Tuleviku sõjapidamine: muutuvad meetodid, muutumatu olemus

„Kõige olulisemad kuus tolli lahinguväljal asuvad kahe kõrva vahel“ – kindral James N. Mattis

Sina ei pruugi olla sõjast huvitatud, kuid sõda on huvitatud sinust, kõlab kurikuulsale punaarmee loojale Lev Trotskile omistatud mõte, mis võtab täpselt kokku väikeriikide eksistentsiaalse julgeolekudilemma.

Tekst: kindralmajor (e) Meelis Kiili, riigikogu liige

Meie geopoliitiline asend seab meid paratamatult olukorda, kus meie naaber on ühtaegu nii ajalooline kui ka põline vihamees. Vene ühiskond käsitleb sõda paraku inimkonna loomuliku ja vältimatu osana, mistõttu peame arvestama, et elame kultuuriruumide kokkupõrkejoonel.

Siinkohal tasub meenutada Varssavi pakti viimase ülemjuhataja armeekindral Pjotr Luševi ütlust pakti lagunemise järel: „Küll näete, et põlvkonna pärast oleme tagasi.“ Sisuliselt ongi üks põlvkond möödunud ning Vene relvajõud on taas aktiivses sõjategevuses.

Sissejuhatus

Kõige aktuaalsem näide tänases kontekstis on loomulikult Ukraina sõda. See on oluline nii geopoliitilises kui ka sõjaliste arengute mõttes. Ukraina sõda ei ole „õppekatse“, vaid traagiline reaalsus, mille kogemusest on siiski võimalik teha järeldusi – tingimusel, et neid ei käsitleta mehaaniliselt ega kontekstist lahus. Me ei saa Donbassi lahinguruumi „välja lõigata“ ja automaatselt Eesti oludesse rakendada. Samuti ei saa me eeldada, et sõja saatuse otsustab üks relvaliik – olgu selleks siis droonid, mille ümber on tekkinud tänane entusiasm, või varasemates konfliktides mängumuutjaks peetud kuulipildujad, suurtükivägi jt relvasüsteemid. Praktika näitab, et vastane kohaneb ning uute vahenditega harjutakse. Ukraina sõda on ilmekalt näidanud, et määrav ei ole vastase algne tehnoloogiline tase, vaid tema kohanemiskiirus.[1] Rindel on täheldatud loovaid ja kiiresti rakendatavaid lahendusi – alates maa-aluste torustike kasutamisest manöövriks ja varjatuks liikumiseks kuni kolmemõõtmeliste maskeerimissüsteemideni, mis vähendavad drooniluure tõhusust. Oluline ei ole üksikute lahenduste tehniline keerukus, vaid asjaolu, et ideed viiakse ellu kiiresti ja süsteemselt. See kinnitab, et kaasaegses sõjas ei määra edu mitte „parim lahendus“, vaid võime kiiremini õppida, katsetada ja kohandada tegutsemisviisi kui vastane.

Just seetõttu ei tule Ukrainas toimuvat vaadata mitte erandina, vaid osana sõjapidamise loogikast, mille aluspõhimõtted on püsinud muutumatuna ka tehnoloogilise arengu kiirenedes.

Tuleviku sõjapidamine järgib jätkuvalt sõjateooria klassikute kirjeldatud põhimõtteid. Kuigi sõjapidamise viisid muutuvad – ühiskonnad ei ole enam samad ning tehnoloogia areneb kiirusega, mida varasemad ajastud ei tundnud –, ei ole muutunud sõja olemus. Sõda jääb tahte vastasseisuks, kus otsustavaks ei saa mitte vahendite hulk, vaid nende kasutamise mõte, tempo ja juhtimise kvaliteet.[2]

Ukraina sõda on seda ilmekalt kinnitanud. Lahinguruumis eksisteerivad kõrvuti kõrgtehnoloogilised sensorid, droonid ja täppisrelvad ning esimese maailmasõja aegseid elemente meenutav positsioonivõitlus, massiline tulekasutus ja maastiku määrav roll. Maastik, ilm, inimese füüsilised ja vaimsed võimed ei ole jäänud tagaplaanile – need on jätkuvalt sõjapidamise osa.

