Seiklusjutte maalt ja merelt: Tanel Kapper

Reipalt väljub autost Saaremaa maleva Hiiumaa maakaitsekompanii ülem major Tanel Kapper (55) ja sammub kindlal sammul Hiiumaa malevkonna staabi uksest sisse. Käigult haarab ta tassi kohvi ja oma töölaua taha jõudes vaatab kiirelt üle saabunud meilid.

Alles seejärel leiab Kapper aega vestluseks, kuigi ukse juures ootavad juba kaitseliitlased, kellel samuti tema juhiseid tarvis. 

„Võiks ju pensionil olla, sest kuulun vana lepingu alla, kus sai pensioniikka 50aastaselt. Ka 55selt oleks võinud minna, aga pikendasin tänavu jaanuaris oma lepingut Kaitseväega veel viie aasta võrra,“ sõnab Kapper kiirelt. „Eks vahel annab tunda, et võiks tagasi tõmmata, aga samas – seda tööd on nii palju, et kui oled töö sees, siis ei mõtlegi lõpetamisele.“ Ta lisab, et kui poeg tuli Hispaaniast sünnipäeva pidamast, siis mõtles, et nii tore oleks seal rannas vedeleda. „Järgmisel hommikul aga tulevad kiired ülesanded ja pole aega puhkusele mõelda.“

Algul oli unistus

Kapper on Kärdla poiss, ema poolt hiidlane, isa pärit Tallinnast. Kooliminekuni elas ta Kärdlas. Isal oli Tallinnas korter, ta töötas kogu aeg pealinnas ning väike Tanel veetis enamiku ajast Kärdlas vanaema-vanaisa juures. „Mäletan, kuidas istusime vanaisaga saunalaval ja ta rääkis lugusid oma noorusest: kuidas oli meremees, sattus sõtta ja teisi seiklusi. Mõtlesin, et kõik huvitavad asjad on ära olnud. Pole enam midagi,“ meenutab ta. „Siis aga sain need põnevad asjad ka ise läbi elada.“

Kooli läks ta Tallinnasse, 21. keskkooli inglise keelt õppima. Kapper lisab, et kui tänapäeval läheb inglise keelt vaja igal pool, siis seitsmekümnendatel seostus võõrkeele süvaõppega kool peamiselt peretraditsiooniga. Samas koolis olid õppinud ka tema isa ja onu, samuti õed ja vend.

Nagu Kapper juba mainis, on tema pere ajalooliselt seotud ka sõjaväega. „Isa vanaisa oli Peterburi ülikooli lõpetanud sõjaväeinsener ja sõjaväeametnik ning sai kunagi mingi aadliseisuse,“ sõnab ta. „Tema naine oli Peterburis üks esimesi naisterahvaid, kel oli oma hambakliinik.“

Kindlameelselt mööda kirevat-käänulist teed

Pärast kaheksanda klassi lõpetamist alustas Kapper õpinguid Tallinna kalatööstuslikus merekoolis ehk „kilukoolis“. „Tahtsin saada meremeheks!“ 

Sealt algasid seiklused. „1989. aasta jaanipäeval võeti mind koolist ära, pandi lennuki peale ning järgmine peatus oli Moskva,“ alustab ta oma lugu. „Sealt edasi uus lennuk ja järgmine peatus oli Tšita, mis on Eestist juba väga kaugel.“ Linn Baikali taga, Mongoolia piiri lähedal asub kodust seitsme tuhande kilomeetri kaugusel.

Tõsise Eesti mehena tegi Kapper uskumatu julgustüki ja keeldus Nõukogude armeele vannet andmast. Karistuse vältimiseks tuli tal sõjaväest jalga lasta. Siberis on marsruudil Habarovsk-Moskva ainult üks raudteeliin, mida mööda ta minema hakkas. Baikali järve lõunatipus jõudis mees suurde vahejaama, Sljudjanka linna. Seal vahetati vedureid ja ronge, millest ühe peale oli kirjutatud „Depo Valga“. 

