Sõja dünaamika muutumises: Vene ja Ukraina taktika võrdlus 2024–2025
Ehkki kogu 2025. aasta jooksul oli Vene Föderatsiooni (VF) rünnakutaktika märksõnaks väikeste gruppide rünnakud, näeme statistikast, et venelased kaotasid ja kaotavad endiselt iga päev tehnikat ning mõnes kohas saavutavad ka taktikalist edu. Ometi võib kindlalt öelda üht: VF lahingumäärustiku doktriinile vastavast lahingutegevusest oleme me väga kaugel.
Vene armee on muutuvate oludega kohanenud ja seetõttu on arenenud ka taktikalised lahendused. Analüüs, mis püüab vastase käitumist ette aimata, peab aga siiski vaatama ka ajas veidi tagasi, et mõista trende, mis võivad tulevikus viia praeguse taktika muutusteni.
Selle teksti aluseks on Ukraina väljaandes Babel avaldatud skeemid, mida olen täiendanud oma tuttavate Ukraina kaitseväelaste sisenditega.
Kaitse sügavusse
Enne FPV-droonide kasutuselevõttu oli Ukraina (UA) pataljoni kaitse üles ehitatud sügavusse, sarnaselt sellega, mida nägime näiteks Eestis. Kui võtta aluseks Ukraina sõjaeelne lahingumäärustik, olid esimeses liinis kaevikud ja punkrid, milles varjusid laskurid, kuulipildurid ning tankitõrjemeeskonnad granaadiheitjatega (nt RPG, Javelin, Carl-Gustav). Muidugi ei tule kirjeldatud liini mõista liiga sõna-sõnalt, sest maastikul ei pruukinud Javelini TT-meeskonnad siiski istuda samas kaevikus eesliini automaaturi või snaipriga.
Teises liinis paiknesid miinipilduja- ja võimsamad tankitõrjemeeskonnad. Kolmandas liinis asusid juhtimiskeskused, staap, haavatute kogumispunkt ja varustuspunkt.
See kõik ei ole mingil moel originaalne ja sarnanes ka VF lahingumäärustiku skeemidele. Tähelepanuväärne on venelaste doktriinis sõjaeelne arusaamine, et ka näiteks brigaadi kaitse ei pruugi ulatuda sügavamale kui 3 km, mis tähendas, et brigaadi suurtükigrupi positsioonid võisid olla eesliinist vaid napilt paar kilomeetrit tagapool. Küll aga nägi ka tookordne doktriin ette, et brigaad võis mõjutada vastast kuni 40 km kaugusele oma esimesest liinist ettepoole.
Uuenenud kaitsetaktika
Nagu täna teada, on Vene-Ukraina sõda muutnud lähenemist kaitsele. Lõhkelaenguga droonid on muutunud peamiseks hävitusvahendiks nii kaitses kui ka rünnakul, muutes sõjategevuse sügavuse dünaamikat.
Esimest liini ehk ešeloni enam ei eksisteeri. Selle asemel on nn hall tsoon, mida jälgitakse luuredroonidega, mis on potentsiaalselt õhus 24/7. See tähendab, et kui teie kompaniil on näiteks vaid üks või kaks Mavic-drooni ja üks droonimeeskond, ei suuda te tõenäoliselt ülesannet täita, sest ühe drooni kaotus jätab olukorrateadlikkusse tuntava lünga.
„Hallis tsoonis“ hävitatakse ründedroonidega kõik, mis seal nähtavale jääb. (Muide, kas sinu pataljonis või kompaniis on juba ründedroonide meeskonnad?)
Ukrainas on kaitse raskendatud ka seetõttu, et praktiliselt kõik üksused on alamehitatud. Rühmas on tihti 30 mehe asemel vaid 5–10 inimest. Samamoodi tähendab pataljon sageli vaid ühe kompanii jagu võitlejaid.
Nendes tingimustes ehitatakse kaitse üles täiesti teistel alustel, mille esmaseks tunnuseks on traditsioonilise jalaväe oluliselt väiksem kasutamine ja endiste jalaväelaste ümberõpetamine drooniüksusteks.
„Hallis tsoonis“ on vaatluspostid paigutatud vastase tõenäoliste liikumisteede lähedusse. Vaatluspostid on täielikult maskeeritud „rebaseurud“, mis on mõeldud 1–2 võitlejale. Nende ülesanne on teavitada vastase liikumistest. Midagi taolist harrastatakse ju meilgi.
Teises liinis paiknevad raskekuulipildujad, tankitõrjerelvad, miinipildujad ning ründe- ja luuredroonide meeskonnad.