Lahinguväljal ei otsita võrdsust ega eelda õiglast vastasseisu. Otsitakse eelist. See eelis sünnib juhtimisest, mõtlemisest ja otsustuskiirusest.

Juhtimine kui keskne võime

Juhtimine ei ole sõjapidamises tugifunktsioon, vaid keskne võime.[3] Mõtlev vägi, algatusvõimelised juhid ja iseseisvalt tegutsevad sõdurid on eelisseisus tehnoloogia tasemest sõltumata. Tehnoloogia võib nende eelist võimendada, kuid ei asenda seda kunagi.[4]

Nüüdisaegses sõjas on juhtimine üha enam seotud digitaalse keskkonnaga. Samal ajal on selge, et vastane püüab seda keskkonda häirida, halvata või eksitada. Siit tuleneb keskne dilemma: kuidas tagada katkematu juhtimine olukorras, kus elektrooniline keskkond on vaenulik ja raadiovaikus vältimatu?

Sellele küsimusele ei saa vastata üksnes tehniliste lahendustega. Vastus peitub juhtimiskultuuris, ülesandepõhises juhtimises ja ülema kavatsuse selguses.

Ukraina sõja praktiline kogemus kinnitab üheselt, et üksuste ellujäämine ja võitlusvõime ei ole otseses seoses relvastuse või tehnika tasemega, vaid vahetu juhtimise kvaliteediga. Samad üksused võivad halva ülema all positsioone kaotada ja laguneda, pädeva ja otsustusvõimelise juhtimise korral aga võidelda visalt ka piiratud vahenditega. Juhtimisvead ei avaldu rindel abstraktse „efektiivsuse langusena“, vaid konkreetsete positsioonide kaotuse, põhjendamatute kaotuste ja üksuste murenemisena.[5] Rindekogemus näitab, et juhtimisotsuste kvaliteet ja ajastus on sageli määravamad kui vastase tuleülekaal. Ukraina rindekogemus kinnitab, et juhtimisvõime ei lagune üksnes side, tule või manöövri kaotuse tõttu, vaid sageli inimvõimete ammendumise kaudu.[6] Pidevalt vastase tule-, drooni- ja elektroonilise mõju all paiknevatel eesliinipositsioonidel kaotab isikkoosseis võime tulemuslikult tegutseda suveperioodil ligikaudu 30 päeva jooksul ning talvistes tingimustes tunduvalt kiiremini. Pärast seda ei ole küsimus enam motivatsioonis või distsipliinis, vaid kognitiivses ja füüsilises suutlikkuses otsustada ja tegutseda. See kogemus näitab, et otsustusülekaal (ingl decision dominance) ei ole pelgalt tehniline või juhtimisstruktuuride küsimus, vaid otseselt seotud isikkoosseisu rotatsiooni, taastamise ja psühholoogilise vastupidavusega. Juhtimine, mis ei arvesta inimese bioloogiliste piiridega, laguneb paratamatult, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast.[7]

Ühisoperatsioonid (ingl joint operations) ja mitme tegevusruumiga operatsioonid (ingl multi-domain battlespace) – sisuline erinevus

Traditsiooniline ühisoperatsioonide käsitlus on aastakümneid tähendanud eri relvaliikide ja domeenide koordineeritud kasutamist. Praktikas kujutab see endast sageli paralleelset tegutsemist, kus otsustamine toimub valdavalt inimkeskse ja lineaarse käsuahela kaudu.

Mitme tegevusruumiga operatsioonid tähistavad kvalitatiivset muutust. Domeenid ei ole enam eraldi planeeritavad tegevusruumid, vaid üksteisest vastastikku sõltuvad ja samaaegselt üksteist mõjutavad keskkonnad. Otsustamine ei toimu enam üksnes inimtempos, vaid masinkiirusel, tuginedes andmetele ja automatiseeritud protsessidele.

