Veerand sajandit teadmisi vabatahtlikele ehk Kaitseliidu kool 25

Alates 2001. aastast tegutsev Kaitseliidu kool annab juhtimis- ja koolitusteadmisi Kaitseliidu vabatahtlikele ja teenistujatele. Märtsis tähistas kool esimese veerandsajandi täitumist.

Kaitseliidu kool on mitteformaalne täiskasvanute haridusasutus, mis tegutseb Kaitseliidu täiendõppekeskusena. Koolis on kaks õppesuunda: sõjaväelise juhtimise ja inimvara arendamise õppesuund.

Kooli loomisest, tänapäevast ja selle rollist riigikaitses räägib kooli pealik major Margo Sai.

Kuidas Kaitseliidu kool omal ajal alguse sai?

Usun, et tänapäeval teab Kaitseliidu kooli suurem osa aktiivseid kaitseliitlasi ja meie koostööpartnereid, sest oleme leidnud oma koha riigikaitses eelkõige vabatahtlike juhtide ja instruktorite koolitajana Kaitseliidu rahu- ja sõjaaja koosseisudele. Alustas aga kool oma tegevust käskkirja järgi 2001. aasta 3.märtsil Kaitseliidu peastaabi osakonnana. Kooli esimeseks ülemaks sai kapten Teet Kivisson, kelle komplekteeritud meeskonna ülesandeks oli kogu õppetöö korraldus nullist üles ehitada. Selle juures oli meile suureks abiks Taani Kodukaitse. 

Kaitseliidu ja Taani Kodukaitse koostöö alguseks saame pidada aastat 1995. Aastail 1995–1997 koolitati Taanis instruktori-, õpetaja- ja juhtimiskursustel 22 Kaitseliidu ohvitseri. Lisaks omandasid nad sõjalisi teadmisi rühma ja kompanii kursustel. Õppetöö Taanis vältas igal aastal ühe kuu. 2001. aasta kevadest sai Kaitseliidu ülema nõunikuks Kaitseliidu kooli küsimustes kaptenleitnant Jens Koefoed, kes oli varem teeninud Taani Kodukaitse Akadeemia staabiülemana.

Kool alustas oma tegevust Kaitseliidu peastaabis ja algusaastatel toimus õppetöö eri paigus. Näiteks kooli esimese jaopealiku kursusega tehti algust Kaitseväe lahingukoolis ja liiguti sealt edasi Viljandi lähistele Vana-Võidu ühendatud kutsekooli, kus renditi ruume õppetööks ja majutuseks. Samal ajal ostis Kaitseliit Raplamaal Alu mõisa, et pärast mõisahoone renoveerimist kool sinna kolida. Alu mõisa ostuks saadi raha esimest ja viimasest loteriist, mida Kaitseliit on lähiminevikus korraldanud. Kokku läks mõisahoone maksma 200 000 krooni ja renoveerimisraha eraldas kaitseministeerium. Koolihoone sisustati Taani Kodukaitse toetusrahaga. Selle projekti raames sai kool kogu vajamineva varustuse: mõisahoone sisustuse, sealhulgas töökabinettide, õppeklasside, köögi, majutus- ja puhkekorruse mööbli. Samuti saadeti Taanist koolile esimesed transpordivahendid: üks suur veoauto, kaks sõiduautot ja neli väikebussi.

Oluline sündmus kooli lähiajaloos oli koolile lipu annetamine. Tseremoonia leidis aset 15. juunil 2002 koos rühmapealiku kursuse I lennu lõpuaktusega KVÜÕA peahoones. Lipu oli Taani Kodukaitse koolile annetanud samal, Taani riigile sümboolsel päeval. Nimelt just sellel kuupäeval aastal 1219 said taanlased endale lipu lahingutes eestlastega meie linnuse Lindanise ehk tulevase Tallinna linna all. Legendi järgi oli taanlastele raskete lahingute ajal taevast alla langenud punane kangas valge ristiga, mis aitas neil selle lahingu võita. Et Eestit ja eestimaalasi tänada, otsustasid Taani Kodukaitse kolleegid kinkida meie koolile lipu just samal kuupäeval. Kooli lipu vardal on ka plaat, millel kirjas, kes selle lipu annetas ja miks. Esimese mälestusnaela lõi Taani riigi nimel kooli lipu vardasse kaptenleitnant Jens Koefoed. Lipu kavandi autor on Priit Herodes.

