Kodutütre teekond juurte juurest tippu

Oma teed Kodutütarde organisatsioonis alustasin 2018. aastal, mil tuttav kutsus mind rühmalaagrisse kaasa, et saaksin Kodutütardega tutvuda. Pärast paari päeva metsas sain aru, et Kodutütred on miski, mille osa ma tahan olla – jaotelgis ööbimine, looduses aja veetmine ja loomulikult ülimalt lahe seltskond jätsid kustumatu mulje.

Niisiis astusin esimese sammu, sooritasin VI järgu (vana järgukava järgi) ning 2019. aasta jaanuaris sai minust ametlikult Sinilillede rühma kodutütar. See on vaieldamatult üks mu senise elu parimaid otsuseid ja usun, et väike Stella ei suudaks käesolevat artiklit lugedes oma silmi uskuda.

Oma seitse aastat kestnud meeletu seikluse kirjeldamiseks kasutaksin ma just Kodutütarde kuut järku, mis minu puhul jaotavad selle teekonna kaheks. 

Esimesed aastad ja nendega koos ka kolm esimest järku möödusid linnulennul, kuid pigem pisitasa. Võtsin osa võimalikult paljudest üritustest, nautisin laagreid ja noorematele mõeldud matku ning õppisin väga palju. Seda aga pigem oma rühma turvalises seltskonnas. Vaatamata oma tagasihoidlikkusele arenesin tohutult ning teekonna sellel poolel saadud baasteadmised andsid mulle tugeva põhja tulevikuks.

Punktiks uurimistöö

Pärast koroonaaega algas teekonna teine pool. Üks tähtsamaid verstaposte sel rajal oli rühmajuhtide kool. Aastapikkune väljakutse, mis andis mulle tohutult teadmisi, enesekindlust ja juhtimisoskuse. Kõige tähtsamaks pean aga võimalust pakkuda noorematele kodutütardele seda, mida ma ise olen saanud kogeda, ning selle käigus leitud väga lähedasi sõpru ja seikluskaaslasi.

Just nendega koos oleme sadu, kui mitte tuhandeid kilomeetreid matkanud, end vastutegevuse eest varjanud, üle kraavide hüpanud ja nii suvel kui talvel Eesti vaheldusrikast loodust nautinud. Mul on olnud au hoida Ernakese võidukarikat, marssida nii võidupüha kui vabariigi aastapäeva paraadidel, kanda koduringkonna aasta parima tiitlit ning esindada meie armsat kodumaad Leedus, Suurbritannias ja Rootsis. Kuulusin ka ajaloo esimesse kodutütarde võistkonda, kes on ületanud Põrgupõhja retke finišijoone. Ülejäänud kolm järku (III–I) olid neil aastatel justkui kontrollpunktid, mille suunas rühkida.

Kui vormile oli kogunenud juba viis järgutäppi, tundus I järgu tegemine ainuõige valiku ja ilusa punktina noorliikme ajale. Kuna kogu sellel teekonnal on mind saatnud sügav huvi Kodutütarde organisatsiooni ajaloo vastu, otsustasin järgutööks läbi viia uurimuse ning ühendada selle gümnaasiumi uurimistööga.

Otsustasin uurida Kodutütarde organisatsiooni taasloomist selles osalenute perspektiivist. Kuna teema on läbi uurimata, nägin selles võimalust organisatsioonile midagi tagasi anda.

Töö koostamiseks viisin läbi üheksa poolstruktureeritud kvalitatiivset intervjuud Kodutütarde taasloojate ringi kuulunud inimestega ja analüüsisin vastuseid, kasutades kvalitatiivset induktiivset analüüsimeetodit.

Töös otsisin vastuseid järgmistele küsimustele: kas ja milline oli taasloojate varasem side organisatsiooniga; kuidas tekkis organisatsiooni taasloomise idee; millistest etappidest koosnes organisatsiooni taasloomine; milline oli taasloojate visioon organisatsioonist ning kuidas läheb see kokku tänasega.

Teemad jäävad

Kõikide intervjuude puhul tegi südame soojaks, et kuigi suurem osa taasloojatest tänasel päeval enam organisatsiooniga seotud ei ole, rääkisid nad Kodutütardest suure rõõmuga ning meenutasid oma kogemust vaid heade sõnadega.

Osutus, et nende suurimateks motivaatoriteks olid noored ise ning noorte soov organisatsiooni tegevuses osaleda. Mulle põneva avastusena käivitas Pärnu ringkonnas Kodutütarde taasloomise tõsiasi, et tüdrukud hakkasid astuma Noorte Kotkaste ridadesse.

Varasemaid teadmisi ega sidet organisatsiooniga intervjueeritavatel polnud ning oma tee leiti peamiselt kas endiste kodutütarde või Kaitseliidu malevapealike kaudu. Mitmel juhul selgus alles pärast organisatsioonis tegevuse alustamist, et mõni sugulane oli kunagi kodutütar olnud. Minu jaoks oli põnev seegi, et arendatavad teemavaldkonnad, nagu vorm ja järgukavad, on päevakajalised ka praegu. Tänase organisatsiooniga ollakse rahul ning mainiti, et Kodutütred on arenenud isegi paremas suunas, kui osati loota.

Kuigi noorliikmena sai minu teekond nüüd läbi, pole see kindlasti finiš, vaid järjekordne üleminek uude etappi.

Nende seitsme aastaga on Kodutütarde organisatsioonist saanud minu teine kodu ning minu teekond jätkub uues rollis – noortejuhina. See poleks aga võimalik ilma nende juhtideta, kes nägid Kodutütarde väärtust ning otsustasid selle organisatsiooni taastada.

Loodan, et minu lugu inspireerib nooremaid kodutütreid suurelt unistama ja haarama uutest võimalustest ka siis, kui need alguses tunduvad hirmuäratavad.