Kill chain’ist kill web’ini

Mitmed tänapäevased sõjateoreetilised käsitlused kirjeldavad üleminekut lineaarselt tapuahelalt võrgustikulisele toimekäsitlusele, kus otsustamine, sihtmärgistamine ja tuletoime on hajutatud ning toimivad masinkiirusel. Seda on kirjeldatud kui AI-toega kill web’i, mille eesmärgiks on vältida kontrolli kaotamist ning säilitada juhtimisvõime läbipaistvas ja häiritud lahinguruumis.[8]

Klassikaline kill chain on lineaarne protsess: sihtmärgi avastamine, otsustamine, relva kasutamine ja mõju hindamine. See ahel on aeglane ja haavatav, eriti olukorras, kus vastane suudab sekkuda side- ja otsustusprotsessi.

Kill web seevastu on hajutatud, mitmekihiline ja isetaastuv. Sensorid, otsustajad ja relvasüsteemid on seotud võrgustikuks, kus ühe sõlme kadumine ei halva kogu süsteemi. Tapuahel ei ole enam ahel, vaid võrgustik. Ukraina sõja kogemus kinnitab, et vastase juhtimisvõime sihikindel ründamine ei piirdu strateegiliste juhtimispunktidega, vaid ulatub süsteemselt roodu ja allüksuse tasemeni. Droonide stardipunktide, droonimeeskondade, suurtükiväe ja logistiliste sõlmede hävitamine on osa samast loogikast – kill web’i nõrgestamine selle sõlmede järjestikuse elimineerimise kaudu. Praktika näitab, et tõhus toime eeldab samaaegset „suure“ ja „väikese“ õhuväe ning teiste toimevahendite koordineeritud kasutamist. See empiiriline kogemus kinnitab, et kill web ei ole abstraktne kontseptsioon, vaid praktiline ellujäämise eeltingimus keskkonnas, kus lineaarne ja tsentraliseeritud tapuahel (kill chain) puruneks esimesena.

Ukraina rindekogemus näitab, et lineaarne ahel sensor–otsustaja–toime on ajakriitilises ja häiritud keskkonnas äärmiselt haavatav. Õhutõrje ja luuresüsteemide „silmade“ – radarite, raadiotehniliste vahendite ja side – sihikindel hävitamine loob vastase süsteemidesse püsivaid auke, mida ei ole võimalik kiiresti sulgeda. Ballistiliste ja täppisrelvade kasutamisel on reageerimisaken sageli kümnetes sekundites, mistõttu ei ole realistlik rääkida meeskondade evakueerimisest või süsteemide ümberpaigutamisest löögi hetkeks. See kogemus kinnitab, et ellu ei jää mitte lineaarne tapuahel, vaid hajutatud, mitmekihiline ja isetaastuv juhtimis- ja toimevõrk, kus üksikute sõlmede kaotus ei halva kogu süsteemi.

Väikeriikidele ei ole see luksus, vaid ellujäämise vältimatu eeltingimus.

Raadiovaikus ja juhtimisvõime

Raadiovaikus ei tähenda otsustusvõimetust. See tähendab, et otsustamine peab toimuma ka siis, kui side on katkenud. See eeldab ülema selgelt määratletud kavatsust, ülesandepõhist juhtimist ning allüksuste võimet tegutseda iseseisvalt etteantud raamides.

Juhtimisahel võib ajutiselt katkeda, kuid käsu- ja vastutusahel katkeda ei tohi. Vastutus ja otsustusõigus peavad olema hajutatud, kuid üheselt määratletud.

Läbipaistvas lahinguruumis on klassikaline koondumine ja tsentraliseeritud juhtimine sageli füüsiliselt võimatu. Kontaktjoone lähedastes piirkondades toob iga koondamine, sideaktiivsus või viivitus kaasa vastase drooniluure ja tule. Seetõttu toimub otsustamine valdavalt allüksuste tasandil, sageli ilma vahetu sideta kõrgema juhtimistasandiga. Sellistes tingimustes ei ole ülesandepõhine juhtimine doktriiniline mugavus, vaid ellujäämise eeltingimus.[9] Selge ülema kavatsus, vastutuse jaotus ning allüksuste iseseisev tegutsemisvõime määravad, kas üksus suudab jätkata tegevust ka sidekatkestuse ja raadiovaikuse tingimustes.

