Väikemehe valuvõtted suures maailmas

154 sentimeetrit ja 86 kilogrammi, kõrgharitud noorsootöötaja ja kogenud meelelahutusärimees, kes on tuntud suure eluakrobaadi ja vigastustemagnetina, aga ka Kaitseliidu toetajaliikmena. Originaalsus on selle mehe visiitkaardiks juba aastakümneid ja tema olemus võimaldab andekssaamist ka kõige pingelisemates olukordades.

Lõuna-Eestis on Ülari Toots rohkem tuntum hüüdnimega Mr. Big ja tema õige nimi meenub paljudele alles siis, kui vaja digiallkirjastada mõnd lepingut või õnnestub muul moel näha kõnealuse isikuandmeid.

Tal on selge identiteet, mis ei karda kriitikat ega otsi haletsust. Kuna Ülari on ikkagi paar sentimeetrit pikem kui Austraalia poplauljatar Kylie Minogue, siis asetab ta end kahtlusteta maailmastaaridega ühte pingeritta. Loogika on siin lihtne – alati tuleb esile tõsta oma positiivsed küljed, võrrelda end vaid parimatega ning maha vaikida kõik negatiivne. Seetõttu ei häbene Ülari ka kunagi oma arvamust väljendada ning võib selles olla harjumatult otsekohene ja terav.

Tema parimad sõbrad aga teavad, et paksu naha kasvatamine elus hakkamasaamiseks on olnud mehe teadlik valik või arengueksperimendi kaualoodud tulemus ning päriselu Ülari on pigem kaastundlik, abivalmis ja lahke. Tuleb osata vaid võita tema usaldus, kuigi sellest näilisest võidust võib testpiloodile välja kujuneda ootamatu elupõletav ellujäämiskursus.

Nooruse seiklusjanu

Tartut hästi tundvad inimesed teavad magalarajooni nimega Annelinn, mis majutas lapsepõlves ka selle loo peategelast. Ülari nooruses polnud Internetti ega PlayStationit, seega põnevust tuli hallide kivimajade vahel suuresti ise tekitada.

Isegi tolleaegsed mänguväljakud olid enamjaolt betoonist ehitusmaterjali jääkidest arhitektuurišedöövrid, mis tänaseid euronorme arvesse võttes liigituksid pigem laste surmalõksudeks. Mõnedele kukkumistele ja marrastustele ei viitsitud isegi tähelepanu pöörata. Kaklused naaberhoovi poistega või jalkamängud koos kogemata purukslöödud kortermaja akendega olid igapäevased, aga Ülari otsis pidevalt lisaekstreemsusi, et vähemalt vaimult oma kaasealistest üle olla. Tugeva isiksuse indikaatoriks oli oskus elunorme eirata või kohati ebaterveid seiklusi genereerida.

Ainus, keda sõnakuulmatud poisiklutid toona pelgasid, oli Annelinna piirkonna kuri noorsoopolitseinik, kes ilmus alati välja valel ajal ja vales kohas ning rikkus ära nii mõnegi huvitava algatuse.

Ülari 1980ndate kriminaalbiograafia on muljetavaldav – viiekordse maja katuselt allavisatud või kogemata kukkunud tõrvapütt, trotüüliga kalastamised, ärandatud ning sohu uputatud teerull ja arusaamatu lõbusõit tornkraanaga. Tõsi, viimasega tema lühikese rööpapaari tõttu kaugele manööverdada ei õnnestunud ja jälle tuli häire peale kohale tõtanud objektivalvurite eest varjuda ehitusjärgus paneelmajja ning hiljem juba mainitud noorsoopolitseinikule selgitusi jagada.

Ülari isiklik traagika seisnes nimelt selles, et teda oli välimuse järgi alati kerge ära tunda ning isegi parima tahtmise korral ei saanud ta oma süüd kunagi teiste kaela veeretada, vaid kõik tagajärjed tuli ise üle elada.

Ülari enda väitel pole ta aga kunagi soovinud pahandustesse sattuda ning vääritutele tegudele innustas teda kontrollimatu huvi tehnika vastu ja tõsiseltvõetavate alternatiivide puudumine. Pedagoogi pojana suutis ta semudega korraldada mõned pinnakad isegi koolimaja õpetajate toas ning vahelejäämisest napilt pääseda. Pöörasus oli väikemehe keskmine nimi ning Ülari tänab saatust, et elukeeris teda teismelisena lõplikult alla ei neelanud.

Erinevaid ebameeldivusi on mehel juhtunud ka hilisemal eluperioodil, aga seda pigem hooletusest. Alles hiljuti juhtus, et öiselt ürituselt väsinuna ja tühja kõhuga koju saabudes asuti sõbraga pelmeene praadima. Paraku aeti oliiviõlipudel segamini koduse pirnisiirupiga ning mõne aja pärast tuli päästeametil kohutava kõrbehaisu tõttu pool kortermaja asjaolude selgumiseni evakueerida. Vihased naabrid aga reeglina andestavad ja ootavad vaikimisi järgmist Ülariga seotud draamat, lootes endiselt õnnele ja ellujäämisele.

