Raik Eek: ussisõdalasest supersõdur

2023. aasta sügisesel Ussisõnade õppusel juhtis leitnant Raik Eek Tallinna-Tartu maanteel maakaitse rühmaülemana Mäeküla kontrollposti. Mulluseks Siiliks oli reservohvitser aga tõusnud juba Kaitseliidu Türi sõjaaja malevkonna etteotsa, kus tema vastutusel oli kaitsta kolmandikku Järvamaast, Imaverest Käruni.

Eelmise kevade Siili-nädalal tuiskas leitnant Eek, nägu maskeerimisvärvidest kriim ja rinnal automaat Rahe, UTV maastikumasinaga – mille Järva kaitseliitlased olid saanud ühelt ettevõtjalt testimiseks tasuta – kord Türilt Imaverre alluvate positsioone kontrollima, kord jälle teisele poole Paidet välistaapi käske saama. Masina roolis oli tema parim sõber ja parem käsi lahinguväljal, kellega koos moodustavad mehed üksuse juhtimisel silmapaistva lahingupaari.

Juured tõid ussisõdalase Järvamaale

Raik Eek on viimase rohkem kui tosina aasta aja- ja reservteenistuse vältel olnud 2. jalaväebrigaadi rühmaülem, miinipildujapatarei ülem ja kompaniiülema abi, niisiis kogenud juht. Kui mõne aasta eest kuulutati välja Kaitseliidu alluvusse maakaitseüksuste formeerimine, avaldas Eek ise soovi Järvamaal loodavasse üksusesse üle tulla. Tallinnas elavat meest mõjutasid sõjaaja ametikohta vahetama nii juured Kabala kandis kui sealne maakodu.

Mina nägin leitnant Eeki igaõhtusel käsu saamisel malevapealikule liigsete sõnadeta konkreetseid raporteid tegemas ja mõistva peanoogutusega lahinguülesandeid saamas. Mind üllatas tema professionaalsus, mida tsivilistist reservväelaselt vahest ei ootakski – kahtlemata tundis eraelus ettevõtja end sõjaväljal välivormi digilaigus nagu kala vees.

„Minu jaoks on leitnant Eek tõeline jackpot, fenomen. Tema motiveeritus ja kastist välja mõtlemine väärib eraldi esile toomist. Sellised võitlejad, kes mõtlevad kaasa ja oskavad olukordades iseseisvalt reageerida, on ülematele boonuseks,“ ei varjanud rahulolu toonane Kaitseliidu Järva maleva pealik kolonelleitnant Kuido Pettai, kellele ussisõdalastest maakaitseüksused allusid.

„Üksuse liikmed on nii laisad, kui ülem laseb neil olla. Eeki saan ainult kiita. Ta vastas täiesti minu loosungile „One team, one task“ ehk üks meeskond, me teeme kõiki asju koos ja meil on ühine eesmärk,“ ütles Pettai, toonitades, et ussisõdalasi pole mingil juhul põhjust jõuna alahinnata.

Malevapealiku meelest ei jäänud leitnant Eek initsiatiivilt ja tahtelt millegi poolest alla elukutselistele ohvitseridele, pigem vastupidi.

Pidades silmas Järva maleva üksuste ülemate regulaarseid teabepäevi, rõhutas Pettai, et neil hetkil, kui pidi kokku tulema, oli Eek alati olemas: „Tal on missioonitunne ja olukorrateadlikkus. Super mees, pole midagi öelda, ja ehe näide sellest, kuidas reservohvitserina on võimalik areneda ja karjääri teha.“

Ajateenistus valab vundamendi 

Mäletan, et 2023. aastal Ussisõnade õppusel hindas Eek oma Mäeküla kontrollpunkti maakonna vastutusrikkaimaks positsiooniks. Õppuse lõppedes oli Eek üks vähestest, kellele Järva maleva pealik tubli töö eest autasuks täägi kinkis. Kuu pärast Ussisõnu oli ta üks nendest reservväelastest, kes käis president Alar Karise vastuvõtul.