Tehisintellekt juhtimisabilisena

Nüüdisaegses käsitluses nihkub relvasüsteemide kasutamine üha enam operaatoripõhiselt juhtimiselt käsupõhisele juhtimisele, kus inimene määrab kavatsuse ja piirid ning süsteem täidab käske autonoomselt etteantud raamistikus. Seda nihet on kirjeldatud kui üleminekut süsteemi kontrollimiselt süsteemi juhtimisele, kus tehisintellekt toetab otsustamist, mitte ei asenda vastutust.[10]

Tehisintellekti roll tuleviku sõjas ei ole inimest asendada, vaid teda toetada. Tehisaru ei ole otsustaja, vaid otsustamise kiirendaja ja kvaliteedi tõstja. Selle väärtus seisneb andmete töötlemises, mustrite tuvastamises ja tegevusvariantide esitamises ajaraamis, mis ületab inimese loomuliku võimekuse.

Tulevikus on realistlik, et osa relvasüsteeme ei vaja enam operaatori pidevat sekkumist, vaid on integreeritud käsuahelasse ning täidavad ülema eelnevalt antud käske ja reegleid ka sidekatkestuse korral. See ei ole kontrollimatu autonoomia, vaid eelnevalt määratletud ja vastutusega raamitud tegutsemine.

Õhudomeen Eesti kontekstis: otsustusruumi kiirus ja ellujäämine

Eesti julgeolekukeskkonnas omandab õhudomeen erilise tähenduse. Väikeriigi jaoks ei ole õhudomeen eeskätt ruumi valitsemise küsimus, vaid ajafaktoril põhinev otsustusruum. Eesti õhuruum on väike, madal ja kiiresti läbipaistev ega paku strateegilist sügavust – aega ja ruumi, millele vastase õhutoime puhul toetuda. Sellises keskkonnas ei ole võimalik saavutada klassikalist õhuülekaalu ega seda pikaajaliselt hoida. Seetõttu ei saa Eesti õhudomeeni käsitlus lähtuda platvormikesksest mõtlemisest, vaid peab keskenduma juhtimisvõime säilitamisele, otsustuskiiruse tagamisele ja vastase otsustustsükli häirimisele.

Õhudomeeni keskne väärtus seisneb tema mõjus otsustusprotsessile. Õhus paiknevad sensorid, mehitamata süsteemid ja sidevahendid laiendavad lahinguruumi tajuvõimet – võimet mõista vastase, oma üksuste ja ohtude paiknemist ajas ja ruumis – ning võimaldavad otsustamist kiirendada. Samal ajal muudab see keskkond Eesti üksused haavatavaks elektroonilisele sõjapidamisele, vastuluurele ja kineetilistele löökidele. Seetõttu ei ole peamine küsimus mitte sensorite või relvasüsteemide olemasolus, vaid nende ellujäämises ning juhtimisvõime säilimises olukorras, kus side on häiritud ja otsustamine peab jätkuma ka raadiovaikuses.

Õhutõrjet käsitletakse sageli relvasüsteemide ja laskemoona kogumina. Tegelikkuses on õhutõrje eelkõige juhtimisprobleem[11]. Rindekogemus osutab selgelt, et õhuülekaalu mõju lahingutegevusele on otseselt seotud täpsusmoona olemasoluga. Kui domineeriv õhuvägi ei oma piisavat kogust täppisrelvastust, piirdub selle otsene mõju sageli kaudsete või strateegiliste mõjudega – surve tsiviilobjektidele, infrastruktuurile ja moraalile. Taktikalises lahinguruumis ei pruugi selline õhuülekaal anda otsustavat eelist. See tähelepanek toetab järeldust, et õhudomeen ei ole iseseisev võiduallikas, vaid ajakriitiline toetav võime, mille tegelik väärtus avaldub vaid siis, kui see on seotud täpse, koordineeritud ja juhtimisse integreeritud toimega. See on ajakriitiline sensori–otsustaja–toime ahel, kus relv on vaid viimane lüli. Väikeriigi jaoks ei ole määrav mitte üksikute platvormide tehniline tase, vaid võime siduda erinevad sensorid, otsustustasandid ja toimevahendid ühtseks, hajutatud ja isetaastuvaks süsteemiks. Õhudomeenis kehtib sama loogika, mis kogu mitme tegevusruumiga operatsioonidega lahinguruumis: otsustusvõime kaotus tähendab kaotust, sõltumata olemasolevate relvade arvust.