Kasvuraskustest välja

Eri kaliibriga pahandustele vaatamata on Ülari oma pisut vähem kui poolesaja-aastase eksistentsi jooksul suutnud saavutada ka palju märkimisväärset. Ta on töötanud diskori ja õhtujuhina, käivitanud noorteraadio, vedanud eest suuri muusikafestivale ja rokk-kontserte, olnud kaastegev Kanal 2 reporterina, äratanud ellu Ulila suveaia, osalenud mitmetes muusikavideotes, panustanud heategevusse ning teinud palju muud kasulikku ja põnevat.

Ülari elutee märkimisväärseks nurgakiviks on aga omaloodud ettevõte, mis varsti juba paar aastakümmet on tegelenud heli-, video- ja lavalahendustega ning seda isegi rahvusvahelisel tasandil. Firma juhtimine ongi praegu mehe põhitegevuseks, mistõttu ta on tuttav ja suhtleb tihedasti enamiku Eesti artistide ja meelelahutustegelastega. Koostööd on Ülari korduvalt teinud ka Kaitseväe ja Kaitseliiduga ning kõigega kokku on mehe tutvusringkond kasvanud aukartustäratavaks.

Ülari ajatuks ja kentsakaks probleemiks on aga tema isiku pidev segiajamine Tartumaal tuntud väikemehest näitleja Alo Kurvitsaga, mis on mõlemaid viinud kummalistesse olukordadesse. Küll on Ülarit kiidetud hästi esitatud näitetüki eest ja Alot tänatud suurepärase helikvaliteedi või muusikavaliku eest kusagil peol. Kõrvalseisjal on raske hinnata, kumb mees Tartus päriselt tuntum on, kuid mõlemad tegelased on oma eripärast tulenevate asjaoludega ning avaliku ristkäitlemisega leppinud. Minikangelaste omavahelisest läbisaamisest aga täpsem info puudub.

Kaitseliitu? Kaitseliitu!

Pärast Ukraina kannatustekuupäeva tundis mees, et ei saa olukorda kuidagi ignoreerida, otsis välja kõik oma andmebaasi laigulised kontaktid ning avaldas neile valjult soovi riigikaitsesse panustada. Kõlareid, mikrofone ja valgusefekte lahingutesse integreerida oleks pretsedenditu väljakutse ka kõige moodsamale armeele, aga mehe tulistele soovidele tuli kuidagimoodi reageerida.

Ehkki suur võitlejavaim ei tahtnud väikesele kehale kergesti alluda, suudeti saavutada eluterve kompromiss Kaitseliidu toetajaliikme staatusena, misjärel Ülari ja tema ettevõtte said hakata organisatsioonile tuge pakkuma.

Vastuvõtukomisjoniks oli Ülari aga valmistunud nii põhjalikult, et lisaks lohakalt triigitud viigipükstele ja veel hinnasilti talla all peitvatele lakk-kingadele oli tal kaasa haaratud mapp rohkete riigikaitseteemaliste küsimustega, millele vastamisega jäid hätta isegi kogenud kaitseliitlased.

Välja olid prinditud ka kusagilt leitud Cooperi testi nõuded ja mees oli tõsises mures, kas ta oma pisikestel jalgadel joostes ikka suudab etteantud ajaga üle kolme kilomeetri läbida. Õnneks osutusid need kartused alusetuks ja ebainimlikele pingutustele ei sundinud Ülarit keegi.

Loomulikult laienevad toetajaliikmele võimalused Kaitseliidu tegevustes piiratud kujul kaasa lüüa ning lasketiirus püstoli harjutamisest on saanud üks Ülari meelistegevusi. Tulemused on muljetavaldavad, kuigi eelnevalt tuleb läbiviijatel leida pisikestele sõrmedele sobiv püstolimudel.

Hiljuti pakkus malevkond Ülarile tänutäheks võimalust instruktori järelevalve all proovida ka automaadiga märkilaskmist ning sellega täitus tema kauaaegne unistus oma sõjalist kvalifikatsiooni avardada.

Sotsiaalsetel üritustel on Ülari aga kompromissitult aktiivne kaasalööja, olgu selleks malevkonna suvepäevad või jõulupeod, kuhu ta kamraadide rõõmuks ikka ja jälle oma vinge helisüsteemi ning peovalguse püstitab.

Sõdur vajab vormi

Ühel hetkel avastas Ülari, et vaatamata seotusest Kaitseliiduga ja võimsatest kokkulepetest ei võta keegi teda tõsiselt, kui tal pole sõduri vormiriietust. Kuigi toetajaliikmele seda ametlikult ei väljastata, ei takistanud see pisike detail tulest ja veest läbi käinud karakteril oma soovi realiseerimast.