Kellele ja mida koolis alguses õpetati?

Kaitseliidu kooli esimesed põhikursused olid jao- ja rühmapealiku baaskursused. Mõlemal kursusel osales 30 õppurit. See oli klassikaline kaitseväe rühma suurus ehk kolm jagu, mis võimaldas sooritada õppurite ja allüksustega jao ning rühma taktikalisi harjutusi. Kursus kestis 13–14 nädalavahetust ehk ühe aasta. Lisaks põhikursustele korraldas kool erialakursusi malevate instruktoritele, et nad saaksid oma eriala malevates edasi õpetada. Kursuste teemadeks olid näiteks tankitõrje, sissiõpe, tagala erialad, ellujäämine jms. Õpe kestis tavaliselt 1–2 nädalavahetust, vahel harva ka nädala, seda siis malevate palgalistele instruktoritele.

Eraldi tuleks rääkida tsiviil-militaarkoostöö kursuste käivitamisest, mille raames korraldas kool koostöös päästeameti ja politseiga esimese maavanemate koolituse (2002). Koolituse eesmärgiks oli teadvustada maavanematele Kaitseliidu, politsei- ja päästeameti ressursse ja võimalusi koostööks. Koolitusel mängiti läbi ka üks praktiline harjutus, näiteks lennuõnnetus X maakonnas, mille likvideerimiseks pidid maavanemad kaasama eelmainitud ametkondi. Maavanemad jäid koolitusega rahule ja soovisid, et kool jätkaks koolitusi vallavalitsuste liikmetele. Nüüd, 25 aastat hiljem, saame tõdeda, et kool oli oma tegemistega ajast ees, sest kohalike omavalitsuste riigikaitsesse kaasamine on tänagi aktuaalne.

Tähtsaks verstapostiks võib pidada ka õppeaastat 2003/2004, kui lisaks väljaõppe dokumentatsioonile ja sümboolikale töötati välja ning võeti kasutusele jao-, rühma- ja kompaniipealiku kursuste rinnamärgid. Need on vastava tasemekursuse läbinud kaitseliitlaste tunnusmärgid, mida kantakse nii tikandina kui ka metallist märkidena. Märgikavandite autor on Priit Herodes.

Milline on olnud Sinu teekond kooli pealikuks?

Mu isiklik Kaitseliidu kooli lugu sai alguse juba selle loomisel, sest olen esimese kursuse vilistlane, aga sellesse aega ei hakkaks täna tagasi vaatama. Igal juhul on koolil minu kujunemises tähtis osa.

Minu teenistus koolis algas viis aastat tagasi, 2021. aasta veebruaris. Alustasin väljaõppeülemana, kelleks mind värbas kooli tollane pealik kolonelleitnant Meelis Pernits. Väljaõppeülema ametikoht oli enne seda olnud pikka aega täitmata, isegi kooli struktuurist välja võetud. Võib lausa öelda, et vahepeal tegutses kool ligi 15 aastat ilma väljaõppeülemata. Nüüd oli ametikoht struktuuris tagasi ja minul tuli hakata seda täitma. Juhtus nii, et sõjalise õppesuuna ülem oli algul koolitusel ja kolme kuu pärast viidi üle kaitseväkke. Seetõttu sain enda omadele lisaks ka tema tööülesanded. Olin väljaõppeülem ja täitsin ka sõjalise õppesuuna ülema kohuseid, kuigi need on erineva sisuga ametid ja tegevused. Hea, et täna on koolis mõlemad ametikohad täidetud, see hoiab kooli väljaõpet ja kursuseid selgelt fookuses ning lõimib kooli õppesuunad ja kursused omavahel koostöösse.

Milline on Kaitseliidu kooli tänane roll riigikaitses ja mis on tulevikuplaanides?

Oma arengu jooksul on kool vahepeal olnud pigem mittesõjaliste teemade käsitleja. Mitmeid inimvara õppesuuna kursusi on varem peetud mittesõjalisteks. Mina ei liigitaks kursusi sõjalisteks ja mittesõjalisteks, sest meie lõppeesmärk on saada võimalikult hästi hakkama kriisi- ja sõjaajal. Ka kursuste aruandluses ja planeerimises ei räägi me enam sõjalistest või mittesõjalistest tegevustest. On ju Kaitseliidu vaateski enamiku sihtüksuste ja võrgustike toimetamise eesmärk valmistuda kriisiks ja sõjaks. Sellises koolis ei ole mõtet teha kursusi niisama toreduse pärast, lihtsalt et õppurid oma tööelus paremini hakkama saaksid.