Mehitamata õhusüsteemide laialdane kasutamine on selles kontekstis eriti kõnekas. Eesti jaoks ei ole droonid pelgalt mehitatud õhuplatvormide odav alternatiiv, vaid vahend vastase otsustsükli häirimiseks. Droonide tegelik väärtus ei seisne üksnes kineetilises mõjus, vaid vastase sundimises reageerima, oma sensoreid ja õhutõrjet paljastama ning juhtimisressurssi kulutama. Nii ei saa droonist mitte ainult füüsiline, vaid ka kognitiivne relv, mille eesmärk on vastase otsustusruumi koormata ja aeglustada.

Eesti õhudomeeni käsitlus ei saa olla lahus tsiviilruumist. Tsiviil- ja sõjaline õhuruum kattuvad täielikult ning kriisiolukorras ei ole võimalik neid sisuliselt eraldada. Seetõttu on õhudomeeni juhtimine paratamatult seotud tsiviillennunduse, kriitilise taristu kaitse ja elanikkonnakaitsega. Õhuruumi kontrolli kaotus või pidev õhuoht mõjutab otseselt ühiskonna moraali ja vastupanuvõimet. Õhudomeen ei ole seega üksnes sõjaline, vaid ka ühiskonna vastupidavuse küsimus.

Riigikogu riigikaitsekomisjoni raport „Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras“ rõhutab korduvalt, et Eesti kaitsevõime keskne probleem ei ole üksikute võimelünkade olemasolu, vaid juhtimise, koordineerituse ja otsustuskvaliteedi piisavus kiiresti muutuvas julgeolekukeskkonnas. See järeldus on otseselt rakendatav ka õhudomeeni käsitluses. Õhudomeen ei ole Eesti jaoks eesmärk omaette, vaid vahend otsustusülekaalu säilitamiseks ajas, mil strateegiline sügavus ja reageerimisaeg on piiratud.

Eestil ei ole õhudomeenis eksimisruumi. Me ei saa endale lubada juhtimisvõime kaotust lootuses, et tehnoloogia või liitlased selle automaatselt kompenseerivad. Õhudomeeni tegelik väärtus seisneb võimes säilitada otsustusvõime seni, kuni liitlaste laiem toime realiseerub. See eeldab hajutatud juhtimist, ülesandepõhist tegutsemist ja selgelt määratletud kavatsust kõigil tasanditel. Õhudomeenis, nagu kogu kaasaegses sõjas, ei võida see, kellel on rohkem platvorme, vaid see, kes suudab otsustada kiiremini ja tegutseda ka siis, kui side on häiritud ja lahinguruum läbipaistev.

Rindekogemus kinnitab, et õhutõrje ja õhudomeeni toimimine ei ole eeskätt relvasüsteemide tehnilise taseme küsimus, vaid juhtimis-, personali- ja otsustusprobleem. Laskemoona nappus, tehnilise hoolduspersonali puudus ja süsteemide pidev liikumisvajadus osutuvad sageli otsustavamaks kui platvormide arv. Õhudomeenis ei määra edu mitte üksikute süsteemide olemasolu, vaid nende sidumine ühtseks otsustusruumiks, kus sensorite, otsustajate ja toimevahendite koostoime peab jätkuma ka siis, kui osa süsteeme kaotatakse. Droonide ja õhuründevahendite tegelik väärtus seisneb vastase otsustusruumi koormamises ja ajafaktori äravõtmises, mitte üksnes kineetilistes tabamustes.

Sõjapidamise kümme põhimõtet kehtivad jätkuvalt

Sõjapidamise klassikalised põhimõtted ei ole kaotanud oma tähendust ka kõrgtehnoloogilises ja mitme tegevusruumiga lahingukeskkonnas. Vastupidi – tehnoloogiline areng, lahinguruumi läbipaistvus ja otsustusprotsesside kiirenemine on suurendanud nende eiramise hinda. Nüüdisaegne sõda ei tühista põhimõtteid, vaid karistab nende rikkumist kiiremini ja halastamatumalt.