Mehaanikud, kes külmutusvaguneid hooldasid, juhtusid olema eestlased. Nendega sai ta edasi kuni Tšeljabinskini, mis on juba Uuralites. „Seal sebisid eestlased mu Tšeljabinski-Riia reisirongile, kus vagunisaatjateks olid Läti üliõpilased,“ jätkab ta oma lugu. Riiast Pärnusse tuttavate juurde ei olnudki enam pikk maa. „Tulin seiklustega, rongide ja hobustega Siberist Tšitast Eestisse tagasi.“

Ta meenutab, et 1989. aastal räägiti ja kirjutati Tšita kohalikus ajalehes, kuidas Eestis luuakse Ameerika rahvuskaardi eeskujul natsionalistlikke jõukusid. „Vihjati ilmselt Kaitseliidu loomisele.“

Kapper võtab lonksu kohvi, neelatab ja jätkab. „Järgnes Genf-49 liikumine, andsin teada, et olen tagasi. Nad olid minu kojujõudmisest suures hämmingus ning soovitasid peitu minna, neil polevat minuga midagi teha.“

Ta peitis end, aga jäi Tallinnas vahele, kui käis koolis õdesid vaatamas. Keegi andis ta üles.

„Siis pisteti trellide taha ja algas vangirongidega tee tagasi Siberisse.“

Oma edasist teekonda loetleb ta mehaanilise järjepidevusega, on tunda, et see pole teekond, mida ta sooviks meenutada. „Esmalt Patarei vangla, siis Peterburi, Sverdlovsk, Novosibirsk. Tšita vanglas hakkasin käima uurija juures.“

Kapper teeskles seal, et ei oska vene keelt, aga eesti keele tõlki polnud seal kusagilt võtta. „Aina pendeldasin noore kasahhi leitnandi juurde, kuni mingi päev saadi aru, et ma oskan vene keelt,“ muigas ta. „Siis mind ikka nuheldi päris asjalikult. Pandi kartsa ja sain seal ka mingite sõjaväelaste käest kolakat.“ 

Pärast „veenmist“ viidi Kapper väeossa tagasi, et ta ikkagi vande annaks, sest tsiviilisikuna ei saanud teda oma tegude eest tribunali alla anda.

Seekord põgenes Kapper teistmoodi kui esimesel korral. Sõbrad saatsid raha, esmalt varjas ta end ühe papi juures, vanglas tuttavaks saanud sõduri vanaisa juures. Siis sai temast juba reisirongis sõitev aus piletiga reisija. Korralikult teksariietes, legendi järgi merekooli kursant, kes on teel Vladivostokist koju.

Rongides dokumente ei kontrollitud, ainult suuremates jaamades, kust pidi end eemale hoidma. Kõige täbaram koht oli Moskva, kus tuli liikuda ühest raudteejaamast teise. Õnneks väljusid jaamast ekskursioonibussid öist Moskvat vaatama, pilet maksis üks rubla. See oli mõnus koht tukkumiseks ja hommikul sai juba liinibussiga liigelda sinna, kuhu vaja.

Segane eluperiood vanglate ja põgenemistega kestis 1989.–1990. aastateni.

Eestis leidis koha piirivalves

Kui ta Eestisse tagasi jõudis, hakati siin looma Eesti piirivalvet. Alguses oli Kapper vabatahtlik, aga kui Andrus Öövel oli ta taustaga tutvunud, saadeti ta kohe kursustele. „1991. aasta märtsis andsin vande teenida Eesti riiki. Sellest ajast saadik olen vormikandja.“

Teenistuse ajal on ta pidevalt end koolitustel täiendanud. „1994. aastal käisin seitsmekuulistel ohvitseride kursustel. Koos kindral Kiiliga – mina sain lipnikuks, tema nooremleitnandiks, sest tema õppeedukus oli kaks palli kõrgem.“

Järgnesid kursused nii kodu- kui välismaal. Algul pataljoni, siis brigaadi staabiohvitseri kursused ja teised: iga kord läks auaste kõrgemaks.

Aastad möödusid. Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses väljaõppeohvitserina töötades kutsuti ta Jugoslaaviasse rahuvalvajaks. Et inglise keele oskus oli olemas, tuli läbida väljaõpe Rootsis ja Taanis. Kui Eesti esimene rahuvalveüksus ESTPLA-1 Taani armee koosseisus 1995. aastal Horvaatiasse läks, kuulus sellesse ka tema.

