polegi. Aga siiski on see põnev ametikoht. Saab palju näha, veelgi rohkem kuulda ja mõista, kuidas asjad omavahel seotud on. Üldiselt andis see väga palju kogemust juurde. Saan palju paremini asjadest aru. Tänu sellele ametikohale on mul koolis palju kergem. Oskan asjadest rääkida, mida mulle õpetatakse. Kui täpsemalt kirjeldada, siis nägin asju kaitseväe kõrgeimal tasemel ja kuidas otsuseid tehti, nägin kaitseministeeriumi ja natukene ka välisministeeriumi tööd, kuidas on võimalik kiiresti kaitseväge arendada, kuidas rahvusvahelisel tasandil asju aetakse ning sain kohtumiste ja telefonikõnede korraldamise kogemuse nii pikas plaanis kui ka nii, et öeldakse „mul on vaja viieminutine telefonikõne Kirdekorpuse ülemaga teha, organiseeri“.“

Major Abram: „Ma ütleksin, et kõige paremini õpetas mulle ajaplaneerimist õppus Siil 2025, kui iga päev algas uute üllatustega: kes tuleb ülemaga kohtuma, kes ei tule, kes tuleb kuhu ja millega ning kuidas mõned külastused ja kohtumised ühildada ning teised jällegi üksteisest lahku lüüa. Kui samal ajal olid allüksused vastasega kontaktis, siis mina olin kontaktis telefoni, Signali, e-postkasti ning erinevate inimestega. Samuti andis hea kogemuse Kirdekorpuse õppus Griffin Lightning, kus diviis oli peamine väljaõpetatav üksus, mis tähendas ka täielikku lahingurütmi ning avastasin käsundusohvitseri võimalikud sõjaaja ülesanded. Sõjaajal muutub minu arvates veelgi olulisemaks see, et enne kirjeldatud kolm tegevusliini sulanduvad mingiks ajaks kokku (näiteks ülema lahinguvälja külastuse ajal).“

Soovitus võimaliku käsundusohvitseri isikuomaduste kohta

Major Rein: „Avatus suhtlemisel, distsiplineeritud aktiivsus ning armastus kaitseväe kui organisatsiooni vastu (et ei oleks lihtsalt „koht, kus tööl käia“). Kasuks tuleb ka avar silmaring ja lugemus. Samuti on tähtis koostöö kindrali ja teda toetava staabi osakondade ning vajaduse korral ka struktuuriüksustega. Sealjuures tuleb kasuks ka inimeste tundma õppimine. Viimaseks on vältimatu ka soov aru saada, kuidas toimib või peaks toimima sellise tasandi staabitöö ning kuidas käib kindralite tasandi otsuste ettevalmistamine.“

Major Abram: „Käsundusohvitser annab ülemale iga päev paindlikkuse koguda infot, kasutamata staabi väärtuslikku ressurssi, ning jagada põhipingutust ning teiseseid pingutusi. Näiteks suve lõpus toimunud LANDCOMi väljaõppeseminar, kus oli tarvis Eesti kaitseväe esindatust, kui samal ajal toimusid mitmed muud tähtsad üritused, sain ma sealt vajaliku info siiski kokku korjata.

Samuti arvan, et kui käsundusohvitser on saanud juba piisava kogemuse ka mingis kitsamas valdkonnas, annab see ülemale võimaluse küsida temalt nõu või detailsemat infot mingi täpsema teema kohta (pioneerindus, luure, soomusjalavägi vms).“

Kokkuvõtvalt

Major Horn: „Tegelikult oli põnev, lõbus ja sain väga palju uusi teadmisi, kogemusi ja kontakte juurde.“

Major Rein: „Minu kui ohvitseri perspektiivist on see väga hea õppimise koht, et olla tulevikus vastutusrikastel ametikohtadel parem ülem oma alluvatele ning parem alluv oma ülematele, vahet ei ole, mis tasandil ma tulevikus teenin.“

Major Abram: „Ma arvan, et kokkuvõttes olen suutnud kõikides tegevusliinides ära teha nii palju, kui oskan, ning et sellest on kasu olnud ka ülemale. Üldiselt on minu hinnang, et see on käsundusohvitserile endale kasulikum kogemus kui ülemale (ega ülem ülemaks niisama pole saanud). Eelkõige on see mööda Eestit ringi liikudes ning nii diviisi kui ka teiste väeliikide esindajatega suheldes avardanud silmaringi. Mitmesugustel konverentsidel tutvudes teiste riikide samaväärsete ametis olijatega on kindlasti andnud parema ülevaate ka teiste riikide tegutsemismustritest. Samuti on selgeks saanud nii diviisi kui ka teiste üksuste toimimismehhanismid nii rahvuslikul tasandil kui ka NATO liinis.“