Kiiresti leiti netipoest sobiv variant, mis ihurätsepa abil kohe kättesaamise päeval parajaks kohendati. Ka korralikud sõdurisaapad ja nokkmüts kuulusid komplekti ning nüüd võis malevlane Toots end peegli ees keerutades juba täisväärtusliku sõjamehena tunda.

Kibelus oli suur, ka esimestele töölähetustele minnes ei suutnud Ülari vormikandmisest loobuda ning noomis paremale ja vasakule kõiki, kes veel polnud Kaitseliidu liikmed nagu tema. Eridisainiga mundri juurde tuli aga lisada malevkonna sümboolika ja vormiomaniku nimesilt, et kõik oleks veelgi täiuslikum. Esimese eraldas Ülarile malevkond, kuid nimesilti asus mees taas netiavarustest tellima. Vägeva algatuse pisut ebaõnnestunud lõpuna paigutas kurjavaimu kuller oodatud nimesildid pakiautomaadi ülemisele riiulile ning avatud kapiuksele vaatamata ei suutnud väike vapper sõdur ilma kaaslinlaste abita nendeni jõuda.

Luumurdude praktik

Pärast aastatepikkust läbisõitu, kus tavainimese ühe sammu asemel tuleb teha vähemalt kaks, vajas Ülari kulunud põlveliiges ühel hetkel väljavahetamist. Sellest ettevõtmisest sai aga tõsine katsumus Eesti meditsiinile, sest Ülari allutamine ravimeetoditele oli keerulisem kui Palestiina ja Iisraeli rahuläbirääkimiste korraldamine.

Loomulikult ei olnud Ülaril aega operatsioonijärgseks taastumiseks ning loetud päevad pärast haiglast väljumist askeldas ta valuvaigistitega täidetuna juba lavalaudadel. Hooletus ei jäänud karistuseta: järgmisel hetkel mees komistas ja murdis juba reieluu, pealegi niivõrd tõsiselt, et uue operatsiooni käigus tuli jala sisemusse paigutada toestav metallplaat. Metallidetektorite läbimiseks on tal nüüd ette näidata meditsiiniline sertifikaat, aga ka haiglaravil olles suutis Ülari palatis paar privaatpidu korraldada ning personali korralikult välja vihastada.

Ise ta luumurdude jadas suurt probleemi ei näe, nimetades end sujuvalt küborgiks, ning vaatamata arstide rusikaviibutustele pole ikka oma elutempot korrigeerinud. Küll aga said seetõttu tema kauaaegseteks kaaslasteks sõprade abiga tuunitud käimiskargud ning metsikut offroad’i maitsnud elektriratastool, mida Ülari laenab lahkelt välja kõigile rallihuvilistest semudele.

Lasketiirus osales ja osaleb ta järjekindlalt isegi karkudel ning sellega ollakse harjunud. Ja et mitte keskenduda negatiivsele, siis töövabadel õhtupoolikutel teeb Ülari juba spordiklubis personaaltreeneri abil lihastrenne, et vajalik toonus ja võitlusvõime taastada.

Tõlgendust vajav identiteet

Kuna meelelahutaja põhitööajad langevad nädalalõppudele, saab Ülari soovi korral auru välja lasta pigem tööpäeviti, mis aga ei taha kuidagi sobituda muu maailma moraalistandarditega. Nii on juhtunud, et seltskonda otsides on ta soovimatult välja vihastanud mõne oma sõbra elukaaslase või hullemal juhul terve perekonna. Et aga Mr. Big saab oma tööandja Ülari Tootsiga üllatavalt hästi läbi, on tal vajadusel võimalik endale vabu päevi juurde kaubelda.

Ülarile meeldib ennast pidada ka naistemeheks, ehkki statistika seda veel ei kinnita. Tema unistuste naine Grete Paia on kahjuks juba abielus, kuid Ülari on kindel, et teadusarengus saabub aeg, mil tema lemmiknaist kloonida saab.

Mr Bigi identiteedi pöördumatuks tunnuseks on ka ähvardavalt lörisev, peagi uunikumi staatust taotlev roheline Ford Mustang, millele on tarvikuid otsitud isegi eestlaste rahvusportaalist Temu. Loobuda ei soovi aga Ülari sellest 30 aastat vanast isendist kuidagi, sest autost pidavat tulevikus saama tema pensionifondi osake.

Kõige kirjeldatu taustal on reaktiivmees Ülaril 24/7 korralik patriotismimeelsuse üledoos ning kas karkudel või ilma lubab ta vajadusel Eesti eest võitlusse tormata, kui talle vaid juhatatakse kätte tema konstruktsiooniga sobiv vaenlane, keda omas tempos nüpeldada.

Kui keegi soovib Eestimaa väikseimast sõjamehest rohkem teada, siis guugeldage või järgnege Tartus mürkrohelise Mustangi urisevale helile. Küll Ülari räägib ise juba kõigest pikemalt ja täpsemalt, ehkki alati tasub valmis olla kurjadeks ootamatusteks.