Järgmiseks komandeeriti Kapper kolme riigi ühisesse Balti pataljoni BALTBAT, mille peakorter asus alates 1996. aastast Lätis Adažis. Kahetsusega meenutab Kapper tollest perioodist, et Paldiskis baseerunud Balti pataljoni luurajad olid osalised Kurkse tragöödias, kus uppumisse või alajahtumisse suri 14 sõdurit.

Pärast Briti instruktorite käe all läbitud karmi põhikursust suunati ta staabi operatiivjuhiks Adažis. „Meil olid Ameerika vormid ja nende relvad, aga vormil oma kodumaa lipud,“ meenutab ta. „Autod, tankid ja osa relvi tulid meile Rootsist, kogu koolitus käis inglise keeles ja instruktorid olid NATO riikidest.“

Ta jätkab, et teenis piirivalves 1997. aastani ja sinna vahele mahtus veel paar missiooni. „Toona helistas major Laneman, sest esimesse Eesti missiooni otsiti inglise keele oskajaid.“ 

Piirivalvest läks ta üle Balti pataljoni, see oli kolme Balti riigi ühisprojekt Lätis ühispataljoni moodustamiseks, mida treenisid Briti merejalaväelased. „Ametlikult oli see mõeldud rahuvalveoperatsioonideks, aga mitteametlikult treenisime kolme Balti riigi personali selleks, et kui kunagi ühineme NATOga, siis teaksime kõiki protseduure,“ lausub ta. „Näiteks nägin esimest korda viie punkti käsklusi.“

Balti pataljoni jaoülemana on alustanud ka kaitseväe juhataja Andrus Merilo, kindral Kiili ja paljud teised. „Kui käin mõnes Balti naaberriigis, leian ikka eest kellegi Baltbati meestest,“ meenutab ta, nägu naerul, ja loetleb edasist teekonda. Missioon Bosnias 1999–2000, siis mingi aja logistikakeskuses operatiivosakonnas. Taas missioonile Afganistani 2009, kaks missiooni järjest, sealt logistikapataljoni jalaväekompanii ülemaks staabikaitse kompaniis ja sealt Kaitseliitu. Esmalt Lääne maleva pealikuks, siis Tallinna peastaabi väljaõppeosakonda ja Põhja ringkonna S3 ülemaks.

Kõrghariduse omandas Kapper Tartu Ülikoolis ajalugu õppides. „Seda tegin sõjaväe kõrvalt, missioonidel käies.“ Nagu temaga ikka juhtub, olid seekordki kõik tööd ja kaitsmised tehtud, aga diplomi tõi ülikoolist ära sõber, sest Kapper oli juba lennukiga teel Afganistani missioonile. 

Missioonid

Esimene missioon on kõigile šokk. „Jugoslaavias käis kodusõda, kui sinna läksime, nägime kogu selle sodi ära, mida nad üksteisele teha oskasid. Arvan, et Jugoslaavia valmistas mind Afganistaniks vaimselt ette.“ Ta lisab, et alati on hirm, see on inimlik. Kes ütleb, et ei karda, on valelik või hull. Aga kui missioone saab mitu, siis nad mingil määral karastavad. „Peast lolliks ei läinud, öösiti koledaid unenägusid ei näe,“ sõnab ta kaugusse vaadates. „Olen näinud laipu ja vedanud haavatuid…“

Kapper nendib, et „süütenöör“ on lühemaks läinud, aga selle klaarib ära kamraadidega koos olles. „Istume, joome õlut ja räägime oma jutud sirgeks. Nendest, kellega olen koos teeninud, ei tea ma isiklikult kedagi, kellel oleks katus ära sõitnud. Suhtleme omavahel, tean, et selliseid juhtumeid tuleb ette, aga inimesed on erinevad.“ Ta lisab, et igaüks saab nendest koledustest üle omamoodi. Tema teeb tööd edasi, toeks on head kamraadid, kellega teeniti koos alates ESPLA-1st. 