Nüüdseks olen kooli pealik olnud kaks aastat, alates 3. maist 2024. Minu väljaõppeülema aega mahtusid kaks pealikku, kolonelleitnant Meelis Pernits ja major Rene Toomse. Viimane, major Rene Toomse periood tõi pealiku isikust ja eelnevast teenistusest tulenevalt kursustesse väikeüksuse taktika juurutamise. Liikusime selgelt selles suunas, et väikeüksuse taktika on number üks ja kõik muu on nõnda-öelda alternatiiv. Kahjuks jäi major Toomse aeg koolis võrdlemisi lühikeseks ja me ei jõudnud tema mõtteid väga ellu viia. Oli küll projektina plaanis korraldada ligi poolsada kursust, enamik neist uued, kuid sinna need ideed jäid.

Tänaseks oleme arusaamu korrigeerinud. Me ei tähtsusta väikeüksuse taktikat varasemast kuidagi vähem, kuid arvestame, et Kaitseliit on ka oma väljaõppes Kaitseväe väiksem vend. Meie juhtimis- ja tasemekursustes on väga palju sarnast Kaitseväega. Taktikaliselt ei peaks riigikaitses „põllu peal“ võitlema erineva arusaama ja väljaõppega juhid. Kaitseväele on oluline, et reservväelaste ettevalmistus ja arusaamad oleksid nendega võimalikult sarnased. Meie kool ei saa muidugi õpetada samal tasemel Kaitseväe Akadeemiaga, sest mastaabid on erinevad ehk pilt sellest, kus me oleme vabatahtliku reservväelasega, erinebki elukutseliste tegevväelaste omast. Meie saame rõhuda kaitseliitlaste elukogemusele ja koolis pakutavale praktilisele tegevusele, et väärtustada seda, mida teeb kaitseliitlane/reservväelane oma üksuses teenistuses olles. See peab olema koolis antava õppega hästi seotud, et õpitut saaks kohe ellu viia ning olla parem juht oma üksusele.

Prioriteedina tooksin välja, et oleme Kaitseliidule juhtide tasemekoolitaja. Vähesel määral suudame vabatahtlikele juhtidele korraldada ka täiendkoolitust. Käesolevast aastast on maakaitseringkondadesse liikunud nooremallohvitseri põhikursused. See oli eelmise aasta projekt ja Kaitseliidu-sisene korralduslik kokkulepe eesmärgiga saada üksustesse kiiremini võimalikult palju jaoülemaid. Toetame jätkuvalt nende kursust õppekava ja õppematerjalidega. Uuenduskuuri on läbinud rühmavanema kursus, mis varem oli liidetud rühmaülema kursusega ehk oli sama kursuse üks osa. Sellel kursusel oleme väga selgelt õpetamas rühmavanemat, kuid õppeprotsessis on see seotud rühmaülema tegemistega. Otsustasime nõnda seetõttu, et pärast Kaitseväe allohvitseride karjäärimudeli muutumist on rühmavanem auastmelt paremal juhul vanemseersant. Varem oli ta vanemallohvitser ehk kursuse lõpetajatele andsime nooremveebli auastme.

Täiesti uus on koolis nooremallohvitseride keskastme kursus, mida ei ole Kaitseliidus ega meie koolis varem korraldatud. Kursus on disainitud Kaitseväe samalaadse kursuse järgi ning sisaldab pedagoogikat, instruktoriõpet, relva- ja laskeinstruktori õpet ja taktikamoodulit. Moodulõpet on õppuril võimalik läbida eraldi. Samuti on võimalik selleks ennast ette koolitada, kasutades kooli VÕTA-süsteemi. Selle süsteemi sissetoomine õppeprotsessi peaks andma kaitseliitlasele paindlikkuse eelkõige oma aja planeerimisel ja kasutamisel. Samuti võib õppur, kel ei ole ajaliselt võimalik käia kursusel terve aasta, läbida kursuse mooduleid eri aastatel ja omas tempos, lõpptulemus sellest ei kannata. Näiteks kui õppuril on võimalik tulla ainult laskeinstruktori moodulitele, siis saab ta väljaõppe ja õigused, et ainult laskmisi läbi viia.