Ukraina sõja kogemus ning mitme tegevusruumiga operatsioonide areng kinnitavad, et ka tuleviku sõjapidamises kehtivad alljärgnevad põhimõtted.

1. Eesmärgipärasus

Sõjaline tegevus peab olema selgelt seotud strateegilise eesmärgiga. Ilma üheselt mõistetava ülema kavatsuseta killustuvad tegevused ning otsustuskiirus ei muutu eeliseks, vaid kaoseks. Selge eesmärk ei ole pelgalt planeerimisvahend, vaid juhtimise keskne toimeallikas, mis seob üksuste tegevuse ühtseks tervikuks ka kiiresti muutuvas ja häiritud lahingukeskkonnas.

Just eesmärgitunnetus loob aluse moraalile ja tahtele tegutseda olukorras, kus formaalne kontroll on piiratud. Napoleonile omistatud hinnangu kohaselt on sõjas moraalse komponendi osakaal füüsilisega võrreldes suhtes 1 : 4 moraali kasuks. See tähendab, et üksus, kes mõistab oma ülesande mõtet ja lõppeesmärki, suudab säilitada tegutsemisvõime ka siis, kui side katkeb, plaan laguneb ja kaotused on vältimatud. Ilma eesmärgipärasuseta mureneb moraal kiiresti ning koos sellega ka kõige paremini varustatud jõu tegelik lahinguvõime

2. Initsiatiiv

Otsustav eelis kuulub poolele, kes suudab säilitada initsiatiivi ka häiritud juhtimiskeskkonnas. See eeldab ülesandepõhist juhtimist ja allüksuste volitust tegutseda iseseisvalt etteantud raamides.

3. Otsustuskiirus

Tänapäeva lahinguruumis on aeg iseseisev relv. Kiirem otsustsükkel võimaldab vastast sundida reageerima, mitte tegutsema, ning häirida tema juhtimisloogikat.

4. Mass toime, mitte platvormide mõttes

Mõju ei sünni üksikute relvasüsteemide tehnilisest üleolekust, vaid nende koordineeritud kasutamisest ajas ja ruumis. Droonide, sensorite ja tulevahendite väärtus seisneb nende kombineeritud toimes, mitte eraldiseisvas võimekuses.

5. Üllatus

Üllatus ei tähenda üksnes ootamatut lööki, vaid vastase otsustusprotsessi destabiliseerimist. Hajutatud ja võrgustikupõhine toime võimaldab luua olukordi, kus vastane ei suuda eristada peamist kõrvalisest.

6. Juhtimise järjepidevus

Juhtimisahel võib olla häiritud, kuid juhtimisvastutus ei tohi katkeda. Selgelt määratletud käsuahel ja vastutuse jaotus võimaldavad säilitada tegutsemisvõime ka sidekatkestuse ja raadiovaikuse tingimustes.

7. Lihtsus

Mida keerukam on lahingukeskkond, seda lihtsam peab olema kavatsus. Liigne tehniline või protseduuriline keerukus aeglustab otsustamist ja suurendab eksimisriski.

8. Julgestus ja ellujäämine

Läbipaistev lahinguruum tähendab, et kõik, mis on püsiv ja tsentraliseeritud, muutub sihtmärgiks. Juhtimis- ja sensorivõrkude ellujäämine eeldab hajutatust, varuplaane ja isetaastuvat ülesehitust.

9. Paindlikkus ja kohanemisvõime

Vastane kohaneb alati. Edu ei määra mitte esmane tehnoloogiline eelis, vaid võime õppida, kohaneda ja muuta tegutsemisviisi vastasest kiiremini.

10. Juhtimise ülimuslikkus tehnoloogia suhtes

Tehnoloogia võib võimendada võimekust, kuid ei asenda juhtimist. Ka tehisintellekti kasutamisel jäävad vastutus, kavatsus ja otsus inimese kanda.

Need põhimõtted ei ole ajaloolised abstraktsioonid, vaid praktilised orientiirid, mille eiramine muutub tänases sõjas kiiresti saatuslikuks.