„Nii ongi. Kui tõmbud üksindusse, lähebki midagi nässu. Koos teistega ja tööd tehes nähtud jubedused ununevad.“

Kapper ütleb, et missioone ei saa võrrelda sellega, mis toimub praegu Ukrainas. „Need olid siiski madala intensiivsusega, pommitati ja miinid olid maas, aga neil polnud lennukeid.“ Ta mõtiskleb, et kui ta poleks tegevväelane, oleks ta ukrainlastel abis. „Nad ei jäta. Ma olen olnud Venemaal vangis, ma ei taha, et keegi teine peaks seda üle elama. See on julm.“

Teenistuskäik tõi kodusaarele

Nüüd töötab Tanel Kapper Hiiumaal. „Siia oli tarvis inimest, kes oskaks liitlastega suhelda, sest meil käib väga palju liitlasi: prantslasi, inglasi, sakslasi.“ 

Kapper ütleb piltlikult, et temale allub Hiiumaal kõik, mis on laiguline, peale Kõpu radari, mis kuulub õhuväele. Kohalikud elanikud on ta omaks võtnud. Tema jagab ka sotsiaalmeedia vahendusel selgitusi, kui tulemas on õppused ja paugutamised või lennutatakse droone. 

„Tagasiside on olnud positiivne. Kui käin uurimas, kas saame mingit maa-ala kasutada, ei küsita rahagi. Oma poisid, õppige!“ Ta näeb, kuidas inimesed tajuvad, et agressiivse naabri tõttu on meie ohutase kõrgem.

Teine, pehmem pool

Räägime aina Tanel Kapperist kui vormikandjast, kuid tal on siiski ka tavariided olemas. „Erariided on mul ka, aga kuna viimasel ajal on palju tööd, siis nähakse mind peamiselt vormis. Merel on mereriided ja koduski ei silka ma vormis ringi.“

Abikaasa Maare elab Tallinnas, kuigi mehe tõi töö Kärdlasse. „Lapsed on suured ja oma elu peal. Noorim neist on 23aastane Georg-Julius Kapper, kes töötab Tallinna Lennujaamas.“ Veel on peres näitlejast tütar Loviise Kapper ja Eva-Kristina, kes vanaisa rõõmuks kasvatab alla aastast lapselast. Esimesest abielust on tal veel tantsujuhist tütar Kristina Siig. Lapselapsi on kokku kolm. „Kodus olengi niisugune pehme, mängin hea meelega lastelastega.“

Laste kasvatamiseks on aega nappinud. „See pole kerge olnud, nii palju kui olen aega saanud, olen nendega tegelenud.“ 

Ta meenutab, et kui Hiiumaal ehitatud halulaev Hiiu Ingel valmis sai, käisid nad koos pojaga selle esimesel reisil Saksamaale. „Lapsed saavad aru, et ma töötan palju.“

Ta lisab, et Hiiumaale külla tulnud lapsed tunnevad end nagu teises maailmas: isa hoolitseb, teeb süüa ja tal on nende jaoks aega. Loviise kirjutas oma blogis, et see on koht, kus ta käib akusid laadimas – isa teeb süüa ja vaatab, et midagi paha ei juhtuks. 

„See on minu teine pool,“ kinnitab Kapper. Lisaks annab ta kooliõpilastele riigikaitsetunde. Merd sõidab ta Hiiu Ingli ja Lisettega. „Meil on oma Halulaeva punt, kellega merel käime. Ikka nädal-kaks-kolm merel. Aga tänavu on tööd palju, ei jõua. Tahtsin kunagi meremeheks, nüüd sõidan vanaaegsete laevadega.“

Kui tagasi mõelda, ei teeks Kapper enda sõnul midagi teisiti. Ehk mõne lauslolluse jätaks tegemata, aga vande annaks ainult oma riigile. „Kui olen pannud vormi selga, siis kannan seda nii kaua, kui jaksan.“

Lisateave:

Tanel Kapperil on kõva missioonide pagas:

ESTPLA-1 ja 2 (Horvaatia 1995),

ESTPLA-3 (Bosnia 1996),

BALTCON II (Bosnia 1999),

NSE-5/ESTCOY-6 (Afganistan 2008),

ESTCOY-E (Afganistan 2009).