Kooli tänasest arengust tooksin kindlasti esile drooniõppe. Koolitame selle valdkonna instruktoreid, praegu on plaanis teha instruktoritele kaks kursust. Olen nõus, et instruktoreid oleks vaja koolitada kiiremini, aga me püüame hoida kvaliteeti. Lisaks õppenädalavahetustele ei saa õpet teha tihedamini kui korra kuus ja see on seotud õppuritega. Instruktorikursuse täismaht on seitse nädalavahetust, lisandub harjutamine simulaatoriga, et õppida FPV drooni käsitlema. See kõik võtab aega ja õppur peab vahepeal tegema ka eksameid. Nii kujunebki koolitusperioodi pikkuseks aasta, kuni õppurist on saanud kvalifitseeritud instruktor, kes annab oma teadmisi edasi maleva üksustesse määratud droonioperaatoritele.

Koolile on usaldatud ka mehitamata õhusõidukite (MÕS) 2. kategooria eksamite korraldamine ja vastuvõtmine. Kokkuleppel kaitseministeeriumiga vastutab praegu selle eksami eest Kaitseliidu kool. Meie võtame eksami vastu, kinnitame selle ja kaitselennunduse järelevalveteenistus annab sertifikaadi.

Selline on kiirülevaade kooli hetkeseisust ja arengutest. Eelmisel aastal väljastas kool üle kaheksasaja kursuse lõputunnistuse. See arv on suurem kui kunagi varem. Kooli väljaõppesündmusi tuleb aastas kokku ligi sada ja see on käskkirjadega kaetud kursuste nädalavahetuste arv. Arenguruumi veel on, nagu ka lootust, et koos uute ülesannetega saame oma meeskonda juurde ka inimesi.

Vaatamata sellele, et kooli süda asub Alu mõisas, püüame kursustega liikuda kaitseliitlastele lähemale ja korraldada neid paljudes paikades üle Eesti. Nooremallohvitseri kursused on aset leidnud Lõuna ja Põhja maakaitseringkondades. Ka käimasolev rühmaülema kursus toimub erinevates malevates, mis võimaldab õppuritel tutvuda Kaitseliidu taristu võimalustega ja meil edaspidi veelgi rohkem kursusi korraldada.

Milline on kooli struktuur ja kollektiiv, kes õppetööd ellu viib ja toetab?

Kaitseliidu kool kui õppeasutus saab töötada ainult tänu oma korraldavale ja toetavale personalile. Kooli kollektiiv on staažikas ja tubli ning annab kursuste läbiviimiseks maksimumi. Kahel õppesuunal, teadmus- ja arendusjaoskonnas ning administratsioonis kokku on töötajate arv püsinud 20 inimese juures.

Sõjaväelise juhtimise õppesuuna kursuste ülemateks on tegevväelased ja osalise koormusega instruktorid, kes on teenistuskogemusega allohvitserid ja ohvitserid. See õppesuund hõlmab erinevaid taseme- ja täiendõppekursusi, mis toetavad Kaitseväe ja Kaitseliidu vajadusi maakaitseüksuste ülesannete täitmisel.

Inimvara arendamise õppesuuna pädevusse kuuluvad juhtimiskursused, milles kool on  tugev. Need kursused toetavad Kaitseliidu vabatahtlike juhtide isiksuslikku arengut – annavad üldisi juhtimisoskusi ning valmistavad instruktoreid ette koolitajateks. Samuti kujundavad need kursused suhtumist ja väärtushinnanguid ning arendavad ühtset organisatsioonikultuuri.

Teadmus- ja arendusjaoskonnas töötavad täna jaoskonna juht ja haridustehnoloog. Kooli ja Kaitseliitu toetava haridustehnoloogi ametikoht loodi kümmekond aastat tagasi ja selle valdkonna osatähtsus järjest kasvab – uued tehnoloogiad ning lahendused peavad jõudma kursustele ja kaitseliitlasteni.

Kooli suureks väljakutseks on e-kursuste loomine ja nende kasutuselevõtt. Meil on juba mõned head näited, aga kõik võtab kauem aega, kui me tahaksime. Peame tõdema, et see ei ole meil kõige paremini õnnestunud, kuid me ei jäta jonni, võitleme edasi ning püüame kursused teha õppurisõbralikumaks ja tänapäevasemaks. Võtame ühe teema korraga – teeme valmis, viime läbi, saame tagasisidet ja viime parandused sisse.