Erinevus senisest arusaamast seisneb selles, et üha enam loobutakse korrapärastest kaevikutest, mis moodustavad liiga aimatavaid mustreid. Teises liinis on oluliselt vähem inimesi. Droonimeeskonnad paiknevad enamasti keldrites või maskeeritud kahemehekaevikutes. Miinipildujameeskonnad on „aukudes“, mille katust saab kiiresti eemaldada ja uuesti peale panna. Traditsioonilist manööverjalaväge kaitses praktiliselt ei kasutata.
Samas on teine liin endiselt alamehitatud, mistõttu droonimeeskonnad ja miinipildujad ei suuda katta kogu vastutusala. Sellisel viisil peab pataljon või kompanii kaitsma umbes 3,5 km laiust rindejoont.
Kui aga vaatame seda kõike juuresolevalt pataljoni kaitseskeemilt, on raskekuulipildujad (nt Browning) peaaegu samal joonel vaatluspostidega, nende taga asuvad automaatgranaadiheitjad (nt Mk-19). Umbes 1 km tagapool paiknevad 82 mm miinipildujad ja droonipositsioonid, neist omakorda 1–2 km tagapool 120 mm miinipildujad.
Kogu kaitse tugineb eeldusele, et vastase liikumine tuvastatakse ideaalis juba 15–20 km kauguselt ja seda hakatakse kohe mõjutama FPV-droonidega. Sellisel viisil ei lubatagi suurte jõudude ilmumist umbes 3–5 km kaugusele vaatluspostidest, mil tööle hakkab järgmine kaitsekiht, kus FPV-droonidele lisanduvad muud relvad.
Tõsi, ideaal ei pruugi alati toimida, kuid siiski mõistetakse, et Vene rünnakute peatamiseks tuleb need avastada piisavalt vara, et ründajate põhimass hävitataks kombineeritud tulega enne, kui nad jõuavad vaatluspostideni.
Venelaste ründetaktika
Venelased seevastu pingutavad, et leida lünki, mis tekivad sageli kahe üksuse vastutusalade piirile, kus tulesektorid ei pruugi olla lõpuni koordineeritud. Sealt ongi võimalik sisse imbuda.
See loob olukorra, kus vastane võib hõlpsasti jõuda teise liinini ja astuda seal lahingusse miinipilduja- või droonimeeskondadega. Seetõttu ei paigutata miine mitte ainult esimeste positsioonide ette, vaid ka kaitse sügavusse, et kaitsta drooni- ja miinipildujameeskondade positsioone.
Teoreetiliselt võib UA kaitse toimida, kui vaatluspostid raporteerivad vastase infiltratsioonist piisavalt kiiresti, kuid praktikas võivad nad jääda hiljaks, kui vastane liigub veel kiiremini.
Sõber rääkis juhtumist, kus Vene mootorratturid jõudsid Ukraina esimese liinini ning seal otsustasid vaatlejad ja kuulipildurid end varjata, sest mootorrattureid tulistades oleksid nad paljastanud oma positsioonid ja saanud seejärel Vene kaudtule koos droonirünnakutega. Seetõttu lasid nad vastase mootorratastel jalaväe rahulikult oma selja taha.
Ukraina kaitse on üles ehitatud droonidele, mistõttu seisneb Vene rünnaku esmane taktikaline ülesanne Ukraina droonimeeskondade leidmises. Veel 2024. aastal, kui venelased ründasid sageli soomuskolonnidega, oli nende eesmärk kiiresti läbi murda vaatluspostide liinist ja liikuda mitu kilomeetrit Ukraina kaitse sügavusse, kus asusid droonimeeskondade positsioonid.
Selline taktika sobib hästi Donetski stepialale, kus looduslikud takistused soomukite liikumist oluliselt ei sega. Selline soomusgrupi rünnak toimub mitmes faasis: kõigepealt liigub suurem kolonn rünnaku lähtejoonele, seejärel jaguneb väiksemateks kolonnideks ja viimases faasis liiguvad üksikud jalaväe lahingumasinad punktidesse, kus toimub jalastumine. Allesjäänud soomukid eemalduvad seejärel.
Nii jõuab 20–30 Vene jalaväelast Ukraina esimeste positsioonide tagalasse, kus nad jagunevad väiksemateks gruppideks, et otsida Ukraina droonimeeskondi, kes ei ole jõudnud taganeda.
Sellise rünnaku tagajärjel halveneb Ukraina luure ja esmane tulejõud, mis annab venelastele võimaluse tuua oma reserve tagant järele. Selline rünnak toimis massi ja kiiruse arvelt. Isegi kui FPV-droonid hävitavad ühe Vene kolonni, võivad teised samaaegsed kolonnid siiski läbi murda.