Siili õppusel pidas tema vana rühm kontrollpunkti Tallinna-Tartu maanteel Annas. Mehed igatsesid teda tagasi. „Ohoo, rõõm kuulda,“ muheles Eek, kui talle sellest rääkisin.

Praeguseks Eek enam jaoülemate ja üksiksõduritega ei tegele. Senist rühmaülema kogemust kasutab ta Türi malevkonna sõjaaja pealikuna.

Nagu Eek ise ütleb, on reservväelase karjääri aluseks ajateenistus. Kuperjanovi pataljonist sai ta enda kinnitusel väga tugeva väljaõppe ja mitte ainult miinipilduri, vaid ka jalaväelase oma koos kõikide drillide ja rutiinidega. „Pesed hommikul hambad ja camo näkku. See kõik tuleb kaasa,“ lisab ta, et iga õppekogunemine lisab kaitseväelist tarkust juurde.

Ta räägib oma kogemusele tuginedes, et rühmaülem ei täida ülesannet oma mullis, vaid kasuks tuleb laiem vaade – mis üksused ja mis ülesannetega on sinu ümber ehk laiem olukorrateadlikkus, mis teeb opereerimise lihtsamaks. „Nüüd on mul sama asi ühe taseme võrra kõrgemal. Sellise detailsusega enam tegelema ei pea, nagu rühma juhtides.“

Eek märgib, et kuna Ussisõnade õppusel oli üksustel nädalane väljaõppetsükkel, juhtidel pikemgi, ja toona harjutati samu tegevusi, mida tehti Siilil, ei vajanud üksuse tegutsema äratamine enam palju aega. Seda eeldusel, et ajateenistusest olid meestel all head baasteadmised, mida meelde tuletada.

Nagu Eek selgitab, algab iga õppus temale ülema käsuga, millest allüksuse juht saab täieliku ülevaate toimuvast ja teadmise, mis kellaks peavad mis asjad olema tehtud. See on tema jaoks A ja O. Seejärel on tema suurimaid prioriteete juhina anda käsk edasi alla oma üksusele, et iga mees saaks aru, miks ta siin on, mida peab tegema ja miks.

Siilil ei kaotanud leitnant oma kompaniisuuruse üksuse käimatõmbamiseks hetkegi ega jätnud tsivilistidele maakaitseväelaseks ümberkehastumiseks pikalt aega.

„Minu eesmärk oli saada oma juhtivkoosseis võimalikult kiiresti formeerimiselt läbi. Olin isiklikult kohal, tõmbasin oma rühmaülemaid järjekorra ette, ütlesin, et lähed sinna, kiiresti vorm selga ja mina saan hakata tegelema ülesandega. Samuti on kriitiline saada kätte autojuhid, keda oli ka ruttu vaja. Nii võitsin aega juurde ja sain asjad kiiresti toimima. Nägin, et ma polnud ainus ülem, kes niimoodi tegi,“ selgitab ta, kuidas üksuse häälestus sõltub sellest, kuidas ülem ees härjal sarvist haarab.

Pere ja tööandja toetavad. Kogukond kah

Eek ei nõustu, et ussisõdalastest maakaitseväelaste reservteenistuse koormus oleks märkimisväärselt suur või igapäevaelu mõjutav: „Ei ütleks. Kodus mind loomulikult toetatakse selles, mida ma teen. See on minu jaoks väga oluline. Tööandja toetab samamoodi. Palju siis tegelikult aega võtab? Kui Siiliks ettevalmistamiseks kulusid maleva juures mõned nädalavahetused, siis on see täiesti normaalne. Maakodu on mul Järvamaal, pere tuleb siia kaasa. Mina läksin hommikul ära, tulin pealelõunal või õhtul tagasi, tegime sauna, olin oma perega koos. Tegelikult see aega mult väga ei võtnud.“

Võiks arvata, et Türi kandist läbi sõitev maakaitseväe üksuse ülem vaatab autoaknast ümbrust teise pilguga ka reservteenistuse välisel ajal, kuid Eek raputab pead.