Empiiriline alus: Ukraina sõja õppetunnid

Ukraina sõja kolmanda aasta detailne empiiriline analüüs näitab, et läbipaistev lahinguruum, püsiv ISR, elektrooniline sõjapidamine ja droonide massiline kasutus ei ole vähendanud juhtimise rolli, vaid muutnud selle määravaks. Otsustuskiirus, juhtimisvõime säilimine häiritud keskkonnas ning kavatsuspõhine juhtimine eristavad ellu jäävaid üksusi mittetoimivatest.

Ukraina sõja kogemus näitab, et üleautomatiseeritud ning jäigalt määratletud relva- ja juhtimissüsteemid võivad elektroonilise sõjapidamise tingimustes muutuda osaliselt või täielikult kasutuks. Süsteemid, mis eeldavad pidevat andmesidet, automaatset positsioneerimist või tsentraliseeritud juhtimist, ei toimi usaldusväärselt keskkonnas, kus side on häiritud ja signaalid moonutatud. Seetõttu ei osutu määravaks mitte tehnoloogia iseenesest, vaid juhtide ja meeskondade võime kohaneda, lihtsustada tegutsemist ning säilitada otsustusvõime ka siis, kui tehnilised abivahendid osaliselt alt veavad. See kinnitab põhimõtet, et tehnoloogia võib juhtimist võimendada, kuid ei asenda seda kunagi.[12]

Kokkuvõte

Mitmed kaasaegsed lääne autorid on nimetanud kirjeldatud võimet otsustusülekaaluks (decision dominance), kus otsustamise kiirus ja kvaliteet muutuvad iseseisvaks relvaks. Sellises keskkonnas ei võida see, kellel on rohkem platvorme, vaid see, kes suudab kiiremini mõista, otsustada ja tegutseda ka siis, kui side on häiritud ja lahinguruum läbipaistev.[13]

Sõja olemus ei ole muutunud. Muutunud on meetodid ja tempo. Tuleviku sõda ei toimu platvormide, vaid otsuste kiiruse ja kvaliteedi tasandil. Võidab see, kes suudab säilitada juhtimisvõime ka häiritud keskkonnas, mõelda kiiremini kui vastane ning tegutseda targemalt.

Eestil ei ole eksimisruumi. Meil puudub strateegiline sügavus ja aeg[14]. Seetõttu pole otsustusülekaal, juhtimiskultuur ja mõtlev vägi mitte valik, vaid eksistentsiaalne vajadus.

---

[1] Jack Watling ja Nick Reynolds, Tactical Developments During the Third Year of the Russo–Ukrainian War (London: Royal United Services Institute, 2025).

[2] Lawrence Freedman, Modern Warfare: Lessons from Ukraine (Sydney: Lowy Institute, 2023).

[3] Riigikogu riigikaitsekomisjon, Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras, 2023.

[4] Lawrence Freedman, Modern Warfare: Lessons from Ukraine (Sydney: Lowy Institute, 2023).

[5] Jack Watling ja Nick Reynolds, Tactical Developments During the Third Year of the Russo–Ukrainian War (London: Royal United Services Institute, 2025).

[6] Jack Watling ja Nick Reynolds, Tactical Developments During the Third Year of the Russo–Ukrainian War (London: Royal United Services Institute, 2025).

[7] Jack Watling and Nick Reynolds, Tactical Developments During the Third Year of the Russo–Ukrainian War (London: Royal United Services Institute, 2025).

[8] J. F. Antal, Next War: Reimagining How We Fight (Annapolis, MD: Naval Institute Press, 2024).

[9] Jack Watling and Nick Reynolds, Tactical Developments During the Third Year of the Russo–Ukrainian War (London: Royal United Services Institute, 2025).AI

[10] J. F. Antal, Next War: Reimagining How We Fight (Annapolis, MD: Naval Institute Press, 2024).

[11] Riigikogu riigikaitsekomisjon, Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras, 2023.

[12] Lawrence Freedman, Modern Warfare: Lessons from Ukraine (Sydney: Lowy Institute, 2023).

[13] J. F. Antal, Next War: Reimagining How We Fight (Annapolis, MD: Naval Institute Press, 2024).

[14] Riigikogu riigikaitsekomisjon, Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras, 2023.