2024. aastal, selliste rünnakute haripunktis, võisid venelased saata päevas teele kuni kuus samaaegselt ründavat kolonni. Toon siin indikatiivsed numbrid, mis on üldistatud, kuid annavad aimu tegutsemise loogikast. Näiteks kaotas Vene pataljon umbes kuus masinat (kaks tanki, neli BMP-2), mille hävitamiseks kulutas Ukraina keskmiselt 30 FPV-drooni ja 4–5 miini. Kui venelastel oli samas vastutusalas välja panna kümme masinat, võisid neli masinat siiski läbi murda.
Veidi üllatav võib olla, et venelased liiguvad isegi lagedal alal tihti kolonnides ega võta sisse ahelikus ründeformatsiooni. Põhjus on aga laialdases mineerimises, mistõttu vaikimisi on kõik lagedad alad mingil viisil mineeritud.
Kui venelased olid edukad, taandusid ukrainlased 5–6 km, kuid venelased kaotasid rünnakus umbes 70% oma ründavast üksusest.
Lõppenud aastal on venelastel rünnakuks märgatavalt vähem soomukeid, kuid Ukraina kaitse ülekoormamine massi ja kiiruse säilitamisega on jäänud samaks. Lisandunud on arusaam, et rünnakut teostatakse hajutatult, mis koormab tugevalt Ukraina niigi alamehitatud kaitset. Lisaks tuleb arvestada rünnakut ettevalmistava suurtükitule ja ründedroonidega, mis peaksid Ukraina reageerimist aeglustama.
Minu jaoks oli üllatav, et Donetski oblastis sõdivad ukrainlased teatasid venelastest, kes kasutasid rünnakul suitsukatet. See omakorda osutab, et vana kooli taktikaline mõtlemine ei ole siiski veel kadunud.
Ehkki Vene üksused ei ole samavõrra alamehitatud, peegeldab nende kaitse ülesehitus suurel määral Ukraina taktikat.
Mida see tähendab Eestile?
On vähe tõenäoline, et VF üritaks Balti riikides kohe kasutada väikeüksuste taktikat samas mahus, nagu Ukraina sõja praeguses faasis.
Praegune Vene väikeüksuste taktika on välja kujunenud Ukraina kaitse alamehitatuse tõttu ja arvestusega, et ründav VF üksus ei kohta ühes punktis rohkem kui jagu või pooljagu Ukraina võitlejaid.
Balti riikides oleksid aga meie üksused vähemalt esialgu paremini komplekteeritud, mistõttu kohtaksid venelased siin tihedamini ka jaost suuremat üksust, nii et nemadki peavad edu saavutamiseks arvestama suuremate ründavate üksustega. Seetõttu on tõenäoline, et VF tuleviku taktika NATO vastu (pataljoni/brigaadi tasandil) kombineeriks 2024. ja 2025. aasta taktikate eripärasid.
Kuigi rõhuasetus jääb kiirusele, tuuakse paratamatult mängu massiga ründamise elemendid. Uuendusena lisandub droonide järjest suurenev tulejõud, mis mängib olulist rolli nii luures, rünnakut ettevalmistavas tulevallis kui ka rünnakut toetavas tules kaugustel, mis varem olid tankide ja soomukite pardarelvadele kättesaamatud.
Suurenenud sügavus nii rünnakul kui kaitses on seega tulnud, et jääda. Me peame endiselt arvestama, et kuni 30, vahel kuni 50 km kaugusel on ka kõik omad üksused vastase poolt mõjutatavad.
Sõita vastasele mingi veoautoga ligemale kui 30 km on väga riskantne. Samas alas on täiesti keelatud igasugused õhust avastatavad telgid. Kõik on maa all või keldrites. „Hall ala“ tähendab üheaegselt pidevat varjumist ja hajutatust ning samas ka valmisolekut sõdida 360 kraadi, sest väga selget rindejoont ei pruugi ühel hetkel olla.
Puusalt tulistades arvaksin, et venelased võivad lõdvalt ohverdada umbes 30% oma pataljoni manööverüksustest, et luurelahinguga tuvastada meie positsioonid, mida seejärel mõnda aega droonide ja kaudtulega kostitada.
Muidugi peab tunnistama, et praegune Ukraina-Vene taktika on kujunenud olukorras, kus lennukeid ja koptereid kasutatakse minimaalselt. Ent kui võtame nii lääne kui ka Vene poole akadeemilise kirjanduse, siis nähakse sealgi arengut eelkõige süvalöökide tõhustamise kaudu, mis samuti osutab positsioonide sügavuse tähtsusele.