Osaleme ka kaitse- ja kosmosetööstuse liidu projektis, kus esialgu käime kooli töötajatena erinevates ettevõtetes vaatamas ja kuulamas eesmärgiga leida liidust partnereid kooli kursustele innovaatilisi lahendusi tutvustama. Soovime, et õppurid saaksid värskeimat infot oma kooli kaudu, mitte ei kuuleks asju sõbra käest või meediast. Liigume selles suunas, et kui õppur on tulnud meile kursusele, siis on meie vastutus viia ta kurssi tänapäevase innovatsiooni ja lahendustega, mida ta edaspidi saab kasutada oma väljaõppes.

Kogu Kaitseliidus tuleks vabatahtlike aega rohkem hinnata ja muuta süsteemsemaks nende arendamine tervikuna, sealhulgas tagasiside korje ehk õpikogemused. Kaitseväe õpikogemuste süsteemi parema juurutamisega Kaitseliidus saaks kindlasti olukorda parandada. Siin ei ole oluline roll mitte ainult meie koolil, vaid keskselt peastaabil. Tervikuna ei ole me organisatsioonis sellega hästi edasi liikunud. Näiteks Ukraina sõjas või meie endi tegevuse käigus saadud õpikogemused on kuskil olemas, aga neid ei rakendata. Palju sellest koguneb inimeste endi pagasisse, kuid puudub tervik, selle taha ei teki analüüsi ning õpikogemusi rakendame vaid vähesel määral.

Tahan eraldi toonitada, et meie koolis on suur vabatahtlike instruktorite osakaal. Need on inimesed, kes toetavad meid üle Eesti erinevate malevate-maakaitseringkondade liikmetena. Suurem osa neist on meie enda kasvandikud, kes on läbinud kooli kursused ja tulnud hiljem tagasi, et panustada vabatahtliku instruktorina. Täna saame neid selle töö eest tasustada, aga väga paljudele polegi see määrav, pigem tullakse saama kogemust ja õppe läbiviimise praktikat ning rakendust oma teadmistele.

Räägi põgusalt ka kooli koostööst malevatega, Kaitseväega ja rahvusvaheliste koostööpartneritega.

Saan öelda, et see koostöö on hea, mulle ei meenu oma kooliajast kordagi, et struktuuriüksused oleksid toetamise vastu. Malevatega oleme reeglina leidnud lahendused ja mul on selle üle väga hea meel.

Ka Kaitseväega on täna suhtlus kõige paremal tasandil. Näiteks lõppes hiljuti meie koolis Kaitseväe peastaabi J7 korraldatud väljaõppekavade uuendamise ja koostamise tsükkel, mille raames planeeritakse Kaitseväe SBK ja NAK kursuste uusi õppekavu. Kohal olid Kaitseväe Akadeemia ja kõikide väeosade esindajad.

Rahvusvahelised kontaktid on meil Taani Kodukaitse kooli ja Soome maakaitsekooliga. Taaniga on suhtlus kestnud kooli loomisest alates. Algul õpetasid nemad meile palju, aga nüüd oleme rohkem vastastikku kogemusi vahetamas. Kuna meil praegu ingliskeelseid kursusi ei ole, hoiame Eestis viibivate liitlastega ainult kontakti ja kasutame aeg-ajalt nende toetust.

Lisateave

Kaitseliidu kooli juhid 25 aasta jooksul:

kapten Teet Kivisson – kooli ülem 2001–2003;

major Eduard Nikkari – kooli ülem 2003–2006;

kaptenleitnant Jens Koefoed – kooli ülema ülesannetes septembrist detsembrini 2004;

kapten Meelis Pernits – kooli ülema ülesannetes juunist 2006 kuni 2007;

kapten Riina Nemvalts (Kütt) – kooli ülem 2007–2011;

kapten Erik Reinhold – kooli juhataja 2011–2017;

kolonelleitnant Alari Saega – kooli pealik 2017–2020;

kolonelleitnant Meelis Pernits – kooli pealik 2020–2022;

major Rene Toomse – kooli pealik 2022–2024;

major Margo Sai – kooli pealik alates 2024. aastast.