„Ma ei vaata maastikke teise pilguga. Kui elan oma igapäevaelu või teen tööd, siis ma mõtteenergiat muule ei kuluta. See töötab tegelikult mõlemat pidi – kui panen vormi selga, ei pea ma mõtlema omi töömõtteid,“ on ta veendunud. „Loomulikult rääkisin kodustega iga päev, aga nende toetus oli olemas, laps sai ilusti lasteaeda, trennidesse ja kuhu iganes vaja.“

Tutvusringkonnas pole mees oma militaarset poolt väga avanud. Sõbrad teavad, et ta liitus pärast Ussisõnade õppust Kaitseliiduga, aga mida ta seal täpselt teeb, pole arutelu teema. „Lähiring teab, laiem mitte – kuni praeguse intervjuuni,“ nendib Eek.

Õppuse lõbusatest seikadest on Eegil meenutada episood Türi juurest Säreverest, kus vahti pidanud ussisõdalastele hakkas silma neid vaatlema jäänud auto, mille juht juba eelmisel õppusel oli käinud neid uudistamas koos väikse tütrega.

„Mees sõitis meie positsioonile, tervitas, tundis heameelt, et me õppust teeme, ning soovis, et me ta auto läbi otsiks. Seda me ka tegime. Kui ta ise kaubiku ukse avas, vaatas sealt vastu 20 auravat kohvitopsi, mille jagas meestele, kes parasjagu objektil olid,“ muheleb Eek. Ta lisab, et kohalikud elanikud aitasid neid palju. „Inimesed andsid teada, kui märkasid midagi kahtlast. Näiteks tuldi Türil meile ütlema, et näete, tõukerattaga mees, mikrofon kõrvas, liikus sealt sinna, või anti muud infot, kust mida või keda leida. Palju lehvitati ka niisama.“

Kindlalt hoitud tagala

Samal nädalal, kui Kaitsevägi lõi Siili suurõppusel Eesti piiril vastasega õppelahinguid, võtsid Kaitseliidu Järva malevale allutatud maakaitseväelased rindest 150–200 kilomeetri kaugusel tagalas valve alla elutähtsad objektid ja tähtsamad liiklussõlmed.

Üleöö kerkisid teetõkked ja kontrollpostid Tallinna-Tartu maanteele Mäekülla ja Annasse, aga ka Viljandi suunal Imaverre ja Säreverre, Rakvere suunal Viisule ja Aravetele ning isegi teispoole maakonna piiri Koeru taha Piibele. Samuti võtsid reservväelased valve alla suuremad energiataristu objektid, Koeru telemasti ja Järvamaa haigla.

Järvamaad kaitsev maakaitsevägi koosnes kohalike kõrval suures osas Virumaa, Harjumaa ja Tartumaa meestest, kes osalesid 2023. aasta septembris maakaitseväe eelmisel suuremal õppusel Ussisõnad ning keda seetõttu kutsutaksegi ussisõdalasteks või lihtsalt „ussideks“.

Mehed teadsid, et õppuse alas hiilivad diversantideks kehastunud liitlaste ja eestlaste eriüksused ning taevast võis oodata kimbutavaid droone, mis nõudis lisaettevaatust.

Mullu juunis malevapealiku kohalt Kaitseväe peastaapi teenistust jätkama siirdunud Pettai kiitis reservväelaste initsiatiivi – õppusele tuldi oma masinatega, mis andis juurde mobiilsust, julgestusala positsioonide ümber suurendati droonide ja rajakaameratega, kasutati isiklikke öönägemisseadmeid, mis muutis vastase liikumise alas kitsamaks.

„Kindlasti tuleb suurendada droonivastase tegevuse väljaõpet, et ei kogunetaks gruppidesse, hajutataks üksus maastikul, et löögid ei mängiks üksust auti. Samuti tuleb õpetada neid endid droone kasutama,“ osutas ta suurimale õpikohale.

„Kui mehed õppuselt koju läksid, lõid nad nukid kokku ja ütlesid: „Järgmine kord näeme!“ Üksikutest reservväelastest said esimese paari aastaga ussisõdalaste sõpruskonnad, kes suhtlevad omavahel nüüd juba eraeluski, ja võitlusvõimega üksused,“ meenutab kolonelleitnant siirate tänusõnadega Järvamaad kaitsnud nelja kompanii jagu reservväelasi.